vanalinnavärk

Mingi paar kuud tagasi juhtus selline lugu, et mul oli vaja minna tööasjus vanalinna. Kiriku tänavale nimelt. Elupõlise Tallinna inimesena olen terve oma nooruspõlve konnanud mööda vanalinna ja kunagi varem ei ole tekkinud sellist tunnet, et see koht ongi nüüd Vaatamisväärsus. Jalutasin siis seal ringi ja ei raatsinud mitte kohe tööle tagasi minna. Olen oma elu jooksul käinud paljudes ilusates suurlinnades nagu Praha ja Pariis. Olen näinud meeletult kauneid ja haruldasi iidesid linnu nagu Bagan ja Angkor. Kuid Toompeal ringi jalutades nägin seda ümbritsevat ilu hoopis uutmoodi. Kas on vaja alati kodust kaugele sõita, et näha midagi huvitavat ja ilusat? Terve eilse ilusa laupäevase päeva veetsimegi siis Aili ja Neroga mööda Tallinna vanalinna ringi konnates. Mainiks ka seda, et pildid on tehtud nii minu, kui ka Aili kaameraga.

Väike iluuni peale lõunat.

ära maga elu maha!

leidke kümme erinevust

hüvasti suvi

Trotsides lainet ja sügistuult seilasime täna Naissaarele seenele. Ilm oli üle pika aja päikesepaisteline ja seltskond tore nagu ikka. Eks see jääb ka meie viimaseks suveürituseks. Kurb..

hambapastahaldjad

Eile õhtul käisin oma hea sõbranna Heleniga oma kunagisel töökaaslasel Rynnol külas.

Peale mõnda pitsi napsu ja väikest seltskondlikku vestlust kadus majaperemees salakavalalt külalistetoast. Algul kahtlustasime, et ta viibib tualettruumis, kuid pärast pikka ootamist hakkasime asja uurima ja avastasime ta magamistoas voodis norskamas. Mainiks ka veel seda, et enne meie saabumist oli ta juba kenakesti ennast purjakile tõmmanud.
Tundsime ennast mahajäetutena ja solvatutena. Minumeelest nii ei tehta - kõigepealt kutsud peened daamid enda juurde dringile ja siis hiilid ilma hüvasti jätmata salaja põõnama. Mõnda aega lõbutsesime isekeskis aga siis hakkas meil igav ja otsustasime ta puht kasvatuslikel põhjustel ära pasteerida. Nii nagu vanasti pioneerilaagrites tehti - ikka hambapastaga. Seda sai siis ka tehtud.
Istusime just itsitades elutoas, igati rahul oma sigadusega, kui tuiskas magamistoast välja hambapastane majaperemees. Maruvihaselt nõudis ta meilt selgitust, kes seda tegi! Nagu oleks saanud sellel vastusel olla erinevaid vastusevariante. Peale seda, kui olime üles tunnistanud oma meeskonnatöö, viskas ta meid ilma pikemalt mõtlemata oma kodust välja, tuues põhjuseks, et oleme ta sandiks teinud, kuna ta kõrv kipitab jubedalt. Meid, peeneid daame, keset südaööd Tallinna pimedatele tänavatele! Tundsime, et meile on rängalt ülekohut tehtud, lahkusime üdini solvunutena. Õnneks meie kodu asus umbes 100 meetri kaugusel.
Hommikul saime Rynnolt sms-i: Hambapastahaldjad! Pead ei taha parandada?

ei midagi erilist

Juhtunud ei ole midagi huvitavat ja see on halb. Sest rutiin ja lootusetus tapab. Rutiin on see, mis on igapäevane halb asi. Töö - kodu - töö - kodu ja olmemured. Masendav. Rutiini saab leevendada huumoriga, enamasti on see huumor küll õelavõitu. Dry/sarcastic või clever/quick witted nagu orkuti tegelased armastavad määratleda aga kindlasti ei tohi huumor olla friendly. Sest sõbralik huumor on igav ja rutiinne. Nagu banaanikoorel libisemise naljad. Halli argipäeva teeb värvikamaks ka see, kui sa enda kohta õelaid nalju puistad. See tekitab tunde, et oled elus. Siis on veel inside joke. See on see, kui sa teed oma nalja koos oma hea sõbraga suuremas seltskonnas ja itsitad tobedalt. Või teed selle üksi ja keset iseenda itsitust tajud, et sind piidlevad hämmeldunud silmapaarid. Nad mõtlevad, et sa oled Hullu Meelne. Aga asja mõtet ja tagamaad sa neile selgitada ei viitsi (sest see tekitaks sinus rutiinse tunde). Aga sul on sellest sellel hetkel suva.
Aga teine masendav tunne, millega palju raskem on võidelda, on lootusetuse tunne. Sest minu lootusekiir on veel väga väga kaugel. Täpselt aasta pärast, siis kui mul on võimalus järjekordselt sõita natsa pikemaks ajaks siit minema, hakkab ta eredalt säratama. Sest minu elu keerlebki reisilt reisile. Need hetked on kõrgpunktid, mille nimel elan ja pingutan.
Oh oleks vähemalt hetkel olemaski üks lennupilet, siis oleks jällegi tore päevi lugeda ja kammipiisid murda. Või oskaks ma aega nõiduda või oleks mul ajamasin, või oleks see ja teine ja kolmas..
Aga fakt on see, et minu elust kaob rutiin ja meeleheide täpselt siis, kui astun 2009 septembris lennukile ja sõidan Limasse. Kui ma praegu silmad sulen, siis juba tunnen ninas seda lõhna ja meeltes seda tunnet, mis valdab mu rakukesi, kui astun sealkandis lennukilt maha teadmisega, et järgnevad kaks kuud seiklen mööda džungleid ja mägesid, sukeldun Galapagosel koos merelõvidega ja patsutan hiidkilpkonnade kilpi.. Istun inimtühjal rannal koos elupõlise hipiga, kes on unustanud oma päritolu. Lõuna-Ameerika on minu jaoks veel avastamata maailm. Kahjuks ei ela ma Kolumbuse ajastul aga ka praegu on seal kohti, mis pakuvad ülimat avastamisrõõmu. Aga selle hetkeni on vaja täpselt aasta kapitalistlikus maailmas olelusvõitlust pidada ja kui mul hetkeks jookseb rihm maha ja ma tunnen et enam ei jäksa, siis vaatan seda



ja ka seda

rainbow

pensipõlve unelm

Reede õhtul hakkasime me täiesti kaine peaga jooma. Lihtsalt niisama. Mina, peale rasket päeva; Annika peale lihtsat päeva; Helen peale tööpäeva ja meiega oli ka Pirka, kelle kohta puudus tema päevainformatsioon. Jõime siis - neli naist, minu juures ennast ripakile.
Hea oli auru välja lasta ja niisama suust igasugu illi puhuda. Magama kukkusime seal, kuhu juhtus. Aga vahepeal oli meil ka mitmeid dialooge ja arutelusid, nagu näiteks meie vanaduspõlve plaan, mille paika panime:
Kunagi, kui me paadunud mõtlemisega vanatüdrukuteks saame ja pensile läheme, siis müüme oma kinnisvarad korraga maha ja ostame endale ühise talumaja kusagile kolkakülassse Eestimaal. Kindlasti looduskaunisse kohta mõne järve või jõe äärde. Igal pensipäeval ostame kasti viina ja lällame mööda küla-ühesõnaga oleme need küla kõige hullemad vanamutid, keda nimetatakse Külahirmuks. Muul ajal oleme vagurad ja kõplame oma kapsaid ja kaalikaid. Üks meist triigib, sest ta armastab seda teha. Teine jälle kokkab ja küpsetab, kolmas peseb nõusid. Seda, kes koristada armastab, ei ole me siiani leidnud aga lootus ei ole kadunud, sest meil on veel mõningaid sõbrannasid, kel pole koristamise vastu midagi aga siiani elavad nad veel õnnelikult koos oma elukaaslastega aga võib juhtuda, et nad jäävad niisama üksikuteks võis siis see, et nende mehed surevad enne neid vanadussurma.
Mina klapin kokku oma kindlustuste, fondi ja muud rahad ja ostan endale matkaauto, milles kavatsen elada ja reisida kõrge vanuseni. Lihtsalt sõidan näiteks kusagile Horvaatiasse -Kreekasse ja veedan seal paar kuud, kuni külm Põhja-Euroopas taandub. Tean, et siis on mu põlveliigesed nii läbi, et ekstreemseid mägitrippe ja langevaru-hüppeid enam ei tee. Aga selleks ajaks loodan, et olen kõik tähtsamad mandrid vallutanud, roninud oma kondimootorile vastavatesse tippudesse, kõlkunud kuristike serval, sukeldunud kõige hullumeelsematesse kohtadesse, vigastanud ennast, ronides purjuspeaga kõige kõrgema müüri otsa näiteks või kukkudes kõige sügavamatesse süvikutesse. Olen alati nendest kohtadest siiani naerulnäoga välja roninud, kuid kahtlustan, et pensipõlves hakkavad kõik need kunagised muhud ja sinikad valutama (vanarahvas räägib). Seepärast on matkaauto minu pensipõlve unelm ja selles ja oma kommuuni maatalus oma sõprade keskel kavatsen veeta oma vanaduspõlve. Hea plaan mis?
Ja aeg-ajalt, kui ma hea ema olen olnud ja kodumail viibin, siis käib mul ka mu laps ja tulevased lapselapsed külas.. jõulupühadel näiteks. Kindlasti varastame metsast kõige uhkema jõulupuu, tapame sea, teeme verivorsti ja tantsime pakasese käes ümber jõulukuuse nagu tondid. Annika istub selleks ajaks kindlasti ratastoolis, mitte sellepärast, et ta muidu käia ei suudaks aga ta on lihtsalt nii laisk, et talle meeldib ennast veeretada lasta. Mina käin moepärast karkudeaga, sest et teinekord on poejärjekorras tore kedagi karguga togida. Ja Helen on see, kes üritab õiglust ja korda maksma panna ja kantseldab meid. Pole ju halb väljavaade vanaduspõlveks..

integreerumisest

Möödunud nädalavahetusel, kui me jällegi Soodlakandis seenel käisime, ei eksinudki me ära. Tol päeval eksis sinna metsa hoopis kolmekümnendates vene rahvusest meesterahvas, keda õnnestus meil abistada. Aga stoori ise nägi välja selline:
Peale mitmetunnist müttamist metsas, siis, kui seenekorvid olid ääreni täis puravikke ja kukeseeni, kohtasime Margitiga ühte õnnetu moega eksinud tegelast. Üksik, eksinud ja vetsa räsitud moega meesterahvas küsis meilt, kuhukanti võiks jääda Kuusalu. Margit, kes valdab arvestatavalt hästi vene keelt (eriti võrreldes minuga), seletas talle, et meil pole halli aimugi. Et teame vaid seda, kus on meie auto - kuna see oli meie nägemisulatuses. Ja hea õnne korral oskame ka metsast välja sõita. Selle jutu peale muutus onu üsna murelikuks ja kurtis, et tunde tagasi oli ta jätnud oma ämma, naise, viiekuuse imiku ja kolmeaastase lapse kusagile Kuusalu lähistele metsaäärde. Kuna naised keeldusid auto lähedusest kaugemale minemast, siis põrutas ta üksi metsa, leidis ka palju seeni ja tunnike hiljem, kui otsustas auto juurde tagasi jalutada, avastas ta, et on totaalselt ära eksinud. Siis ta muidugi tiirutas ja otsis tagasiteed aga tulemuseks oli see, et nüüdseks, mitmeid tunde hiljem on ta totaalselt ära eksinud. Tuttav tunne ja nii talle ka rääkisime minu eelmisest seiklusest. Paistis, et see jutt teda eriti ei lohutanud, kuna ta muretses oma väikeste laste pärast. Tema pluss oli ka see, et ta oli eksinud päevavalguses, mitte ööpimeduses nagu meie. Ja et oli nädalavahetus, tänu sellele oli ka inimesi rohkem liikvel. Ja muidugi ka see, et ta komistas meie otsa.
Toppisime siis venku omale autosse ja lubasime talle, et teeme kõik selleks, et ta saaks turvaliselt tagasi oma pere rüppe. Tüüp algul põikles veitsa vastu aga eestpoolt vedamise ja tagant lükkamise tehnika kandis vilja ja mingi aja pärast istusime autos ja üritasime leida teed metsast välja.
Metsast väljasõit võttis aega, sest natike oli vaja ringi tiirutada enne, kui leidsime üles õige teeotsa ja seejärel lihtsalt oli vaja läbida üsna paljusid kilomeetreid enne, kui jõudime suuremale kruusateele, mis viis välja Piibe maanteeni.
Tüübi nägu oli väga murelik, kui seal metsas tiirutasime. Ta niheles rahulolematult ja piidles närviliselt aknast välja. Ju oli maastik talle väga võõras ja oli ta ka kindel, et nüüd kaks hullu naist, kes teda poolvägisi autosse olid tirinud-lükanud, viivad teda kohe kusagile karupersse..
Mingil hetkel, kui olime jõudnud suuremale kruusateele, läks tüübi nägi hetkega õnnest särama. Seeda koohta miina tean! rõkatas ta esimest korda sulaselges eesti keeles.
Edasi oli kõik lihtne - paar kurvi ja käänakut ja juba paistis auto, mille ümber sebisid naised lapsevankri ja mõneaastase pägalikuga. Oh seda kohtamisrõõmu!
Viiesaja kroonilise, mida üritas ülitänulik abikaasa meile vägisi pihku suruda, lükkasime konkreetselt tagasi. Selle peale purssis meie eksionu vigases eesti- ja vene segakeeles: olge te südamest tänatud! Ma ei teadnud enne, et on olemas NII normaalseid eestlasi!

Kummaline, et sellises situatsioonis sa ei tea, kas heldida sellise jutu peale või solvuda surmani.
Tegelt arvan, et asi on kinni teatud inimeste piiratud silmaringis. Enne seda, kui hakkasin reisima mööda Laia Maailma olin ka ise kammitsetud kinni väiklastesse rassismimõtetesse. Aga mida rohkem sa käid mööda maailma ringi avatud silmade ja avardunud mõttemaailmaga, seda rohkem saad sa aru, kui palju on maailmas toredaid ja tarku inimesi, olenemata oma nahavärvist ja rahvusest. Ja ka kui palju on sitte inimesi olenemata oma nahavärvist ja rahvusest.
Nagu rääkis mulle alles hiljuti jutu mu tore töökaaslasest venelanna:
Käisid nad oma mehega kunagi ca kümme aastat tagasi tööasjus Riisipere kandis. Seal mingis tehases kamp igipõliseid eesti külamutte hakkasid teda küsitlema: sa nii noor kena naisterahvas! Kas ei ole siis kole elada koos vene mehega? Kas ta peksab sind tihti? Kuigi.. ehh.. näeb ta isegi päris normaalse inimese moodi välja.
Kui selliseid jutte kuulen, siis esimene reaktsioon on, et häbenen oma suguvendade pärast oma silmad peast välja.. aga tegelt pole ju põhjust, nagu eelnevalt kirjutasin.. sest inimesi on mitmesuguseid ja see ei olene rahvusest.