elu..

ja kõik sellega seonduv on karm aga paratamatus.
See peatükk on Markusele ja Kevinile.

kuula seda lugu vähemalt kolm korda järjest..

na naa... kui raske Eestis olla...

Ole nii hea ja siis ümise seda terve päev järjest, sest see paganama lugu lihtsalt kummitab ja kummitab.. Mind kummitas täna terve päeva. Ole sa neetud, kes sa mulle selle saatsid..

inimene, loom ja loodus

Vaata, kui lahedalt kevadel lähevad kased lehte. Eriti see minuaia kask, mis on olnud juba sama suur minu sünnist saati. Selle puu küljest on ka murtud oksad, millega sain lapsepõlves oma esimesed ja viimased triibulised.

Kui sa väga hoolega vaatad, siis näed puuvõras ülbet varastaja-varest. See on meie koduaia kunn. Jätad kolmeks minutiks pakitud liha grilli äärde ja kui uuesti tagasi tuled, siis avaneb sulle pilt, kus vares - kaks karbonaaditükki noka vahel, laperdab kuuse otsa, lihakarp tühi mis tühi ja osavalt nokaga lahti kangutatud. Täielik proff. Ja ahnus ei anna häbeneda - seal ta juba piilub oma järgmist võimalikku saaki.

Sa vaata seda minu vana kodumaja, mis nii räämas ja armas ühtemoodi. Ja see kevadine põõsalummutis, mis ajab enne lehti kollased õied välja ja mille istutas minu vanaema..

Vaata neid Annika suuri ja süütutena näivaid silmi. " Olen nii leebe loomuga ja nii hea.." tunduvad need ütlevat. Ärge uskuge seda esmast pilti, tegelikult on ta krutskeid täis..

Aga vaata seda karumõmmi ja su süda peaks minema soojaks. Sest selle olevuse peas ei keerle ühtegi kurja mõtet. Ta on headus ise.

Aga kuu on ka vahel päisepäeva ajal taevas. Ja siis ma vaatan seda ja mõtlen, et tegelikult sobib ta rohkem ööpimedusse..

minu blogi sai aastaseks!

Igasugu juttu ja muidukräppi olen siia kribanud.

Aga selline on sünnipäevalugu.

aburrido..

Vahel on nii, et päevad veerevad õhtusse kohutava kiirusega ja tagantjärgi pole meenutada midagi. Vahel on see ka hea, sest tahaks ajaratast edasi lükata ja nautida oodatud sündmuseid ja paremaid päevi. Või näiteks suve. Ja siis on ka vahel kahju nendest päevadest ja nädalatest, mis veerevad kohutava tempoga.. ja tekib tunne, et elu veerebki niiviisi sinust mööda - meeletu kiirusega ja mingit tolku tast kah pole.

Parreeri aga ära tunnista ennast süüdi!

Karmavõlg - see on üks vägev asi ja usun sellesse sügavalt. Ükstapuha, mis sigaduse teed, tuleb see varem või hiljem sulle täie rauaga tagasi. Tegelikult salgamine ja valetamine ei aita.. Vahel vaatad mõnda tegelast, kelle elu koosnebki ainult sigadustest ja kes tundub neist alati puhta nahaga välja pääsevat. Tegelikult see nii ei ole, tiba kannatust.. ja ta saab oma palga, olen selles täielikult veendunud. Tean seda omast käest.. valus laks.

Minu koolitee on äärmiselt mitmekesine. Talvel, kui seda mööda trampisin, siis oli nii külm, et ei olnud aega süveneda, mis ümberringi toimub aga nüüd, kus ilmad kevadised on teine lugu.

Kõigepealt pargin oma auto kusagile Balti jaama taha, siis sammun üle trammitee ja läbi jaama. Tundub, et sellest ajast, kui päike välja tuli, on sinna eriti rohkelt kogunenud kõikvõimalikke elu poolt hüljatuid tegelasi. Hais on lämmatav ja atmosfäär veitsa kõhedaks ajav. Sealt ma läbi marssida ei tahaks kindlasti õhtupimeduses. Lisaks kodututele, kerjustele, parmudele ja narkaritele, kes kõik kogunevad oma puntides, veedavad seal ka oma aega igasugu muid tegelasi, kelle näkku on kirjutatud - kui sa minuga kusagile üksikusse kohta satud, siis löön su maha ja võtan su asjad endale.

Aga see on kõigest minu koolitee esimene etapp. Teine algab siis, kui olen läbinud tunneli, mis viib vanalinna. Eriti nüüd on see nii ilus, kui puud lehtes ja päike paistab. Jäädvustasin sellest teekonnast mõned lõigud oma telefoniga, kui viimane kord koolis käisin. Viimasel pildil paremas servas siis mu kooliuks.

Paar päeva tagasi nägin unes luupainajat. Unenägu oli pikk ja äärmiselt seiklusrikas. Värviline. Sinna oli segatud mu seilusjanu metsikus looduses, mu hirmud, mingi mix ka segastest fantaasiatest ja siis veel kõige tipuks poliitika. See unenägu jäi mulle selgelt meelde, arvatavasti võtsin seda ka läbi une suht tõsiselt, kuna mu elukaaslane kurtis, et olin väga kõval häälel ja arusaadavat soninud pikki lauseid. Aga lühikokkuvõttena oli siis sisu järgmine:

Mäletan, et sõitsime džiibiga läbi ürgmetsa mööda väga konarlikku salateed. Autos olin mina, üks mu sõber ja Vilja Savisaar. Olin kuidagi pettuse teel Vilja usalduse võitnud ja nüüd ta siis viis meid oma kõige salajasemasse paika - Hundisilma talusse, mille asukohta teadsid vaid väga vähesed inimesed. Minu plaanid olid kurjad - tahtsin Vilja sõprust ära kasutades mingi totaalse sita keerata keskerakonnale (millise, seda enam ei mäleta). Teekond oli pikk ja vaevaline ja pika autosõidu ajal sain aru, et Vilja on kõigest Edgari süütu ohver - nagu malemängus ettur, keda on lihtsalt pidevalt ärakasutatud ja kes on tegelikult hea ja naiivne inimene. Hakkas tast isegi kahju vahepeal, aga ma ei lasknud ennast sellest heidutada, mul oli mingi salamissioon, mille pidin lõpule viima. Selleks, et Hundisilma talusse jõuda, pidime ületama laia ja metsiku vooluga jõe, mis voolas suurde ookeani. Mäletan, et jõge ääristas metsik džungel ja jões ujusid krokodillid. Jõe ületamiseks oli väikeses sadamas perekond Savisaarte purjejaht, mille pardale me ka kõik läksime. Aga siis puhkes torm ja raju. Ookeanilt murdsid sisse meeletud lained ja lükkasid jahi kummuli. Ujusin krokodillidega võidu kaldale. Ma ei teadnud, mis sai mu sõbrast ja Viljast. Järsku teadsin vaid seda, et Edgar on kuidagi aru saanud mu salaplaanist ja saatnud oma käsilased mulle kannule. Hüppasin džiipi ja hakkasin kihutama tagasi kodupoole. Mingid tegelased jälitasid mind. Mingil hetkel panin autoga laksu ja olin sunnitud jala edasi liduma - mööda ürgmetsa. Aga vaenlased olid mul tihedalt kannul.. koerad haukusid.. Siis komistasin, kukkusin ja lõin pea vastu puujuurikat ära ja ärkasin üles oma karjatuse peale..

..jumal tänatud..

Aga arvan, et selles jubedas unenäos on süüdi see kõige absurdsem videolõik, mida olen iial näinud.