Lihtsalt üks päev - neid päevi tuleb palju ja palju siin Rhodosel. Ma juba armastan kõiki neid päevi ette.. ja ka tagantjärgi. Mul ei ole kusagile kiiret. Vähemalt esialgu. Ohh. ca 20 päeva on - lihtsalt muretu elu. Ja see on hea.
Ei näinud ma täna ühtki kurja persooni ega koledat kohta. Võib-olla olen ka edevusehunnik, et lajatan pilte niisama omasoodu. Aga olen õnnelik täna ja ka Ouzot on joodud.. ja lahe on olla.
Mis ma veel ütleks.. neh - tegin täna rannaliival vähemalt viisteist kukerpalli - nii edasipidi, kui ka tagurpidi. Olin üleni liivakoll, sest enne seda oli vaja ju hullata Vahemere lainetes. Kottpimeduses. Nii mõnusalt lahe oli. Ja mul oli jummala ükstakõik, kas keegi ka nägi..
Ja kui ma täna down down`is kolasin, siis bussisõidul sinna ja tagasi ja ka kohapeal, kummitas mind kohutavalt üks kohutavalt hea lugu. Milline kergendus oli koju jõuda ja seda kuulata.. vähemalt kolm korda ja nüüd siis ka siia panna..
Ma ei saa aru paljudest asjadest.. tihtipeale. Olen tiba loll aga kindlasti mitte lausloll. Okei, nüüd läks natsa käest ära.. mhmm - tegelt olen suht tark aga mitte ka kindlasti geenius. Kõlab paremini, eksole ju. Aga... enivei, pole tegelikult vahet- lihtsalt olen üks tavaline ja keskpärane inimene. Aga see selleks..
Kuulasin nii kuradi palju head muusikat täna, et (lihtsalt sõnu ei ole) nagu mu vanama ütleks. Ta muidugi ütles igasugu tarku asju aga ma ei jaksa hetkel neid siia küll kirja panna.
Aga reisimuljed..
Kohtasime täna esimest ja kohutavalt vastikut inimest - noh siis meie siinse tripi ajal - ca kolm nädalat siiani. Tegelane oli taksojuht ja tegelikult oli ta tõesti rõve.
Kogu kammarajura hakkas pihta tegelikult sellest, et kui olime Rhodosele jõudnud ja sõitsime Faliraki`sse, siis olin suht oimetu oma suurest seljakotist ja bussipeatuses küsisin mingi baaritibi käest.. et kui kaugel on meie kodu. Tuli välja, et suht kaugel, et seljakottidega vantsida. Näkk soovitas võtta takso, ütles, et ca neli kuni viis eurot. Taksopeatus oli kohe bussipeatuse kõrval, aga see, mis järgnes, oli nii halenaljakas, et ajab siiani naerma.
Kui olin hinna kaubelnud kuue euro peale, siis vantsisime me kottidega tigeda taksistist vanamehe jälgedes - kes sülitas vasakule ja paremale ja ma ei saanud tükk aega aru, kus on nüüd siis see meie takso. Aga auto oli olemas, kotid viskasime ise pagasnikusse ja sõit läks lahti.
Taksojuht: "millega te tulite siia?"
Mina: "bussiga"
Taksojuht: "aga miks te peatus varem maha ei läinud - oleksite kohe saanud oma hotelli ja poleks pidanud raha raiskama."
mina: "aga ma ei teadnud, et nii on võimalik, sõitsime linna ja siis hakkasime uurima."
Ja siis läks märuliks, millest vähemalt ca viis minutit ei olnud dialoogi.. "te olete debiilikud! te ei jaga midagi sellest, kuhu tulete ja mida teete! kui te olete nii lollid, siis jääge parem oma koju ja püsige seal paigal. Kuradi hinnakauplejad! Kas teil on üldse aimugi, mis hinnad on taksosõidul Rhodosel? Kes teile ütles, et see hind on madalam, kui teile pakkusin? kas ta oli taksist?! kas ta oli taksist!?"
Vanamees möirgas kaua ja selle möirgamise taustal sain ka aru, et jala me enam ei oleks tõesti vantsinud seda pikka teed oma koduni, sest sõit oli suht pikk.
