tsilk tsolk

Istun siin arvuti taga juba terve öö. Ootan tööd. Tsilk tsolk.. Tsirrrrdi-tsorrdi.. Nii se vihmake läbi katuse soristab. Panen tubase vihma alla potte ja panne ja kuivatan froteerätikutega. Magama minna ei julge, sest vahel tuleb kusagilt veranda nurgast nagu joast - siis olen ise osav ja püüan selle joa kinni käepärase kausiga - kõik see vesi kinni püüda ja nutta oma nutud.. Ja samas on õnneks võimalik ka sama tegevuse ajal kuulata näiteks säärast muusikat:

Pühendan täiega selle loo Siimule

see peatükk on minu isast ja üldse..

Ma mäletan oma perekonda tervikuna oma esimese viie eluaasta jooksul. Mul olid ema, isa.. mhmm - nad mõlemad tegelikult igapäevaselt minuga eriti palju ei tegelenud .. aga mul olid olemas mu emapoolsed vanavanemad, kes tegelesid minuga nagu hullud, eriti Eduard - mu vanaisa. Samuti elasid ka Mõigus mu isapoolsed sugulased, kelledel oli suur roll minu lapsepõlves, aga see on teine teema, millest kirjutan kunagi hiljem..
Meil oli suur maja Liival metsa ääres ja mu isa muudkui ehitas sinna teisele korrusele uhket mööblit. Vahel ta ka ehitas võõrastele - näiteks haltuurakorras arvatavasti - laste narivoodeid, mis olid laotud minu lapsesilma jaoks üüratusse ruumi üksteise otsa ja minu rõõmuks pani minu isa ühe voodi ka õigetpidi püsti - et ikka saaksin seal teisel korrusel magada - neljaaastane tatt nagu ma olin ja seiklus omaette. Need voodid müüdi hiljem muidugi maha ja siis tuli uus remont ja tegelikult oli lahe sellel ajal - minu lapsepõlves Pedajas elada, sest seal oli kogu mu pere ja muud pudulojused. Meil olid isegi mesilased. Meil olid kuked ja kanad. Mul olid lahedad vanemad ja vanavanemad, sest nad sünkroniseerisid üksteist. Ma teadsin täpselt kelle juurde joosta, kui keegi mind (minu arust) kiusata tahtis. Ma sain vanaemalt unejutte, millest tulenes välja mu raamatuhullus. Vanaisalt sain pikki jalutuskäikke ja muusikat - meeletult muusikat, kuna ta mängis nii palju pille ja laulis.. ohh, ta laulis hästi. Arvan, et tema oli see, kes tegi minust melomaani. Ema oli see, kes kohusetundest muudkui utsitas mind piitsaga takka, aga ega ma ei kuulanud eriti ta sõna. Aga samas oli tema minu Emme.
Isa oli see, kes näitas mulle kuidas on võimalik elu naudelda ilma erilisi süümepiinu tundmata. See viimane lause on kohmakas ja vajab selgitamist..
Inimesed mõtlevad, et pisikesed lapsed on lollid ja ei saa sittagi elust aru ja ma olen enda nahal seda tundnud, et nad eksivad rängalt - need "suured," siis nimelt. Nimelt olen mina ju ka nüüd täiskasvanud poja ema.. ja ma tean..
Aga tegelikult tahaksin tänase jutu pühendada oma isale - Mati on ta nimi. Ma armastasin teda lapsepõlves, imetlesin teismeeas ja vihkasin vahepeal. Lollide asjade pärast vihkasin. Ma arvan millegipärast, et oleme sarnased, sest sisetunne ütleb nii. Samuti kehakujult oleme sarnasevõitu ja varbad pidavat meil olema kah pikad ja imeliku kujuga.. nu ei tea :)
Aga ma ise arvan, et olen nii tema moodi - no mitte nagu siiami kaksikud aga minu arvamus on siiski see, et kõikidest oma sugulastest sarnanen ma kõige rohkem oma isaga.
Oma isalt õppisin ma seda, et ei tohi karta võtta riske, et turvalisest ja ühiskonna poolt heakskiidetud elust välja põigelda, kui sa ise tunned, et see elu ei ole sinu jaoks. Tuleb elada nii, et oled õnnelik - see on ju sinu ainuke elu. Muidugi ma ei kiida heaks paljusid tema tegusid oma ema ja meie - tema laste vastu aga samas ma ei mõista enam midagi hukka. Samuti ma ei kiida heaks paljusid oma tegusid, mis juhtusid, kunagi ammu.
Alati jäävad meelde inimestele kõige rohkem positiivsed mälestused.. või siis vastupidi. Minu lapsepõlve superpositiivsed ja igasuvised mälestused olid need, kus ladusime oma maanteemuhule, ehk siis sapakale peale sama suure koorma, kui auto ise oli ja põrutasime kuuks ajaks lõunasse. Tavaliselt ikka Lõuna -Eestisse või siis Lätimaad kergelt riivates. Vahel läks auto katki ja mäletan oma isa õlist nägu, kui ta seal auto tagaotsas tegutses mootori kallal. Tihti eksisime nii ära, et sõitsime ööläbi äikesevihmas, aga hommikuks olime tänu isa kaardilugemisele alati kõike ilusamal rannikul telkimas. Nii jõgede imelises käänudes, kui ka üksildaste järvede ääres. Tavaliselt me ei teinud tempot - jäime telkima - püüdsime kala, korjasime seeni, lunisime kohalikelt porgandeid, kartuleid ja värsket piima ... eks mu reisihullus sealt alguse saigi.
Meenub veel üks naljakas seik - kui me autoga kusagil ringi põrutasime, siis mu isa kullisilmad jälgisid autoaknast koguaeg, mis toimub ümberringi - "siin on palju maasikaid!" - "näh, seal riisikad"! jne..
Siis kiire pidurdamine ja hulkusime jälle metsades ja korjasime... kuni hõikusime üksteist ja jälle läks sõit edasi..

