minu elu ongi mu ilu: mai 2012

Valge ja must.. värvid valgest kuni mustani.. või vastupidi. Võrreldav elust enesest, kuidas värvid mõjuvad. Must ja valge.. icc nagu valge ja must koer (multikas). Aga paljud inimesed määravad inimisiksusi nende värvide järgi, luues enda jaoks illusiooni, mis on must.. ja mis on valge. Nende jaoks ei ole vahepealseid toone.. on ainult must ja valge - õige ja vale - ilus ja inetu! Aga niipalju erinevaid variatsioone on kahe äärmuse vahel.. Mis on õige ja ilus? Mis on vale ja inetu? Nonii - ma ei ole Sigmund Freud aga ma võin öelda lihtsalt nõndaviisi: Ma ei usu, et maailmas on ainult kurjus ja headus. Ma ei usu, et maailmas on olemas ainult ilusad ja inetud inimesed ja loomad ja lilled ja putukad.. jne. Ja ma ei usu seda, et on olemas ainult must ja valge.. Mina usun seda, et on kõike äärest ääreni ja samuti nagu füüsika seletab vikerkaart . Vikerkaares on kõik meie värvid, mis moodustab kokku valge värvuse...ausõna! (nii räägivad tagrad)

Aga miks on see nii? Jään vastuse võlgu. Aga on olemas maaimas miljon mikse..Vikerkaare värvikaare seletab lahti lihtne füüsika. Aga samas inimeste mõistus ei pruugi sellest alati aru saada ja samas ka olla: must ja valge - kuri ja hea - vana ja noor - lillelaps ja ülim kapitalist!
Nonii jätame selle jutu siis Mõtteks.. äkki mis on ka mõttetu..

Pealkiri on metafooriline ja tahtsin vastata sellele esimese lausena, et - kodus. Tegelikult, kui aus olla, ei ole mul ka kodus igav.. siiani. Aga niipea veel ei hakka, sest tööl on suht kiire ja kodus kah igasugu tegemist vabadel momentidel. Oma reisipäevikut pidades kribasin ca iga õhtu sinna mingi mõttevälgatuse. Vahel pikema, vahel lühema. Ja ikka tuli kuidagi lõpulause selline välja - algul: huvitav, millal küll mul igav hakkab? ja hiljem juba - džiisas, kui lõbus, mul ei hakkagi vist igav!

Mullle tundub, et minu jaoks on sobiv.. mhmm.. väga hea tunne üksi reisida. See oli esmakordne kogemus ja ma kõhkelsin ja ka kahklesin algul, kuid piisas juba kahest päevast, kui sain aru, et see on hea. Igasugu killukesi kirjutasin vahel oma kaustikusse, kui vaatasin lihtsalt enda ümber. Üks on just lahti mu kaustikust - istun musta kassiga kõrvuti ja mul on lihtsalt lahe olla!
See oli täiuslik reis minu jaoks kuna selle reisi sisse mahtus kõike, mis mulle meeldib: seiklusi; humooriat; kaunist loodust; ilusaid inimesi; veitsa raskusi aga lahendatavaid; väga laiska ja lahedat puhkust koos oma sõpradega ja eelkõige eneseleidmist.

