in the past

Kui palju kordi on mu minevikus olnud selliseid kordi, et seisad "lõhkise küna ees" ja ei oska midagi teha. Pean silmas just inimsuhteid.. loomulikult, mis siis ikka muud. Ja siis ma laveerin ümber nurga, üritan anda endast kõik, et saavutada Tulemus. Ma proovin ja katsetan erinevaid stiile. Ma üritan olla kord hea, kord natsa halb, eelkõige selleks, et teha ennast Nähtavaks erinevates variatsioonides. Et äkki inimene oma loomulikust intelligetsist loeb ise midagi sealt käitumisest välja. Ma olen olnud nagu väga vilets amatöörteatri näitleja.. Ja mingi uhkuse ja häbelikkuse sugemustega tunne ei ole lasknud mul otse pöörduda inimese poole küsimusega - kuule, ütle nüüd kohe - mis sind närib??
Narr on see, et olen ennast pidanud suhteliselt otsekoheseks inimeseks. Ja sarnaseid küsimusi natuke teistmoodi olen ka esitanud.. Laveerides. Aga siiski.. kui kõhutunne ütleb, et midagi on valesti, siis olen seda parema meelega eiranud ja elanud edasi oma tavapärast elu. Kuigi kuidagi tagaajusopis on kuhjunud palju selliseid jamasid. Mida olen põhjustanud. Või vahel mitte mina. Aga asjad on jäänud sirgeks rääkimata ja see on tekitanud meeletu barjääri minu ja teiste inimeste vahele. Sest olen tihti mõelnud enda õigustamiseks - küsigu ja rääkigu ise, miks mina pean olema algataja pool!
See on vale.. Viimasel ajal olen tõestust saanud selle kohta, et kui tunnen, et midagi on mäda suhetes inimestega - nii lähedaste, kui ka kaugematega, siis tuleb kohe küsida: "ma näen, et midagi närib Sind! palun räägi minuga sellest. Ma tahan teada! Ma tahan seda sirgeks rääkida! Ma tahan aidata, kas siis nii või naa!"
Ja on hea, et seda olen teinud just nõndaviisi.