Selle pika jutuga ma tahan öelda palju, sest alles nüüd saan seda kõva häälega mõelda. Sellel aastal. Siis, kui ma kukkusin. Mu Isa helistas mulle ja ta oli mures ja minu käe pärast. Eks ma siis olin ju nii abitu seal haiglas ja valasin oma pisarad ära.. ja ise mõtlesin, et eks see nii jääbki- see meie loll ja mõttetu tüli.. meie vahele. Aga võta näpust. Ei jäänud.
Ma kukkusin haiglasse enne jaanipäeva sellel aastal ja me vestlesime isaga ülepäeva. Algul kohmetunult- minu poolt vist, hiljem vabamalt. Ma ei olnud teda aastaid, aastaid näinud. Ja ma olin igatsenud tema järgi väga.
Aga möödunud nädalavahetus sõitsin siis talle ja Tema Abikaasale Marele Viljandimaale külla. See oli nii tore. See soe vastuvõtt ja õhtusöök koos isa ja Marega ja pisikese napsiga. Ja hommikohvi ja kõik need mõtted, mis mu pea ringlesid, kui hakkasin sõitma Põltsamaa poole. Hea koht on neil pensipõlve veetmiseks. Hea auraga. Armsad inimesed, sest nad on suutnud nii pikalt kooos elada koos kõigi rõõmude ja muredega ja nüüd - kus pole vaja rassida, tunduvad nad nii happyd.

Ja tore oli tiirutada järgmisel lõunapoolikult mööda Viljandimaad ja Põltsamaad.

 

 

Aga sobrasin täna oma vanaema vanades albumistes ja leidsin sellise toreda pildi oma imenoorest isast - abiellumas minu emaga. Abielu, mis ei kestnud kaua, kuna see ei oldud kokku loodud. Aga nii juhtub ju elus tihti ja mida kiiremini sa selle ära tabad ja teed oma otsused - seda suurem ja fantastilisem elu Sind ees ootab!

 

imeilus ja ka kurb

Plärts

Lugu siis aegade hämarusest ja samas ka oma lemmikpuust.
Jep - vahel on kukkumine lihtsalt kõrge. Lepime sellega - onju?

 

elan nagu nii mõnigi muiste

Nagu Te teate kallid Sõbrad, siis elan ikka jätkuvalt oma vanas eramajas, kus talvel on elada eriti keeruline. Meenub aastatetagune trall, kui iga tööpäev panin äratuskella ca 4 hommikuks. Ikka selleks, et esmalt minna jäisesse hoovi - käivitatada auto, siis tulla tagasi tuppa - toppida kaminasse nii palju puid, kui mahub. Siis minna vannituppa ja keerata külmaveekraan maksimumi peale.. pärast mida see kraan kergelt köhis, siis röhatas ja siis, kui jääklomp oli ära kukkunud, hakkas vesi jooksma - alguses sirinal, siis hoogsamalt. Selle öise tegevuse üks osa oli ka vetsus vee vajutamine. Sest oli sul häda või mitte, pidid sa alati seda tegema. Muidu lihtsalt torud külmusid kinni. Ja siis jälle - panid vannitoas vee kinni - lasid veel igaks juhuks vetsutst ühe paagitäie vett alla ja keerasid süütest välja oma vana autologu, lootes, et see hommikul käivitub. Ja siis heitsid magama..
Nii ma siis tegin seda aastaid, kui oli talv ja vana autologu perse all.. Hiljem ikka tegin asju teisiti. Kui oli suvi, siis pold mingit muret, aga kui talv, siis tuli jätta vesi nirisema ja ka äratus põhja ööseks, sest kes tahaks ärgata üles nii, et esiteks - puudub äravool veetorustikus? Ja samas puudub ka sissevool nii köögis, kui vannitoas. Ja peldik - puudub nii sissevool paaki ja äravool, mis su loomulikud vajadused uhaksid torustikust alla.
Uhh - olen näguripäevi näinud palju nende aastate jooksul, kui on olnud karmid talved. Hetkel seda suurt muret enam õnneks pole. Sest torud on soojustatud ja mingid muud knifid teostatud.
Aga mulle meenub minu kallis poeg Ivo, kes elas mõni aasta tagasi kolm kuud üksi Pedajas. Nimelt jätsin ta siia üksi tegutsema, kui läksin reisile Lõuna-Ameerikasse. Olin talle ka sõnad peale lugenud, kuidas käituda vana majaga. Aga tagajärg oli see, et kõik oli umbes. Sisse- ja äravool. Samuti peldik. Ma siis küsisin ta käest - kus käisid Sa oma loomulikke vajadusi õiendamas? Selle peale sain teada, et noormees oli rookinud metsa (elame metsa ääres) pisikese raja ja siis sinna lagendiku moodi värgi. Ja sinna ta siis lippaski iga kord, kui häda käes oli. Geniaalne?
Tegelikult see Pedaja maja on igavene nuhtlus ja kui poleks siin seda aurat, mis seoks mind lapsepõlvega, oleks mul ammu juba põhus olnud sellest loobuda. Aga see aura on olemas jube tugeval moel. Siin on kõik need maailma kodutunde lõhnad, millest inimesed kirjutavad romaane. Ma olen kahjuks selle koha konksus.
