perevärk

kell on endiselt hiline..

Ja aega nagu ei oleks kirjutamiseks. Sest homme ju plaanis varakult tööle minna. Aga tegijad jõuavad.. või peavad jõudma.
Päevad ja nädalad kihutavad nagu jube ja see on hea. Esiteks, sest on talv ja tahaks, et see kiiresti läbi saaks. Teiseks, ootan kangesti oma reisi ja mida rohkem see lähemale jõuab, seda lootusrikkamalt ma ennast tunnen.
Inimesed on imelikud viimasel ajal. Kuidagi närvilised. Poliitikud käituvad imelikult, eriti Keskerakond, kes püstitab arvatavasti "hallile massile" või siis halvasti eesti keelt oskavatele inimesetele suunitletuid plakateid, kus nad süüdistavad kogu maailmas esinevas majanduslanguses Ansipit ja ka mõningaid teisi tegelasi. Kahju, et on ka inimesi, kes neid usuvad. Viimasel ajal tunnen, et olen muutunud poliitilises aspektis apaatseks, kuigi enne elasin erksalt kaasa nende tegemistele. Hea vanasõna on, mis seda trianglit iseloomustab - pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Muidugi antipaatia Savipätsi vastu ei ole kadunud kusagile ja seda arvamust ei suuda keegi kummutada.
Einomis, tavainimene rabeleb oma elu eest ikka ainult omal jõul ja saab kah hakkama kuidagi - kes vähemal määral, kes paremini. Nõukajärgsed ajad tulevad tagasi sihikindlalt. Mõnele noorele tundub see olukord kindlasti paraja šokina, kuid õnneks olen nii vana, et suudan sellesse rolli piisavalt hästi uuesti sisse elada. Töötus, automaki vargused, kotijooksud, bensutüngad, baarides ja restoranides "kümakate" tegemised, röövid (eriti kasiinoröövid, mis mulle valus teema) tungivad järjest päevakorda ja üsna varsti muutuvad ka rutiiniks - keegi ei imesta enam varsti selliste "pisiasjade" üle ja see on alles algus. Kõikseerahvas, kes tegelikult ei ole olnud enne kriminaal aga kellel on lihtsalt liiga suured SMS ja BIG laenud kaelas, mis nad alles mõni aeg tagasi kergemeelselt olid võtnud, lootes helgele tulevikule, on nüüd järsku hulluks läinud ja püüavad kuritegelikul moel sellest olukorrast välja rabeleda. Kindlasti on ka suur roll kodusel kasvatusel.
Vat sulle siis head elu. Minu kõige tähtsam mure on hetkel aga see, et üritan teha kõike selleks, et ei jääks töötuks ja rahatuks, sest on ju vaja elada oma elu (loe - minna sügisel oma unelmate reisile nii mõnekski kuuks). Teen selleks juba usinasti ettevalmistusi. Esiteks õpime Heleniga hispaania keelt sellises kohas. Õppetöö algas juba jaanuari esimesel poolel ja lõpeb juuni keskel. Õppetöö toimub inglise ja hispaania keeles, mis mulle sobib, sest taban sellisel juhul kaks kärbest ühe hoobiga - nii hispaania, kui ka inglise keele. Meie õpetajanna nimi on Maria ja ta on hispaanlanna. Temaga on raske, sest on juhuseid, kus põrkuvad kokku tema lõunamaa temperament ja minu põhjamaalase kohta suht keevaline iseloom.. aga ma arvan, et me saame hästi üksteisest aru ja juunikuus oskan juba üsna pädevalt lihtsat hispaania keelt purssida. Vähemalt loodan, et ei pea küsima säärast küsimust:
?hablo espanol tan mal?
Ja siis veel "tillu-tillukene pidu", millega tähistasime Heleni sünnipäeva ja mis ikka ja alati nagu meie seltskonnal kombeks, kestis peaaegu kolm päeva...ohhh.. Lõbus aga väsitav. Kohal oli ka "uue elu Mikk", kellel startis lennuk järgmisel hommikul Milaanosse, kust ta pidi edasi sõitma Prantsuse Alpidesse suusatama. Miku "uue elu programm" uue aasta algusest sisaldas nimelt kõiki sportlikke tegevusi, välja arvatud viinapitsi tõstmist üle rinna. Aga säärane ta siis meie juures välja nägi ca neli tundi enne boarding time:

Ja mina oma "väikese" pojakesega, õnneks me endale uueks aastaks mingeid eritingimusi ei seadnud:

Ja muidugi sünnipäevalaps ise:

Ja muud loomad, sõbrad ja tegelased:

Ja siis sai käidud veel mu kõige noorema sugulase - Elisi sünnipäeval, kes sai tol päeval kahe kuuseks. Selle käigu kohta annavad kõige parema pildi fotod, mitte mõttetu sõnamulin.

Õnnelik tädi:

.

me llamo Marge

Õudasalt tahaks kirjutada. Aga aeg on hiline ja teen seda homme. Kui aega on..

sõber

kelle nimi on Annika.

uus elu

Uus elu uue hooga.. kõige lihtsam on endale seda lubada enne aastavahetust. Et näiteks uuel aastal jätan suitsetamise maha.. teen rohkem trenni, ei joo enam nii palju. Olen sõbralikum ja parem oma kaasinimeste vastu. Hoian kokku ja ei larista. Ei karju enam oma naabrite peale, isegi, kui nad on pahad mu vastu. Ei viska suitsukonisid enam maha. Niidan regulaarselt oma muru ja teen oma peenra korda.. hakkan täiskasvanuks.
Aga läheb ikka nagu ta läheb. Loomulikult me kõik püüame. Kui me seda ei teeks, siis oleksime ju apaatselt mõttetud inimesed. Sest tegelikult keegi meist ei ole täiuslik ja ikka tahame ennast parandada. Ja kõige lihtsam on neid plaane teha enne aastavahetust. Et just uuest aastast saab minust selline ja säärane parem ja mõistlikum inimene jne..
Aga seekord juhtus nii, et ma ei teinudki mingeid kardinaalseid plaane ennast muuta uuel aastal. Isegi aastavahetusel läksin vabatahtlikult tööle, sest.. tegelikult misvahetsealon, mis päeval sa pidu pead. Sest meie aastavahetus oli planeeritud 02.01.2009 - reede õhtuks, mil tulid külla Helenile ja mulle meie sõbrad. Ja see oli meie aastavahetuse pidu, tegelikult arvan, et peo kordaminiku tõttu hakkan aastavahetust tulevikus alati vastu võtma näiteks mõnel suvalisel talvekuu päeval. Miks ka mitte. Üks mu tuttav näiteks, kes on talvel sündinud, peab alati oma sünnipäeva suvel grüünes. Tähistamise vahe ja kõige tähtsam on ainult see, et inimesed ennast hästi tunneksid.

TIUGU

ja TOUGU

Ja siis - üsna peo lõpus, saabusid Aimar ja tema Lenin aga see on hoopis teine stoori.