Kui palju kordi on mu minevikus olnud selliseid kordi, et seisad "lõhkise küna ees" ja ei oska midagi teha. Pean silmas just inimsuhteid.. loomulikult, mis siis ikka muud. Ja siis ma laveerin ümber nurga, üritan anda endast kõik, et saavutada Tulemus. Ma proovin ja katsetan erinevaid stiile. Ma üritan olla kord hea, kord natsa halb, eelkõige selleks, et teha ennast Nähtavaks erinevates variatsioonides. Et äkki inimene oma loomulikust intelligetsist loeb ise midagi sealt käitumisest välja. Ma olen olnud nagu väga vilets amatöörteatri näitleja.. Ja mingi uhkuse ja häbelikkuse sugemustega tunne ei ole lasknud mul otse pöörduda inimese poole küsimusega - kuule, ütle nüüd kohe - mis sind närib??
Narr on see, et olen ennast pidanud suhteliselt otsekoheseks inimeseks. Ja sarnaseid küsimusi natuke teistmoodi olen ka esitanud.. Laveerides. Aga siiski.. kui kõhutunne ütleb, et midagi on valesti, siis olen seda parema meelega eiranud ja elanud edasi oma tavapärast elu. Kuigi kuidagi tagaajusopis on kuhjunud palju selliseid jamasid. Mida olen põhjustanud. Või vahel mitte mina. Aga asjad on jäänud sirgeks rääkimata ja see on tekitanud meeletu barjääri minu ja teiste inimeste vahele. Sest olen tihti mõelnud enda õigustamiseks - küsigu ja rääkigu ise, miks mina pean olema algataja pool!
See on vale.. Viimasel ajal olen tõestust saanud selle kohta, et kui tunnen, et midagi on mäda suhetes inimestega - nii lähedaste, kui ka kaugematega, siis tuleb kohe küsida: "ma näen, et midagi närib Sind! palun räägi minuga sellest. Ma tahan teada! Ma tahan seda sirgeks rääkida! Ma tahan aidata, kas siis nii või naa!"
Ja on hea, et seda olen teinud just nõndaviisi.
laupäev, 28. mai 2011
pühapäev, 22. mai 2011
Emma
Ma kohtusin Emmaga täiesti juhuslikult, selle sõna kõige otsemas mõttes.
See juhtus eile õhtul, kui tulin tagasi koju, kaasas poekott ja raamat, mille järgi olin käinud Peetrikülas.
Kui alustasin oma sõitu oma koduselt Pedaja tänavalt, siis jäi mulle silma jalgratas, mis vedeles äsja tekkinud liivakuhja ääres keset metsa. Jaa, jaa ma tean - olen õnnelik inimene, kes elab küll pealinnas, aga mu kodu ääristab metsaveerg ja selle taga on veel rohkem metsa ja ka kaunis järv.. mhmm, nii vasakul, kui ka paremal poolel.
Koju tagasi sõites selgus, et liivakuhi minu metsas oli vaid liivavärvi telk ja jalgratas liivakuhja ääres oli Emma ülimalt vajalik naistsoost sõber, mille külge ta riputab iga hommik oma kõik need kuus kotti ja sõtkub aina edasi. Sest Emma sõidab jalgrattaga ja ta ei ole tavaline pedaalisõtkuja, keda võib kohata igas kohas Eestimaal. Emma alustas oma reisi Austriast ja nüüdseks on ta sõitnud peaaegu 3000 kilomeetrit. Ja ta tahab sõita Nord Capi välja- sinna väga külma kohta ja kui ma talle sellekohase küsimuse esitasin, siis lagistas ta naerda - "jah, ma tean! aga tead, Marge - elu ei peagi alati mugav ja mõnus olema. Vahel on see kuradima elu väga raske nagu umbes samamoodi, kui sõidan oma jalgrattaga - kui on külm ja tuuline ja olen väsinud nagu roju. Aga siis särab jälle päike ja olen jõudnud kusagile, kus on hea ja mõnus. Ja ma vaatan oma seljataha ja see teeb mul tuju heaks, sest ei ole midagi halba meenutada.. ja tead.. jalgrattaga on väga hea reisida, sest.. ma liigun palju kiiremini, kui kunagi oma reisidel (tuli välja, Emma nimelt oli teinud enne palju reise JALA. Mitte hääletades, ärge saage valesi aru) ja ma saan iga kell teha oma break`i siis, kui tahan, suhelda inimestega siis, kui tahan, magada siis, kui tahan, sest kogu mu elamine on mu jalgrattal. See on üks kuradi hea reisimise võimalus.. aga ka vahel kuradima raske!" Nagu ka elu, nentis ta naeru lagistades ja ma olin väga kade sellel hetkel tema peale. Aga ka väga õnnelik, et on olemas temasarnaseid inimesi ja ka selle üle, et samal hetkel oli ta mu käeulatuses.. ma võisin teda salamisi vaikselt kombata ja patsutada..
Mingi hetk saabusid meie koju mu poeg ja tema sõber Rainer.
Ja hommikuvalguses enne kukke ja koitu ärkasin tänu oma lapsele, kes oma kavalate nippidega oskas mind äratada. Just seepärast, et jätta hüvasti Emmaga, kes pakkis kokku minu aias oma telgi ja muud asjad. Peale pikka veenmist eelmine õhtu oli ta nõus oma telgiga mu aeda kolima aga mitte tuppa - mulle meeldib magada värskes õhus - lagistas ta nii Emmalikul moel naerda!
Head teed Sulle, armas inimene!
See juhtus eile õhtul, kui tulin tagasi koju, kaasas poekott ja raamat, mille järgi olin käinud Peetrikülas.
Kui alustasin oma sõitu oma koduselt Pedaja tänavalt, siis jäi mulle silma jalgratas, mis vedeles äsja tekkinud liivakuhja ääres keset metsa. Jaa, jaa ma tean - olen õnnelik inimene, kes elab küll pealinnas, aga mu kodu ääristab metsaveerg ja selle taga on veel rohkem metsa ja ka kaunis järv.. mhmm, nii vasakul, kui ka paremal poolel.
Koju tagasi sõites selgus, et liivakuhi minu metsas oli vaid liivavärvi telk ja jalgratas liivakuhja ääres oli Emma ülimalt vajalik naistsoost sõber, mille külge ta riputab iga hommik oma kõik need kuus kotti ja sõtkub aina edasi. Sest Emma sõidab jalgrattaga ja ta ei ole tavaline pedaalisõtkuja, keda võib kohata igas kohas Eestimaal. Emma alustas oma reisi Austriast ja nüüdseks on ta sõitnud peaaegu 3000 kilomeetrit. Ja ta tahab sõita Nord Capi välja- sinna väga külma kohta ja kui ma talle sellekohase küsimuse esitasin, siis lagistas ta naerda - "jah, ma tean! aga tead, Marge - elu ei peagi alati mugav ja mõnus olema. Vahel on see kuradima elu väga raske nagu umbes samamoodi, kui sõidan oma jalgrattaga - kui on külm ja tuuline ja olen väsinud nagu roju. Aga siis särab jälle päike ja olen jõudnud kusagile, kus on hea ja mõnus. Ja ma vaatan oma seljataha ja see teeb mul tuju heaks, sest ei ole midagi halba meenutada.. ja tead.. jalgrattaga on väga hea reisida, sest.. ma liigun palju kiiremini, kui kunagi oma reisidel (tuli välja, Emma nimelt oli teinud enne palju reise JALA. Mitte hääletades, ärge saage valesi aru) ja ma saan iga kell teha oma break`i siis, kui tahan, suhelda inimestega siis, kui tahan, magada siis, kui tahan, sest kogu mu elamine on mu jalgrattal. See on üks kuradi hea reisimise võimalus.. aga ka vahel kuradima raske!" Nagu ka elu, nentis ta naeru lagistades ja ma olin väga kade sellel hetkel tema peale. Aga ka väga õnnelik, et on olemas temasarnaseid inimesi ja ka selle üle, et samal hetkel oli ta mu käeulatuses.. ma võisin teda salamisi vaikselt kombata ja patsutada..
Mingi hetk saabusid meie koju mu poeg ja tema sõber Rainer. 
Ja hommikuvalguses enne kukke ja koitu ärkasin tänu oma lapsele, kes oma kavalate nippidega oskas mind äratada. Just seepärast, et jätta hüvasti Emmaga, kes pakkis kokku minu aias oma telgi ja muud asjad. Peale pikka veenmist eelmine õhtu oli ta nõus oma telgiga mu aeda kolima aga mitte tuppa - mulle meeldib magada värskes õhus - lagistas ta nii Emmalikul moel naerda!
Head teed Sulle, armas inimene!
Tellimine:
Postitused (Atom)
