kuulajad ja kurdid, pimedad ja nägijad

Loomulikult sõitsain ma kooliajal bussidega. Isegi liiga palju ja kui lihtsalt poppi viskasin, kuna vene keele kodutöö oli tegemata. Siis sõitsin vahel viiega taha Pirita - Kosele ja jälle lõpppeatusesse Männikul ja istusin ja külmetasin kuni sain järgmise tiiru peale. Ma mäletan sellest ajast paljusid erinevaid inimesi bussis. Aga täna tuli mul meelde niimõningadki elamused kurtidest.. või siis kurttummadest, kes kambakesi omavahel suhtlesid ja mina vaatasin neid häbelikul moel vahel peegeldusaknast. Nagu eestlastel kombeks on - keegi ei jõllita otse näkku, keegi ei ole abiks, kui eriti vaja pole ja keegi ei suhtle. Ma mõtlesin, et nad on alati oma kambas ja mul ei olnud neist eriti kahju sellel ajal kah mitte, kuna olin laps ja üksi ja nad olid kambaga ja neil oli lõbus. Aga nad tegid kummalisi hääli tihtipeale ja ma pidasin neid ebarditeks. Mitte küll päriselt, kuid tundsin ennast oma üksinduses etemana. Ma olin tollal noor ja loll ja ma tõesti ei ole enam Tallinna ühistranspordiga sõitnud ca paar aastakümmet. Igal pool mujal maailmas olen. Ja täna mulle meenus New York`i värviline seltskond maaalustes rongides, kus iga päev sõitsin vähemalt miinimum kaks tundi ja nägin nii värvilist seltskonda ja nii lahedaid inimesi. Ka kurte ja tumme ja pimedaid inimesi. Tihti pimedad ei vajanud abi ja abistajatest ei olnud puudust. Aga kurdid ja tummad olid jälle kambakesi koos ja lärmasid need, kel oli olemas hääl ja nad ei häbenenud ja nad olid hoopis rõõmsamad, kui ilma puueteta inimesed ja mul oli nii hea meel neid vaadata ja kuulda - kuidas nad oma viipekeelt suure kätehaardega harrastasid ja lõkerdasid rõõmust, suu kõrvuni..
Kui ma ei oleks kolm kuud New York`i rongidega sunnitud olnud sõitma, siis oleks jäänud mul nii palju nägemata, kuulmata ja ma oleksin äkki teatud mõistes olnud siiani pime ja kurt. No kindlasti pimedam ja kurdim, kui hetkel. Hakka või liiklema ka Eestis busside ja trollidega uuesti. Äkki õpin Eesti inimesti hoopis teise pilgu läbi nägema..