Kunagi minu vanaema ja vanaisa said selle krundi just siia - terve tänav oli siis veel vaba ja neil oli valida - kuhu nad oma maalapikese võtavad- nad ehitasid aastate jooksul üles terve selle maja.. lahe.. Kindlasi oli üks põhjus selles, et mu vanaemal oli astma ja ta arst soovitas tal elama minna Liivale - Männimetsa äärde. Mina, kui vanim lapselaps sain täieliku ajupesu oma vanaisa ja vanaema poolt, nii palju, et ma hooliksin sellest kohast ja armastaksin seda nagu oma kodu. Minu õde kindlasti ei mäleta seda nii palju ja mu emal olid kindlasti omad põhjused siit ära kolimiseks.
Aga põhijutt ikkagi siis sellest, kui raske pedajas on elada talvel.. mhmm .. its..:)
Mu ema müüs ülemise korruse maha kunagi ammu Võõrastele ja siis oli kohutavalt raske panna paika mis, kes ja kus..
Torud - ühised - külmusid kinni ja lõid pauguga keldris lõhki. Sissevool - no seda ei tuvastanud me kohe aga paar päeva aga hiljem sumpasime täiskeldris, nagu USA õudusfilmis põlvini jääkülmas vees, taskulambid peakohal. See parandustöö tehti ära ja teatud torud ka soojustati.
Ehhee - järgmine lugu oli tiba huvitavam, sest ma ei elanud sellel ajal kodus, kui torud jälle kinni külmusid. Tulin koju ja sain informatsiooni - ülemistelt naabritelt, et miks vett pole. Nimelt külmusid torud jälle ära, aga nad olid nii "tublid", et panid suurde majaalusesse täiskeldrisse ja suvalisse kohta puhuma pisikese puhuri, mille ma hiljem ristisin Roobaks. See haakus kenasti minu ülemiste naabrite nimega ja eriti kurjaks ajas mind see tõsiasi, et keldri elekter jooksis läbi minu voolumõõtja. See oli tõsiselt pisitillukene puhur isegi ühe soojustatud toa jaoks, rääkimata talvisest Pedaja keldrist, mis on suurem, kui suur kolmetoaline korter.
Oh džiisas - selleks, et tolkorral soojendada ja saada aru, kus on toru umbes, pidi Mikk tooma kuskilt oma tööjuurest mingi megapuhuri, mis nägi välja nagu kahur ja mida toideti diisliga. See oli julm relv- samal ajal kui see tegelane töötas, oleks saanud käsipäraste vahenditega vabalt Pedaja suures ja kõledas keldris sauna võtta.
Loomulikult kahur sulatas üles kõik torud ja naabrid olid õnnelikud, samuti meie. Õnnetuseks (ma ei tea, kas häbist või lohakusest), unustasid nad keldrisse oma pisikese puhuri - "Rooba". Nii ta siis meie perre sattuski. Nagu vaeslaps..
Aga siin siis Rooba ise kogu iluduses ja ma tean, et see värdjas võtab jubedalt ja ülekohtuselt voolu.. Olen ka selle tegelase kaks korda maruvihaselt prügikasti visanud ja seejärel häbeliku näoga mingil suvalisel hommikul ja mingil suvalisel põhjusel välja kookinud. Häbi mulle..