Aga ta oli üdini vastik ja suht jäle inimene ja kõige hullem oli see, et ta suutis minus tuua esile selle jäleda külje, mida olen üritanud endas maha matta - sügavale mulla alla.. või kuhu iganes, "kuule sina - taksistide kunn! teeme nüüd nii, et oled kuss!" ja siis tegin seda Björgi "kuss, kuss, ssssh, ssssh.."
Ja siis ütlesin veel ühe koleda inglisekeelse väljendi, mida ei hakka siia tõlkima.
Aga vanamees jäi vait. Kuna sõit oli suht pikk, siis kohati kahtlesin, et äkki ta viib meid valesse kohta.. noh see ülemõtlemise värk.. Aga ta oli vihane - nii hirmus vihane. Ma siis mõtsin - kas tõesti mu esimene tõeline inimkontakt Rhodosel on selline kole - täis vimma ja viha ja vastastikust mürgipritsimist? Ja mismoodi ma nüüd siin edasi toimetan?
Tegelikult oli asi lihtsalt ühes lollakas seniilses vanamehes, kelletaolisi kohtab Eestimaal ja eriti Tallinnas ca igal sammul. Sellised vanad õeluspead-tarkpead.
Aga selle esimese lühikese päeva jooksul olen juba armunud tiba Rhodose saaresse ja inimesed on ka nii lahedad siin. Ja meil on imemõnus kodu, koos köögiga, kus tegime täna esimest korda süüa. Ohh nõndasamuti oli ka Türgis. Ja mulle nii meeldib see, et nii kreeklased ja türklased oskavad teha nalja ja saavad ka ise naljast aru. Tihtipeale on see ka tiba must huumor aga see paneb mõlemad pooled täiega lõkerdama. Ja see on vahva.
Olen kuulnud ja näinud laule ja imesid
ja ka tavalisi lugusid,
Olen hulgustega hullanud ja ka karjunud taeva poole
Ja vahel lihtsat mõtlen, et pole mõtet kiruda kuradit ja muidu trikitada
Olen teadlik, et oma rumalaid värsse pole mõtet riputada õhunöörile
Aga Hing on täis tulvil mõtteid, mida ei saa taltsutada.
Nagu Kurat ehk Langenud Ingel-
võtan tiivad enda alla.. ja kihutan ja kihutan ja kihutan..
vist kah tähtede poole.
Sest mulle meeldib lennata..
Aga ka mulla lõhn on hea..
Suurlinn nagu ikka. Veitsa kombates ja mitte usalduslikult kätt andes alustasime meie oma tutvust. Tegelikult nüüd võin öelda, et mulle Ta meeldib. Istambul. Kohati isegi väga. Kuigi mitte ka mega väga väga, aga aega ei olnud ka nii palju, et päris südamesõpradeks saada, kõigest neli ööd ja viis päeva.
Kunagi, kui lugesin Mika Valtari raamatut Johhanes Angelos, siis olin ikka türklaste peale väga vihane. See Konstantinoopoli vallutamisvärk. Aga nüüd vaatan seda rahvast siin kohati suht heldinud pilguga. On teised sellised asjalikud, sõbralikud ja kohati täitsa armsakesed, isegi suurlinna kohta. Aga see on kõigest muidugi üdlpilt.
Ööbimiskoht oli ka meil lahe. Hostel nimega Mystic Symurgh ja suht müstiline koht ka see oli. Taxim väljaku lähedal, kus tegelikult linna üks suurimaid peokohti ja kuna sattusime sinna reedel, siis ei jõudnud mu silmad uskuda kõike mida nägin ja kõrvad kuulda mida kuulsin. Kuigi arvasin, et olen kah elus üht koma teist näinud ja tiba ringi rännanud.
Aga seda ööbimist soovitan soojalt, kui ei karda kohutavat lärmi, mis kestab nädalavahetustel ca kella viineni hommikul. Kui ei karda pisikesi ja primitiivseid aga imearmsate maalimätserdusseintega tubasid (seal majas võib iga külaline võtta koridorist värvipoti ja joonistada oma toa seinale, mis talle hetkel pähe tuleb). Kui ei karda imelikult käänulisi salakoridore ja pisikesi kiitsakaid ja madalate lagedatega salatreppe, mis viivad sind oma vanalinna hostelimaja tuppa ja
kuhu minnes sa kindlasti pea ära lööd, kui oled minu pikkune. Aga kui sulle meeldib mõnus mõnus muusika - hea reggae ja ka väga hea rock ja müstilised vanad indiaaniviisid, mis panevad su meeled tahes tahtmata rändama huvitavaid radu.. ja kui sulle meeldivad lahedad inimesed, kes kuulavad ja naudivad seda koos sinuga hosteli imemõnusas lobbys, siis mine kindlasti sinna ööbima. Sest see on lihtsalt lahe ja mõnus koht.