Aga teemast nüüd hopsti üle..
Paljud inimesed on rääkinud, et teatud kohtades Aasias on unenäod müstilised. Minuga juhtus nõndaviisi Gili Menol, kus viibisin vist oma alla ühekuisest reisist 10 päeva. Ärkasin ma üksöö üles ja tõusin istukile oma voodis. Arvatavasti oli mul väga loll nägu ees, sest mul ei olnud õrna aimugi, kus ma olen. Kus maailmanurgas ja isegi ma ei mäletanud, kuhu oleksin reisinud. Vannun, et ei olnud joonud tilkagi alkoholi enne magama minekut. Lihtsalt istusin pimeduses ja mõtisklesin.. ja kedagi ei olnud ka kõrval, et saaks küünarnukiga tonksata - kle, kus me oleme praegu?!
Tegelikult mulle meeldis see tunne, mis oli arvatavasti tingitud täiesti hullumeelsetest unenägudest, mis olid nii selged nagu... Nii selged! Selgemad, kui tihti elu on! Ja see oli täiesti hullumeelne seiklus, mida ma enne seda unes läbi elasin. Võttis aega vähemalt veerand tundi, kui hakkas vaikselt meenuma - ohh, ma ju sõitsin mingi aeg tagasi Indoneesiassse! Ja ma olen juba tükk aega Balilt ära ja seal saarel olin siis ja nüüd siis Menol! See võttis aega ja kui ma lõpuks aru sain, siis lõkerdasin üksi vaikselt naerda nagu nõdrameelne..
Aga kui ma järgmisel päeval veetsin mõnusa õhtupooliku Divine Divers` terrassil, lobisamas juttu divemasteritega ja toreda kohaliku diveboyga, kes mängis kitarri ja laulis vaikse ja meloodilise häälega - ise kurtes, et sellest hetkest, kui ta kolm kuud tagasi sukelduma õppis ja nüüdseks juba ca 60-70 dive`i on teinud ei kuule ta oma häält ja jube imelik on laulda.. mhmm..), siis juhtus ka nii, et sattusime lobisema unenägudest Gili Menol. Üks lahe Belgia tegelane, kes oli juba neli aastat elanud seal saarel sai minu eelmise päeva kogemustest sada protsenti aru. Ta kurtis, et tihti ei saa ta aru siiani ärgates, kas tegu on reaalsusega või on ta siiani oma unes. Liiga hullud unenäod! kurtis ta samal ajal, kui mina kiitsin oma esimest saarel viibitud ööd. Tahaks vahel neist puhata! oli tema seisukoht sellel hetkel.
Iga kord, kui ta järgnevate päevade ajal möödus minust sellel pisikesel saarel oma veloga, siis hõikas ta peale tervitust: kuidas olid unenäod täna? ja vastas ise sellele - kuradi palju on ikka neid täiesti hulle unenägusid!

Ja kuigi mu reis oli üürike ja ma ei saanud sukelduda seekord džunglite sügavustesse ega minna sellistesse kohtadesse, kuhu satuvad harva valged, jäin ma ikkagi väga, väga rahule oma reisiga. Sest üksinda reisida oli hea ja jube hea oli kohtuda reisilõpus Kodusaarel oma heada sõpradega. Näiteks - kujutlege, et te olete paradiisisaarel üksikus saarenurgas, kus kaks imeilusat majakest ainult teie päralt ja privaatsus, sest rohkem inimesi ei ela seal. Ärkad hommikul ja haigutad ja sirutad ennast oma ekstravagantse moskiitovõrgu all ja siis kuulatad.. vaatad kella.. ohh, äkki nad ärakasid varem ja läksid ilma minuta sööma. Pole hullu! Kui ka läksid, siis teed tiba enne hambapesu oma joogat ja tõmbad ukse lahti.. Rõõmsad näod vaatavad sulle vastu.. vahetad paar sõnakest ja sammud oma lemmikrestorani rannale, mis on su kodu kõrval. See on saare parim ja odavaim restoran ja perekond, kes seda peab, on su sõbrad juba päevi, sest nad on lihtsalt nii lahedad. Tihti oled sa seal ka ainuke külastaja aga seda mõnusam on lebada bambusest patjadega kaetud platel, silme ees helesinine ookean. Ja need toidud! Ohh! Imehead! Ja siis teed loomulikult lõunauinaku või veedad rahulikult raamatuga oma aega. ja siis hakkad mõtlema koos sõpradega - mis me oma päevakesega nüüd peale hakkame?!Õhtuti vedelesime oma privaatrannas ja tegime oma privaatpidu. Laiskade moodi. Tähistaevas sätendamas peakohal ja kui vette läksid, siis sätendas veealune pind miljonitest elektripoistest (mingid meie jaanimardikate moodi vesikirbud, kes hiilgasid hullu moodi). Lainekene pühkis neid vahel kaldale ja siis me võtsime neid kätte ja puistasime ka vahel ülimas eufoorias pähe. Kõik sätendas ja sädeles ja oli soe ja uskumatu tunne.