elan nagu nii mõnigi muiste

Nagu Te teate kallid Sõbrad, siis elan ikka jätkuvalt oma vanas eramajas, kus talvel on elada eriti keeruline. Meenub aastatetagune trall, kui iga tööpäev panin äratuskella ca 4 hommikuks. Ikka selleks, et esmalt minna jäisesse hoovi - käivitatada auto, siis tulla tagasi tuppa - toppida kaminasse nii palju puid, kui mahub. Siis minna vannituppa ja keerata külmaveekraan maksimumi peale.. pärast mida see kraan kergelt köhis, siis röhatas ja siis, kui jääklomp oli ära kukkunud, hakkas vesi jooksma - alguses sirinal, siis hoogsamalt. Selle öise tegevuse üks osa oli ka vetsus vee vajutamine. Sest oli sul häda või mitte, pidid sa alati seda tegema. Muidu lihtsalt torud külmusid kinni. Ja siis jälle - panid vannitoas vee kinni - lasid veel igaks juhuks vetsutst ühe paagitäie vett alla ja keerasid süütest välja oma vana autologu, lootes, et see hommikul käivitub. Ja siis heitsid magama..
Nii ma siis tegin seda aastaid, kui oli talv ja vana autologu perse all.. Hiljem ikka tegin asju teisiti. Kui oli suvi, siis pold mingit muret, aga kui talv, siis tuli jätta vesi nirisema ja ka äratus põhja ööseks, sest kes tahaks ärgata üles nii, et esiteks - puudub äravool veetorustikus? Ja samas puudub ka sissevool nii köögis, kui vannitoas. Ja peldik - puudub nii sissevool paaki ja äravool, mis su loomulikud vajadused uhaksid torustikust alla.
Uhh - olen näguripäevi näinud palju nende aastate jooksul, kui on olnud karmid talved. Hetkel seda suurt muret enam õnneks pole. Sest torud on soojustatud ja mingid muud knifid teostatud.
Aga mulle meenub minu kallis poeg Ivo, kes elas mõni aasta tagasi kolm kuud üksi Pedajas. Nimelt jätsin ta siia üksi tegutsema, kui läksin reisile Lõuna-Ameerikasse. Olin talle ka sõnad peale lugenud, kuidas käituda vana majaga. Aga tagajärg oli see, et kõik oli umbes. Sisse- ja äravool. Samuti peldik. Ma siis küsisin ta käest - kus käisid Sa oma loomulikke vajadusi õiendamas? Selle peale sain teada, et noormees oli rookinud metsa (elame metsa ääres) pisikese raja ja siis sinna lagendiku moodi värgi. Ja sinna ta siis lippaski iga kord, kui häda käes oli. Geniaalne?
Tegelikult see Pedaja maja on igavene nuhtlus ja kui poleks siin seda aurat, mis seoks mind lapsepõlvega, oleks mul ammu juba põhus olnud sellest loobuda. Aga see aura on olemas jube tugeval moel. Siin on kõik need maailma kodutunde lõhnad, millest inimesed kirjutavad romaane. Ma olen kahjuks selle koha konksus.
Kunagi minu vanaema ja vanaisa said selle krundi just siia - terve tänav oli siis veel vaba ja neil oli valida - kuhu nad oma maalapikese võtavad- nad ehitasid aastate jooksul üles terve selle maja.. lahe.. Kindlasi oli üks põhjus selles, et mu vanaemal oli astma ja ta arst soovitas tal elama minna Liivale - Männimetsa äärde. Mina, kui vanim lapselaps sain täieliku ajupesu oma vanaisa ja vanaema poolt, nii palju, et ma hooliksin sellest kohast ja armastaksin seda nagu oma kodu. Minu õde kindlasti ei mäleta seda nii palju ja mu emal olid kindlasti omad põhjused siit ära kolimiseks.
Aga põhijutt ikkagi siis sellest, kui raske pedajas on elada talvel.. mhmm .. its..:)
Mu ema müüs ülemise korruse maha kunagi ammu Võõrastele ja siis oli kohutavalt raske panna paika mis, kes ja kus..
Torud - ühised - külmusid kinni ja lõid pauguga keldris lõhki. Sissevool - no seda ei tuvastanud me kohe aga paar päeva aga hiljem sumpasime täiskeldris, nagu USA õudusfilmis põlvini jääkülmas vees, taskulambid peakohal. See parandustöö tehti ära ja teatud torud ka soojustati.
Ehhee - järgmine lugu oli tiba huvitavam, sest ma ei elanud sellel ajal kodus, kui torud jälle kinni külmusid. Tulin koju ja sain informatsiooni - ülemistelt naabritelt, et miks vett pole. Nimelt külmusid torud jälle ära, aga nad olid nii "tublid", et panid suurde majaalusesse täiskeldrisse ja suvalisse kohta puhuma pisikese puhuri, mille ma hiljem ristisin Roobaks. See haakus kenasti minu ülemiste naabrite nimega ja eriti kurjaks ajas mind see tõsiasi, et keldri elekter jooksis läbi minu voolumõõtja. See oli tõsiselt pisitillukene puhur isegi ühe soojustatud toa jaoks, rääkimata talvisest Pedaja keldrist, mis on suurem, kui suur kolmetoaline korter.
Oh džiisas - selleks, et tolkorral soojendada ja saada aru, kus on toru umbes, pidi Mikk tooma kuskilt oma tööjuurest mingi megapuhuri, mis nägi välja nagu kahur ja mida toideti diisliga. See oli julm relv- samal ajal kui see tegelane töötas, oleks saanud käsipäraste vahenditega vabalt Pedaja suures ja kõledas keldris sauna võtta.
Loomulikult kahur sulatas üles kõik torud ja naabrid olid õnnelikud, samuti meie. Õnnetuseks (ma ei tea, kas häbist või lohakusest), unustasid nad keldrisse oma pisikese puhuri - "Rooba". Nii ta siis meie perre sattuski. Nagu vaeslaps..
Aga siin siis Rooba ise kogu iluduses ja ma tean, et see värdjas võtab jubedalt ja ülekohtuselt voolu.. Olen ka selle tegelase kaks korda maruvihaselt prügikasti visanud ja seejärel häbeliku näoga mingil suvalisel hommikul ja mingil suvalisel põhjusel välja kookinud. Häbi mulle..

Aga edasi siis küttevärgist, kuna see peatükk on ju vaja lõpetada..
Tuli aeg, kus mu vanaisa tehtud küttekolded enam ei töötanud ja otsustasime ehitada oma alumisele korrusele mitte ahju, vaid sellise õhksoojus - kamina. Ilus ja armas aga ainult sinnamaani, kui on õues soe või kuni tuli on all.
Kui on tuli all, siis on lahe - soe.. mhmm - nii soe, et kõik aknad on pärani, isegi siis, kui väljas on miinus viisteist. Niipea, kui tukid on all, siis külm lõõskab läbi vana majaseina. . Julm..
Vahel kasutan ka elektrit tiba - minu lemmik on radiaator, mille nimi on Jakata - mõnus tegelane ja samas sümpaatne - vaata ta suud ja silmi :)

Kui Sul on talveõhtul igav ja piisavalt suur kujutlusvõime, siis näed näiteks seda, kuidas ta ümiseb sinuga kaasa igasuguseid lugusid. Tegelikult on ta bariton aga vahel teeb ta ka kõrgemates toonides oma soolot.

Aga veel kriunuks - selle Pedaja majaga on üldse tuksis - veranda katus lasi läbi ja eelmised omanikud ei lubanud läheneda sellele probleemile üldse ülevaltpoolt. Nüüd, kui katus on vahetatud, laseb see ikkagi läbi ja seinad on kah läbi. Minu ilusa veranda seinu toetab ainult selline konstruktsioon, mis on allpool pildil.  Ilma selleta lihtsalt käiks plõks ja kõik viis akent oleksid põrandal koos kildudega. Aga pilt siis sellest geniaalsest ehitisest, mille tegi Martti - armas sõber, kes vahetas katuse, aga samas avastas, et seinad vajutavad kohe aknapõsed katki - ja nii ta siis selle laheda ehitise mu tuppa paigaldas - põhjusel, et kui ma kunagi rohkem raha saan, siis äkki saab ka seinad korda ja ikka senini võtaksin ma oma kokteili jaoks jää külmutuskapist, mitte toast.

Nii nunnu, et selline agregaat hoiab püsti su elamist, samas Martti tegi sinna redeli, kuhu saan riputada asju. Kui vaja..

No ja viimane halenaljakas lugu on see - nimelt .. mhmm.. Lihtsalt soovitus.. pliis ärge ostke omale ühismaja, kus on kõik nii keeruline. Eriti, kui on omanikud  - üks ülemine, teine alumine. Siis on loomulikult kah selline asi, et kõik asjad on pooleks jaotatud ja mingi krunt on ühismaa. Noh näiteks kuhu sa pargid oma autosid ja kuhu laod puid jne..
Mina hoidsin hoolikalt puhtana meie ühismaa ala, kuhu ma aegade hämarusest oma puid olen ladunud. Ja kui ma ükspäev koju tulin, siis avastasin ma selle aiaäärse ala veerelt nii kenad nunnukesed.. nad ei olnud sinna ise kavanud, ausalt..