nostalgia

Birmas käik oli üks mu kõige targemaid otsuseid, mis tollasel eluperioodil tegin. See oli nii fantastiline reis ja ma sattusin sinna õigel ajal. Siis, kui turism seda riiki veel vallutanud ei olnud. Ma armusin Birmasse ja birmakatesse. Kui keegi küsiks minu käest, mis oli Birmas suurim vaatamisväärsus ja kuhu tasuks minna, siis vastaksin - tuleb lihtsalt minna Birmasse ja suurim vaatamisväärsus... Bagan? Ei, seda ka kindlasti, kuid minu jaoks päris mitte. Mis mulle tohutu mulje jättis, olid sealsed Inimesed. See oli nagu ayahuasca, mis muudab inimese mõttemaailma. Minul on jätkunud mõtlemisainet siiani, kuigi see reis toimus peaaegu kümme aastat tagasi. Ma sain hiljem paljudest asjadest hoopis teisiti aru ja seda koolitükki koolipingis ei õpetata. See oli ka ajendiks, miks tahtsin hiljem minna ja minna just sellistesse kohtadesse, kus saab suhelda kohaliku rahvaga vahetult ja naturaalselt, kohtades, kus puudub turism. Ma sulasin armastusest birmakate häbeliku aga siira natuuri ees ja ma tunnen sellest puudust. Tahan, aga kardan tagasi minna. Kardan sellepärast, et minu illusioon, mis siiani mul nii hinges, saaks muudetud. Aga see on liiga egoistlik mõtlemine ja eks ma ükspäev ikka lähen sinna tagasi.
Need vanad pildid keerasin siin viimase paari päevaga kokku.. lihtsalt enda jaoks. Oli hea tegevus.

Birma 2006 from marge on Vimeo.