Ahh, kust ma alustan... kas sellest, et ma armastan oma arvuti taga klõbistada ja mul on siin hea olla.. suht kiire teine ja lahe on mitut asja korraga teha - vihastada oma tunnete peale, samas ka sekundiga leida üles näiteks selline lugu:
Aa jaa - kaugsuhe.. Mhhmm.. mind ajab see elevile ja närvi. See on nii kummaline asi minu jaoks, sama, mis Suhe..viimasel ajal. Ma saan aru, miks see mind lummab ja miks see ajab mind närvi. Lummab siis mind sellepärast, et ma armastan.. närvi ajab seepärast, et olen kärsitu ja umbusklik elu suhtes.
Geograafiline kaugus kahe inimese vahel paneb inimesi proovile - füüsilise intiimsuse puudumine; igatsus; armukadedus; teadmatus; ajavahe ja veel paljugi.. Ja väga vähesed inimesed suudavad edasi anda sada protsenti oma emotsioone läbi arvuti või telefoni nii, et teine osapool saaks nendest emotsioonidest sada protsenti alati aru. Viimaks tekib sellest üks tühi möla ja loba. Ja ma pole nii loll ja sinisilmne, et ma arvaks, et see nii ei juhtu.
Kurat, miks siis enamus naisi, kes jäid pisarsilmi ootama oma sõjast naasvat meest olid soetanud omale vargsi juba uue pere siis, kui "kadunud" sõjasangar neli aastat hiljem koju räsituna tagasi jõudis? Ja miks kõik tänapäeva koledatena näivad rekkamehed on enamus litside kargajad ja nende naised samal ajal, olles elurutiini sisenenud, "naabrimehe" käest lohutust otsivad?
Ok, need ei ole reeglid..
Aga tekib küsimus, kas ühe armunud naise kärsitus oma armastatud mehe kaissu saada on nõrkus, viga või hoopis see tunne, et elu on liiga lühike, et mitte õnne maha magada..
Aa jaa - kaugsuhe.. Mhhmm.. mind ajab see elevile ja närvi. See on nii kummaline asi minu jaoks, sama, mis Suhe..viimasel ajal. Ma saan aru, miks see mind lummab ja miks see ajab mind närvi. Lummab siis mind sellepärast, et ma armastan.. närvi ajab seepärast, et olen kärsitu ja umbusklik elu suhtes.
Geograafiline kaugus kahe inimese vahel paneb inimesi proovile - füüsilise intiimsuse puudumine; igatsus; armukadedus; teadmatus; ajavahe ja veel paljugi.. Ja väga vähesed inimesed suudavad edasi anda sada protsenti oma emotsioone läbi arvuti või telefoni nii, et teine osapool saaks nendest emotsioonidest sada protsenti alati aru. Viimaks tekib sellest üks tühi möla ja loba. Ja ma pole nii loll ja sinisilmne, et ma arvaks, et see nii ei juhtu.
Kurat, miks siis enamus naisi, kes jäid pisarsilmi ootama oma sõjast naasvat meest olid soetanud omale vargsi juba uue pere siis, kui "kadunud" sõjasangar neli aastat hiljem koju räsituna tagasi jõudis? Ja miks kõik tänapäeva koledatena näivad rekkamehed on enamus litside kargajad ja nende naised samal ajal, olles elurutiini sisenenud, "naabrimehe" käest lohutust otsivad?
Ok, need ei ole reeglid..
Aga tekib küsimus, kas ühe armunud naise kärsitus oma armastatud mehe kaissu saada on nõrkus, viga või hoopis see tunne, et elu on liiga lühike, et mitte õnne maha magada..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar