Ma olin kunagi omas kodus, see oli ca kolm aastat tagasi. Mul olid külalised ja me sõime seeni. Mitte neid tavalisi, vaid mille jaoks on vaja panna kõik küünlad põlema ja eelnevalt imeilusaks teha oma kamin, mille ette on pandud suur madrats, kus peal miljon patja ja tekki, kõik punasekirju ja heatuju mustriga. Ja mul siin siis sõbrad. Üldiselt ma ei tee selliseid asju ju võõrastega - aga nemad sisenesid Minu maailma nagu tiba võõrad.
Üks hetk oli see, et ma ei osanud enam muusikat sättida Oma arvutist. Olin eelnevalt desktopi ära koristanud ja ainult vajalikud asjad jätnud vasaku külje peale. Aga keset mu suurt ekraani laiutas tavaline folder, millel nimeks "muusika" ja ma tõusin rõõmust hõisates, teadmata mida teen ja ma ei teadnudki. See folder vahtis mulle suurelt näkku ja ma suutsin hädavaevu panna play all ja siis kukkuda oma mustriliste linade ja patjade keskele - ise lõkerdamas maailma suurimast õnnetundest, Ja siis tuli selline lugu:
Üks hetk oli see, et ma ei osanud enam muusikat sättida Oma arvutist. Olin eelnevalt desktopi ära koristanud ja ainult vajalikud asjad jätnud vasaku külje peale. Aga keset mu suurt ekraani laiutas tavaline folder, millel nimeks "muusika" ja ma tõusin rõõmust hõisates, teadmata mida teen ja ma ei teadnudki. See folder vahtis mulle suurelt näkku ja ma suutsin hädavaevu panna play all ja siis kukkuda oma mustriliste linade ja patjade keskele - ise lõkerdamas maailma suurimast õnnetundest, Ja siis tuli selline lugu:
