Colombia, South America - Stand Up Paddle from Blueline - Santa Barbara on Vimeo.
neljapäev, 24. november 2011
kõik inimesed teevad vigu
Raske on leida inimesi, kes sind tingimusteta armastavad. Aga väga õnnelik tunne on, kui on olemas sellised inimesed su elus. Ma olen järelikult õnnelik inimene.
laupäev, 19. november 2011
BOOM! ja niikiiresti ongi möödunud see kaks aastat
Nikitsesin siin arvutis ja mingil imelikul põhjusel leidsin veel vanasid kaheaastataguseid boomi pilte. Ja siis tekkiski inspiratsioon panna nad ritta ja leida uus muusika taustaks. Seekord siis suht mittepehme ja imemeloodiline.. aga tegelikult infected mushroom-i lugu tundus olevat ilgelt hästi sobiv.. minumeelest. Aga seda lugu tuleb kuulata kõvasti.. väga kõvasti või siis kõrvaklappidega.
Nonii - see 2012 pilet on ka olemas!
Nonii - see 2012 pilet on ka olemas!
reede, 11. november 2011
läbi raskuste tähtede poole
Ma kujutasin oma vaimusilmas seda ette nagu ilusat muinasjuttu. Nimelt siis seda, kuidas ma saadan oma poja aastaks Austraaliasse. Ma rääkisin talle sellest juba mõni aasta tagasi, endal silmis fanaatiliselt maniakaalne pilk: "Kui minul oleksid sellised võimalused kunagi olnud, siis oleksin olnud maailma kõige õnnelikum inimene!" lõugasin vahetevahel, kui ta avaldas oma kahtlusi-kõhklusi. "Ma leian sulle selle stardiraha ja hiljem sa tänad mind!" tänitasin nagu hull..
Kui mu poeg selle aasta maikuus sai teatud tseremoonia käigus ilmutuse sellest, kuidas ta seisis laksuvate lainete ääres Austraalia rannas, olin tiba hämmeldunud. Me olime seda teemat kedranud juba pikemat aega, aga plaan oli tunduvalt rohkem, kui aasta edasi nihkunud. Ka sellepärast, et "rahaboss" Margel olid näpud põhjas oma ohjeldamatute reiside pärast.
Aga see nägemus näitas tõtt. Ta on hetkel seal. Just jõudis sinna paar päeva tagasi.. mhmm - maailmarändur, nagu ma teda möödaminnes Tallinna lennujaamas natuke naljaga pooleks tögasin. Sest ta ei olnud ju varem reisinud kusagile. Lennujaam oli tema jaoks sellel hetkel sama tundmatu koht, nagu minule näiteks kosmoselaeva pardale astumine. Ja tal oli ees kolm pikka ja üks lühike lend- lennujaamade vahetused ja igasugu muu tants ja trall, mis minu jaoks küll nii vahvalt tuttav ja kurnav, aga tema jaoks kindlasti veitsa hirmutav ja raske.
Aga tema ja ta sõber, kes ka reisis esimest korda, said hakkama. Loomulikult ei kahelnudki ma selles, aga kummalisel kombel olin just mina see, kes siin turvalises Eesti kodus selle kolme päeva jooksul vaimselt täiesti ära keeras. Ma mõistus ütles, et kõik on korras, aga mu tunded tantsisid kõige viletsamat rütmist väljas tangot. Sellist koleerilist - kord hüplevat, siis roomavat ja niuksatus käis iga liigutuse juurde. Ma julgustasin ennast hüsteerilise lagiseva naeruga ja viis minutit hiljem uppusin pisaratesse. Alles neli ööpäeva hiljem, kui tuli skype kõne õnnelikelt noormeestelt, kes olid ennast juba Melbournes välja maganud peale vintsutavat kolmepäevast reisi läbi Londoni, Saudi Araabia ja Kuala-Lumpuri, suutsin ma hingata kergendunult ja magasin esimest korda nagu nott 12 tundi järjest.
Kunagi ma kujutasin ette seda situatsiooni, kui mu laps astub sisse lennujaama turvakontrolli ja ma annan talle piltlikult jalaga tagumikku, torkan talle sule sappa ja kiren - "kima kulles!"
Näh, aga asi kujunes nõndaviisi välja, et sain esimest korda oma elus teada sellest, et olen ikka üks loll ja muretseja kanaema.. samasugune hull nõiamoor, kes näägutab selliseid lauseid nagu näiteks - ära sa ikka seal halvale teele mine; hoia oma raha ja kasuta kondoome; ära jää auto alla, ületa sõiduteed mööda sebrat.. nu seal on ju vasakpoolne liiklus, vaata enne siis paremale, kui teed ületama hakkad.. jne..
Tegelikult nii hulluks ma ei läinud verbaalselt, aga oma mõtetes veel hullemaks. Teate.. enne, kui mind hukka mõistma hakkate - saatke ise oma pesamuna ära aastaks teisele poole maakera..
Kuigi seal on turvalisem, kui Eestis. Ja Eestis ei avane tal kunagi võimalus kujuneda välja selliseks isiksuseks, nagu ma loodan, kelleks ta kujuneb seal.. Ja ta saab seal tunda esimest korda iseseisvuse rõõme, aga palju seiklusrikkamas ja pehmemas vormis, kui siin. Ja see on hea talle, ega ma muidu poleks teda sinna saatnud.
Mulle meenus ükspäev raamat "Kääbik," kus juhtus nii, et turvalisest kodukülast andis võlur nimega Gandalf külakääbikule Bilbole piltlikult öeldes jalaga tagumikku ja kihutas ta uksest välja - tundmatusse maailma.. trollide ja mäekollidega võitlema.. koobastesse ja mägedesse.. süngesse Sünklaande ja lõpuks veel Üksildase Mäe lohega rinda pistma. Ja Bilbo, kes algul ei tahtnud sugugi oma turvalisest kodust väljuda, naasis sinna, kui iseteadev seiklejaprints. Ta oli õnnelik selle üle, et kunagi ammu tõukas vägisi Gandalf ta ukselävelt välja nii, et tal isegi ninarätikut kaasas ei olnud. Tema maailmavaade oli muutunud. Ta oli leidnud endale palju, palju uusi sõpru. Tema silmaring oli avardunud ja ta oli õnnelik selle üle..
Ma loodan väga, et omal tagasihoidlikul moel olen mina oma poja jaoks sarnane tegelane, nagu oli Bilbo jaoks Gandalf..
Sest midagi halba ei saa juhtuda, kui see ei ole just ettemääratud. Ja kõik, mis elus juhtub - nii hea, kui ka halb, on meile kasulik meie tulevases elus, sest sellest me ju õpime, kuidas käituda ja olla.
Panen siia mingi lugu-pildi-loo, kus nii palju mälestusi enne Austraalisse sõitu.
Kui mu poeg selle aasta maikuus sai teatud tseremoonia käigus ilmutuse sellest, kuidas ta seisis laksuvate lainete ääres Austraalia rannas, olin tiba hämmeldunud. Me olime seda teemat kedranud juba pikemat aega, aga plaan oli tunduvalt rohkem, kui aasta edasi nihkunud. Ka sellepärast, et "rahaboss" Margel olid näpud põhjas oma ohjeldamatute reiside pärast.
Aga see nägemus näitas tõtt. Ta on hetkel seal. Just jõudis sinna paar päeva tagasi.. mhmm - maailmarändur, nagu ma teda möödaminnes Tallinna lennujaamas natuke naljaga pooleks tögasin. Sest ta ei olnud ju varem reisinud kusagile. Lennujaam oli tema jaoks sellel hetkel sama tundmatu koht, nagu minule näiteks kosmoselaeva pardale astumine. Ja tal oli ees kolm pikka ja üks lühike lend- lennujaamade vahetused ja igasugu muu tants ja trall, mis minu jaoks küll nii vahvalt tuttav ja kurnav, aga tema jaoks kindlasti veitsa hirmutav ja raske.
Aga tema ja ta sõber, kes ka reisis esimest korda, said hakkama. Loomulikult ei kahelnudki ma selles, aga kummalisel kombel olin just mina see, kes siin turvalises Eesti kodus selle kolme päeva jooksul vaimselt täiesti ära keeras. Ma mõistus ütles, et kõik on korras, aga mu tunded tantsisid kõige viletsamat rütmist väljas tangot. Sellist koleerilist - kord hüplevat, siis roomavat ja niuksatus käis iga liigutuse juurde. Ma julgustasin ennast hüsteerilise lagiseva naeruga ja viis minutit hiljem uppusin pisaratesse. Alles neli ööpäeva hiljem, kui tuli skype kõne õnnelikelt noormeestelt, kes olid ennast juba Melbournes välja maganud peale vintsutavat kolmepäevast reisi läbi Londoni, Saudi Araabia ja Kuala-Lumpuri, suutsin ma hingata kergendunult ja magasin esimest korda nagu nott 12 tundi järjest.
Kunagi ma kujutasin ette seda situatsiooni, kui mu laps astub sisse lennujaama turvakontrolli ja ma annan talle piltlikult jalaga tagumikku, torkan talle sule sappa ja kiren - "kima kulles!"
Näh, aga asi kujunes nõndaviisi välja, et sain esimest korda oma elus teada sellest, et olen ikka üks loll ja muretseja kanaema.. samasugune hull nõiamoor, kes näägutab selliseid lauseid nagu näiteks - ära sa ikka seal halvale teele mine; hoia oma raha ja kasuta kondoome; ära jää auto alla, ületa sõiduteed mööda sebrat.. nu seal on ju vasakpoolne liiklus, vaata enne siis paremale, kui teed ületama hakkad.. jne..
Tegelikult nii hulluks ma ei läinud verbaalselt, aga oma mõtetes veel hullemaks. Teate.. enne, kui mind hukka mõistma hakkate - saatke ise oma pesamuna ära aastaks teisele poole maakera..
Kuigi seal on turvalisem, kui Eestis. Ja Eestis ei avane tal kunagi võimalus kujuneda välja selliseks isiksuseks, nagu ma loodan, kelleks ta kujuneb seal.. Ja ta saab seal tunda esimest korda iseseisvuse rõõme, aga palju seiklusrikkamas ja pehmemas vormis, kui siin. Ja see on hea talle, ega ma muidu poleks teda sinna saatnud.
Mulle meenus ükspäev raamat "Kääbik," kus juhtus nii, et turvalisest kodukülast andis võlur nimega Gandalf külakääbikule Bilbole piltlikult öeldes jalaga tagumikku ja kihutas ta uksest välja - tundmatusse maailma.. trollide ja mäekollidega võitlema.. koobastesse ja mägedesse.. süngesse Sünklaande ja lõpuks veel Üksildase Mäe lohega rinda pistma. Ja Bilbo, kes algul ei tahtnud sugugi oma turvalisest kodust väljuda, naasis sinna, kui iseteadev seiklejaprints. Ta oli õnnelik selle üle, et kunagi ammu tõukas vägisi Gandalf ta ukselävelt välja nii, et tal isegi ninarätikut kaasas ei olnud. Tema maailmavaade oli muutunud. Ta oli leidnud endale palju, palju uusi sõpru. Tema silmaring oli avardunud ja ta oli õnnelik selle üle..
Ma loodan väga, et omal tagasihoidlikul moel olen mina oma poja jaoks sarnane tegelane, nagu oli Bilbo jaoks Gandalf..
Sest midagi halba ei saa juhtuda, kui see ei ole just ettemääratud. Ja kõik, mis elus juhtub - nii hea, kui ka halb, on meile kasulik meie tulevases elus, sest sellest me ju õpime, kuidas käituda ja olla.
Panen siia mingi lugu-pildi-loo, kus nii palju mälestusi enne Austraalisse sõitu.
Tellimine:
Postitused (Atom)