Esimene hommik, kui Mikk tudus hotelli lobbys, et oodata meie toa vabanemist, tegin mina hoopis nii - läksin ja ostsin endale ühe viinakese ja lonkisin üksi mööda hommikust linna, kus oli nii tore silmitseda kõike seda, mis ümberringi toimus. See oli reedehommik ja toimetamist oli palju. Kõik kaup kohale vedada, lauad ja letid tänavale tõsta.. Leidsin lõpuks omale vaiksema teeäärse rohuriba, kus istusin maha ja korkisin oma viinapudeli lahti ja lonksasin salamahti. Minu vastas teiselpool teed istus üks auväärse habemega vanapapi ja tõmbas stoilse rahuga piipu. Ma veetsin seal mõnusa pooltunni ja kui oma sammud kodu poole seadma hakkasin, siis kuulsin selja tagant, kuidas keegi karjus jämeda bassihäälega ahhoi! Keerasin ringi ja nägin, kuidas vanapapi mulle naeratas kõrvuni siirast naeratust ja lehvitas hoogsalt. Ma muidugi vastu ja siis me lehvitasimegi tükk aega. See oli minu esimene ja siiras lehvitus-naeratus Istambulis aga seda meeldejäävam.
Istun Istanbulis oma hotelli lobby`s, kuulan head reggae muusikat ja nuputan välja, kuidas nõiduda välja oma põlvele ravijääd. Nimelt ikka nad siin ei räägi ja ei saa aru eriti ingleesist. Näitasin oma paistes põlve ja selgitasin, et mul on vaja palju, palju jääd, et hoida seda kompressina vähemalt tund põlve peal. Toodi kausike.. nonii, jätsin missiooni esialgu poolikuks, katsun õnne hiljem baarmanitega, kuigi tegelikult võib see täitsa huvitavaks ürituseks kujuneda.
Täna, kui ostsin poest kaks limonaadi ja tiba vett, siis palusin viisakalt ka kilekotti. Nooruke tüüp pakkus mulle plastiktopse. Siis pika shestikuleesimise tagajärjel sai ta lõpuks aru, mida tahan. Oli suht õnnelik teine ja kui hiljem poodi uuesti korra sisse põikasin, siis küsis häbelikult: kuidas oligi inglise keeles kilekott. Ja hiljem kordas seda mitu korda kõvasti üle ja jooksis uksele mulle järgi, et tänusõnu hõigata. Nii armas.
Ma ei saa aru mõnest oma tuttavast, kes kirjeldasid mulle Ateenat räpase ja ka mõttetu linnana. Minu arust on tegemist armsa ja toreda kohaga ja kuna viibisin seal viis päeva, siis võin seda julgelt vanduda kätt südamele pannes. Tihtipeale on tähtsam aura ja inimesed, kui vaatamisväärsused. Toredad ja lahked Kreeka inimesed, saadan neile suure ja südamliku õhumusi siit Istambulist.
Samuti Thessanoliki. Ei pidanud pettuma mitte üks teps, kuigi peaks mainima, et Ouzo`st on küll pikaks ajaks isu täis.
Miks inimesed kardavad reisimist ja kardavad minna kohtadesse, kus pole varem käinud? Ei mina saa sellest aru. Ma vist olen ise kah tiba loll ja mitte nii ettevaatlik, kui peaks. Loco.. sest.. nojah.. ma ronin alla mäeveergude pealt järsust kallakust, sest sealt alt paistab ideaalrand, nagu juhtus just nüüd Sounios. Kriimustan ja kukun ja olen õnnelik, kuna kondid on terved. Ei karda ma ka hulkuda üksi pimedatel uulitsatel, kui kaasas ei ole kogu mu reisivarandust. Ja alati saab kuidagi sõidetud ilma taksota. Vantsid seljakott seljas ja tunned, et oled elus - kuna on lihtsalt õnnelik tunne ja valutav põlv tuletab kah seda meelde. Mulle meeldeb. Vot nii.
