Istun Istanbulis oma hotelli lobby`s, kuulan head reggae muusikat ja nuputan välja, kuidas nõiduda välja oma põlvele ravijääd. Nimelt ikka nad siin ei räägi ja ei saa aru eriti ingleesist. Näitasin oma paistes põlve ja selgitasin, et mul on vaja palju, palju jääd, et hoida seda kompressina vähemalt tund põlve peal. Toodi kausike.. nonii, jätsin missiooni esialgu poolikuks, katsun õnne hiljem baarmanitega, kuigi tegelikult võib see täitsa huvitavaks ürituseks kujuneda.
Täna, kui ostsin poest kaks limonaadi ja tiba vett, siis palusin viisakalt ka kilekotti. Nooruke tüüp pakkus mulle plastiktopse. Siis pika shestikuleesimise tagajärjel sai ta lõpuks aru, mida tahan. Oli suht õnnelik teine ja kui hiljem poodi uuesti korra sisse põikasin, siis küsis häbelikult: kuidas oligi inglise keeles kilekott. Ja hiljem kordas seda mitu korda kõvasti üle ja jooksis uksele mulle järgi, et tänusõnu hõigata. Nii armas.
Ma ei saa aru mõnest oma tuttavast, kes kirjeldasid mulle Ateenat räpase ja ka mõttetu linnana. Minu arust on tegemist armsa ja toreda kohaga ja kuna viibisin seal viis päeva, siis võin seda julgelt vanduda kätt südamele pannes. Tihtipeale on tähtsam aura ja inimesed, kui vaatamisväärsused. Toredad ja lahked Kreeka inimesed, saadan neile suure ja südamliku õhumusi siit Istambulist.
Samuti Thessanoliki. Ei pidanud pettuma mitte üks teps, kuigi peaks mainima, et Ouzo`st on küll pikaks ajaks isu täis.
Miks inimesed kardavad reisimist ja kardavad minna kohtadesse, kus pole varem käinud? Ei mina saa sellest aru. Ma vist olen ise kah tiba loll ja mitte nii ettevaatlik, kui peaks. Loco.. sest.. nojah.. ma ronin alla mäeveergude pealt järsust kallakust, sest sealt alt paistab ideaalrand, nagu juhtus just nüüd Sounios. Kriimustan ja kukun ja olen õnnelik, kuna kondid on terved. Ei karda ma ka hulkuda üksi pimedatel uulitsatel, kui kaasas ei ole kogu mu reisivarandust. Ja alati saab kuidagi sõidetud ilma taksota. Vantsid seljakott seljas ja tunned, et oled elus - kuna on lihtsalt õnnelik tunne ja valutav põlv tuletab kah seda meelde. Mulle meeldeb. Vot nii.
Täna, kui ostsin poest kaks limonaadi ja tiba vett, siis palusin viisakalt ka kilekotti. Nooruke tüüp pakkus mulle plastiktopse. Siis pika shestikuleesimise tagajärjel sai ta lõpuks aru, mida tahan. Oli suht õnnelik teine ja kui hiljem poodi uuesti korra sisse põikasin, siis küsis häbelikult: kuidas oligi inglise keeles kilekott. Ja hiljem kordas seda mitu korda kõvasti üle ja jooksis uksele mulle järgi, et tänusõnu hõigata. Nii armas.
Ma ei saa aru mõnest oma tuttavast, kes kirjeldasid mulle Ateenat räpase ja ka mõttetu linnana. Minu arust on tegemist armsa ja toreda kohaga ja kuna viibisin seal viis päeva, siis võin seda julgelt vanduda kätt südamele pannes. Tihtipeale on tähtsam aura ja inimesed, kui vaatamisväärsused. Toredad ja lahked Kreeka inimesed, saadan neile suure ja südamliku õhumusi siit Istambulist.
Samuti Thessanoliki. Ei pidanud pettuma mitte üks teps, kuigi peaks mainima, et Ouzo`st on küll pikaks ajaks isu täis.
Miks inimesed kardavad reisimist ja kardavad minna kohtadesse, kus pole varem käinud? Ei mina saa sellest aru. Ma vist olen ise kah tiba loll ja mitte nii ettevaatlik, kui peaks. Loco.. sest.. nojah.. ma ronin alla mäeveergude pealt järsust kallakust, sest sealt alt paistab ideaalrand, nagu juhtus just nüüd Sounios. Kriimustan ja kukun ja olen õnnelik, kuna kondid on terved. Ei karda ma ka hulkuda üksi pimedatel uulitsatel, kui kaasas ei ole kogu mu reisivarandust. Ja alati saab kuidagi sõidetud ilma taksota. Vantsid seljakott seljas ja tunned, et oled elus - kuna on lihtsalt õnnelik tunne ja valutav põlv tuletab kah seda meelde. Mulle meeldeb. Vot nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar