vahel juhtub nii, et magad suure tüki oma olulisest elust maha

Sest lihtsalt väsinud oled, kuigi ei raatsiks..

kuulajad ja kurdid, pimedad ja nägijad

Loomulikult sõitsain ma kooliajal bussidega. Isegi liiga palju ja kui lihtsalt poppi viskasin, kuna vene keele kodutöö oli tegemata. Siis sõitsin vahel viiega taha Pirita - Kosele ja jälle lõpppeatusesse Männikul ja istusin ja külmetasin kuni sain järgmise tiiru peale. Ma mäletan sellest ajast paljusid erinevaid inimesi bussis. Aga täna tuli mul meelde niimõningadki elamused kurtidest.. või siis kurttummadest, kes kambakesi omavahel suhtlesid ja mina vaatasin neid häbelikul moel vahel peegeldusaknast. Nagu eestlastel kombeks on - keegi ei jõllita otse näkku, keegi ei ole abiks, kui eriti vaja pole ja keegi ei suhtle. Ma mõtlesin, et nad on alati oma kambas ja mul ei olnud neist eriti kahju sellel ajal kah mitte, kuna olin laps ja üksi ja nad olid kambaga ja neil oli lõbus. Aga nad tegid kummalisi hääli tihtipeale ja ma pidasin neid ebarditeks. Mitte küll päriselt, kuid tundsin ennast oma üksinduses etemana. Ma olin tollal noor ja loll ja ma tõesti ei ole enam Tallinna ühistranspordiga sõitnud ca paar aastakümmet. Igal pool mujal maailmas olen. Ja täna mulle meenus New York`i värviline seltskond maaalustes rongides, kus iga päev sõitsin vähemalt miinimum kaks tundi ja nägin nii värvilist seltskonda ja nii lahedaid inimesi. Ka kurte ja tumme ja pimedaid inimesi. Tihti pimedad ei vajanud abi ja abistajatest ei olnud puudust. Aga kurdid ja tummad olid jälle kambakesi koos ja lärmasid need, kel oli olemas hääl ja nad ei häbenenud ja nad olid hoopis rõõmsamad, kui ilma puueteta inimesed ja mul oli nii hea meel neid vaadata ja kuulda - kuidas nad oma viipekeelt suure kätehaardega harrastasid ja lõkerdasid rõõmust, suu kõrvuni..
Kui ma ei oleks kolm kuud New York`i rongidega sunnitud olnud sõitma, siis oleks jäänud mul nii palju nägemata, kuulmata ja ma oleksin äkki teatud mõistes olnud siiani pime ja kurt. No kindlasti pimedam ja kurdim, kui hetkel. Hakka või liiklema ka Eestis busside ja trollidega uuesti. Äkki õpin Eesti inimesti hoopis teise pilgu läbi nägema..

nostalgia

Birmas käik oli üks mu kõige targemaid otsuseid, mis tollasel eluperioodil tegin. See oli nii fantastiline reis ja ma sattusin sinna õigel ajal. Siis, kui turism seda riiki veel vallutanud ei olnud. Ma armusin Birmasse ja birmakatesse. Kui keegi küsiks minu käest, mis oli Birmas suurim vaatamisväärsus ja kuhu tasuks minna, siis vastaksin - tuleb lihtsalt minna Birmasse ja suurim vaatamisväärsus... Bagan? Ei, seda ka kindlasti, kuid minu jaoks päris mitte. Mis mulle tohutu mulje jättis, olid sealsed Inimesed. See oli nagu ayahuasca, mis muudab inimese mõttemaailma. Minul on jätkunud mõtlemisainet siiani, kuigi see reis toimus peaaegu kümme aastat tagasi. Ma sain hiljem paljudest asjadest hoopis teisiti aru ja seda koolitükki koolipingis ei õpetata. See oli ka ajendiks, miks tahtsin hiljem minna ja minna just sellistesse kohtadesse, kus saab suhelda kohaliku rahvaga vahetult ja naturaalselt, kohtades, kus puudub turism. Ma sulasin armastusest birmakate häbeliku aga siira natuuri ees ja ma tunnen sellest puudust. Tahan, aga kardan tagasi minna. Kardan sellepärast, et minu illusioon, mis siiani mul nii hinges, saaks muudetud. Aga see on liiga egoistlik mõtlemine ja eks ma ükspäev ikka lähen sinna tagasi.
Need vanad pildid keerasin siin viimase paari päevaga kokku.. lihtsalt enda jaoks. Oli hea tegevus.

Birma 2006 from marge on Vimeo.

Kaugsuhe - kas see toimib?

