Deja vu.. mhmm peaaegu

Kui ma täna koju tulin, siis kablutas üks väike rott mu elutoa põrandal. Ehmusin ja kuna oli pooleli telefonikõne, siis viskasin telefoni diivanile ja jooksin esikusse, et oma jalgu relvastada - loe - panin paksud tossud jalga. Seejärel kargasin sinnakanti, kuhu rott kablutas. Kusjuures tegelane oli aeglasevõitu, tavaliselt need elukad on kiired nagu välgud. Ja oligi ta seal, minu magamistoa pitskardinate taga - uimane ja shokis. Panin talle esmalt jalaga obaduse ja hiljem tallasin teda nagu hull - kiljudes ja karjudes. Surnd oli teine peale seda jama. Siis mõtlesin - kuidasmoodi saavad tulla närilised minu elurajooni, mis hõlmab mu uut remonti, milleks on elutuba, lahtine magamistuba ja veranda. Kõik augud on ju kinni topitud! Köögis ja vannitoas on vanaisa aegne remont ja seal on neil võimalus igati oma asju ajada. Ok, siis kui olin oma esimese rotirajaka ära tapnud ja laiba likvideerinud ja parasjagu küürisin põrandat verest, ilmus selle tapetud roti kaksikvend välja. Sama suurus, sama uimane ja sama loll nägu peas. Tosse mul enam jalas ei olnud - kiljatasin eht naiselikul ja läbilõikaval moel ja hüppasin voodile. Elukas pages magamistoa telekakapi alla. Mina siis jälle relvastasin ennast tossudega ja kukkusin seda ratastel kappi nihutama siia ja sinna. Ei midagi. Siis julgesin põlvitada ja piiluda nii kapi alla, kui ka voodi alla. Tühjus. Pärast pikka kapi loksutamist tuvastasin teleka taga lisaks pistikuaugule, veel ühe suure ja meelega tehtud augu, kust paistis mingi juhtmeots - ju siis oli remonditegija mõelnud, et äkki tahan ma kunagi ka magamistuppa juhtmega internetti. Toppisin sinna Rhodoselt toodud suure kivi ja süda oli suht rahul. Sulgesin ukse, mis lahutab mu uut remondiosa vanast ja istusin nagu kunn ja vaatasin telkust kahte ja poolt meest. Hirnusin naerda - ja järsku.. silmanurgast nägin liikumist - keerasin pead ja jälle, kindlasti samast pesakonnast pärit rotirajakas, kes minumeeslest lonkas veel ühte jalga, lohistas ennast seekord - mu elutoa teleka kapi alla. Seekord ma ei viitsinud tosse jalga panna, nihutsain siuhti raske kapi seinast eemale. Pold teda seal raisk! Siis sain vihaseks ja kukkusin kõike muud nihutama ja lammutama, mis mul toas. Ja mida polnud, oli see elukas. Auke kah pole rohkem mu toas. Nüüd seisan dilemma ees - kas jätta oma elutoa uks ööseks lahti, et elukas leiaks oma kodutee mu vana köögi aukude hämarustesse või hoida ust kinni, et neid sealt rohkem siia mind segama ei tuleks. Helistasin ka ülevalt naabritele ja uurisin, kas nad on pannud lähiaegadel mürki rottidele, sest nende uimane käitumine ajas mind suht segadusse. Tuli välja, et mitte. Ju siis on nad näljast nii nõrgukesed. Džiisas, rohem ei räägi, lausa kahju hakkab neist kuradi rotihakatistest.