Aga edasi siis küttevärgist, kuna see peatükk on ju vaja lõpetada..
Tuli aeg, kus mu vanaisa tehtud küttekolded enam ei töötanud ja otsustasime ehitada oma alumisele korrusele mitte ahju, vaid sellise õhksoojus - kamina. Ilus ja armas aga ainult sinnamaani, kui on õues soe või kuni tuli on all.
Kui on tuli all, siis on lahe - soe.. mhmm - nii soe, et kõik aknad on pärani, isegi siis, kui väljas on miinus viisteist. Niipea, kui tukid on all, siis külm lõõskab läbi vana majaseina. . Julm..
Vahel kasutan ka elektrit tiba - minu lemmik on radiaator, mille nimi on Jakata - mõnus tegelane ja samas sümpaatne - vaata ta suud ja silmi :)

Kui Sul on talveõhtul igav ja piisavalt suur kujutlusvõime, siis näed näiteks seda, kuidas ta ümiseb sinuga kaasa igasuguseid lugusid. Tegelikult on ta bariton aga vahel teeb ta ka kõrgemates toonides oma soolot.

Aga veel kriunuks - selle Pedaja majaga on üldse tuksis - veranda katus lasi läbi ja eelmised omanikud ei lubanud läheneda sellele probleemile üldse ülevaltpoolt. Nüüd, kui katus on vahetatud, laseb see ikkagi läbi ja seinad on kah läbi. Minu ilusa veranda seinu toetab ainult selline konstruktsioon, mis on allpool pildil.  Ilma selleta lihtsalt käiks plõks ja kõik viis akent oleksid põrandal koos kildudega. Aga pilt siis sellest geniaalsest ehitisest, mille tegi Martti - armas sõber, kes vahetas katuse, aga samas avastas, et seinad vajutavad kohe aknapõsed katki - ja nii ta siis selle laheda ehitise mu tuppa paigaldas - põhjusel, et kui ma kunagi rohkem raha saan, siis äkki saab ka seinad korda ja ikka senini võtaksin ma oma kokteili jaoks jää külmutuskapist, mitte toast.

Nii nunnu, et selline agregaat hoiab püsti su elamist, samas Martti tegi sinna redeli, kuhu saan riputada asju. Kui vaja..

No ja viimane halenaljakas lugu on see - nimelt .. mhmm.. Lihtsalt soovitus.. pliis ärge ostke omale ühismaja, kus on kõik nii keeruline. Eriti, kui on omanikud  - üks ülemine, teine alumine. Siis on loomulikult kah selline asi, et kõik asjad on pooleks jaotatud ja mingi krunt on ühismaa. Noh näiteks kuhu sa pargid oma autosid ja kuhu laod puid jne..
Mina hoidsin hoolikalt puhtana meie ühismaa ala, kuhu ma aegade hämarusest oma puid olen ladunud. Ja kui ma ükspäev koju tulin, siis avastasin ma selle aiaäärse ala veerelt nii kenad nunnukesed.. nad ei olnud sinna ise kavanud, ausalt..

 

tänud tohtrile

Vahel meeleheide, siis debiilsus ja ka õnnehüpped vahetevahel, kui on asjad läinud korda või nii. Kokkuvõtte sõna - labiilsus. Mul on hetkel labiilsuse periood. Ma proovin ennast hüpitda üles ja siis kukun alla - nagu sellel tobedal hüppealusel, mis on paljude inimeste aedades. Hüppan ja väsin ja vahel kukun ja kogemata löön pea vastu äärist (metafoor).
Ma käisin täna oma viimaseid niite välja võtmas ja see oli ühe perioodi lõpp mu elus. Mu käsi on terve. Muidugi mitte kõige paremas mõttes, sest liigutan seda ikka hoopis teistmoodi, kui enne. Aga patsikummi suudan siduda pähe ja teha muid asju. Suured tänud Doktor Andres Niineväljale, kes mind algusest lõpuni opereeris ja kellel oli koguaeg nii suur tamp peal, et ta tuiskas ainult korraks läbi kolmest ortopeedia osakonnast, kus viibisin selle 1,5 kuu jooksul. Aga alati tal jätkus tibatillukene aeg kah minu jaoks - näiteks sidumise kõrval olla. Ma kukkusin nii lollilt, et ise kah imestasin. Aga tänu temale on mul olemas mu käsi. Jah.. ma tean, et terve suvi läks haigla raisku ja hiljem tervenemise peale. Sepsis, reaktiivne artriit, hiljem olematu immuunsussüsteem.. Aga ma olen elus ja valmis võtma vastu uuesti väljakutseid. Seekord ettevaatlikumalt, kui enne.. Loomulikult on see taastumine raske. Passid kodus ja vaatad töökuulutusi - tahaks kandideerida, kuid ei julge. Kuna mul oli sepsise tagajärjel artriit, siis ei tahtnud mul ükski liige hästi töötada. Kes tahab endale tööle võtta tegelast, kes tuleb kohale kahte jalga longates ja ortoos käe ümber? Olen ise olnud töövõtja rollis ja tean - ükstapuha, kui kahju mul säärastest tegelastest kah polnud, ikka mõtlesin filma heaolu peale... mhmm nii see on paraku. Aga nüüd olen terve - hoidke alt maailm!