Ahh, kust ma alustan... kas sellest, et ma armastan oma arvuti taga klõbistada ja mul on siin hea olla.. suht kiire teine ja lahe on mitut asja korraga teha - vihastada oma tunnete peale, samas ka sekundiga leida üles näiteks selline lugu:


Aa jaa - kaugsuhe.. Mhhmm.. mind ajab see elevile ja närvi. See on nii kummaline asi minu jaoks, sama, mis Suhe..viimasel ajal. Ma saan aru, miks see mind lummab ja miks see ajab mind närvi. Lummab siis mind sellepärast, et ma armastan.. närvi ajab seepärast, et olen kärsitu ja umbusklik elu suhtes.
Geograafiline kaugus kahe inimese vahel paneb inimesi proovile - füüsilise intiimsuse puudumine; igatsus; armukadedus; teadmatus; ajavahe ja veel paljugi.. Ja väga vähesed inimesed suudavad edasi anda sada protsenti oma emotsioone läbi arvuti või telefoni nii, et teine osapool saaks nendest emotsioonidest sada protsenti alati aru. Viimaks tekib sellest üks tühi möla ja loba. Ja ma pole nii loll ja sinisilmne, et ma arvaks, et see nii ei juhtu.
Kurat, miks siis enamus naisi, kes jäid pisarsilmi ootama oma sõjast naasvat meest olid soetanud omale vargsi juba uue pere siis, kui "kadunud" sõjasangar neli aastat hiljem koju räsituna tagasi jõudis? Ja miks kõik tänapäeva koledatena näivad rekkamehed on enamus litside kargajad ja nende naised samal ajal, olles elurutiini sisenenud, "naabrimehe" käest lohutust otsivad?
Ok, need ei ole reeglid..
Aga tekib küsimus, kas ühe armunud naise kärsitus oma armastatud mehe kaissu saada on nõrkus, viga või hoopis see tunne, et elu on liiga lühike, et mitte õnne maha magada..

selle looga on täitsa tuksis

Chaina Maina

Tegelt siis Hiinamaa siis - solgitud pealkiri on suhteliselt enesekriitiline, kuna panin need lood kokku meeldivas veiniuimas ja siis laadima.. ise magama.. ja voilaa! hommikul oli netis yleval teine ja ka FB nähtaval kohal, mis oli minu jaoks üllatusmoment.
Aga siis Hiinast. Sõitsime sinna koos Mikuga eelmisel aastal ja viibisime seal terve märtsikuu. Maandusime Chong Qingis, see on üks kena suurlinn keset Hiinat ja paras koht, kus koduneda selle riigiga. Kui Sa tahad seal edasi omakäel trallata.. Sest siis saad sa aru, et on vaja välja mõelda süsteem, kuidas oma soove arusaadavaks teha kohalikule rahvale. Üks lihtne näide - mul oli teisel päeval linnas ringi hulkudes kohutav pissihäda. Igal pool on hiinakeelsetes kirjamärkides astutusi ja mitte mõhkugi aru ei saa juu. Aga siis säras vastu jõekaldal suur kõrghoone, kus sädelevates ladinakeelsetes tähtedes fassaadil kirjas Royal Hotel! Astusin siis sisse sinna ja mulle säratas vastu kuldne sajameetrine receptioni lett, kus hunnik kuldsetes mundrites töötajaid taga. Küsisin viisakalt inglise keeles, kas saaks minna tualetti, kasutasin veel mitut inglise keelset väljendit, mis tähendavad sama. Keegi ei saanud aru.. kõik kogunesid mu ümber ja mulisesid hiina keeles. Mõtlesin juba vahepeal, et teeks tummmängu etenduse, kus piltlikult tõmban püksid maha ja kükitan, ning teen häälitsust piss piss piss.. aga siis tekkis parem mõte - nihutasin enda ette kuvari ja kahmasin üle leti klaviatuuri ning otsisin üles google translate, ingise/hiina tõlke ja kirjutasin sinna toilet. Kui oli sinna ilmunud hiinakeelne vaste, siis hakkasid kõik töötajad hõisakama suurest õnnest ja juhatasid mind ülihoolitseval moel kuldsesse peldikusse..
Sel hetkel sain aru, et on vaja leida süsteem ja seda ma ka tegin - kõik vajalikud küsimused panin kirja ühe paberilipaka poolele ja otsides üles ühe pädeva hiinlase, lasin tal kirjutada hiina keeles teisele poole tõlke. Edasi reisides tasus mul vaid välja otsida lipik - kus on bussijaam? ja ma sain sellele vastuse. Kas käte, jalgade abil või viis meid sinna taksojuht.. jne..
Aga trallasime siis ikka ringi seal maal kõigest ühe lühikese kuu vältel, külastades esmalt Jiuzhaigou rahvusparki (kirjapilt ei pruugi olla õige), siis ikka busside ja rongidega läbides linnu ja maastikke Pekingisse, loomulikult Xi An, oma nii kurbade sõduritega, et lausa nutma ajas. Aga palju aega minu ajas seal reisil seisnes selles, et lihtsalt vaatasin raffast. Suhtlesin nendega käte ja jalgade abil ja olin õnnelik. Naersin hästi palju..
lugu-pildi-video-laul siis siin:

china 2013 from marge on Vimeo.