kõige väiksem sugulane

minu jaan

Miks juhtub alati nii, et kui sa tahad ja plaanid ennast hästi välja puhata enne tähtsat sündmust ja varakult magama minna, ei õnnestu see paljudel ja põhiliselt ühel põhjusel, millel lühidalt nimeks siis - napsupudel.

Või juhtub seda ainult minuga..? Või tegelikult ei tahaks seda kah päris uskuda. Aga juhtus nii, et minu töölt vabakskaubeldud nädalake, mille sisse sattus ka jaanipäev ja mille kavatsesin veeta Norras oma sõpradel külas olles, algas just nõndaviisi. Koju jõudes leidsin eest lõbusa seltskonna, kellega kohe koos veini lürpima kukkusin, selleasemel, et asjalikult asju pakkida ja õigel ajal põhku pugeda. Iga klaasi järgi kuulutasin kõva häälega - vot nüüd tõusen püsti, pakin asjad ja lähen magama! Aga ikkagi juhtus nii, et asjad sai pakitud mõni tund enne lendu, see lõik minu elust on suht ähmane ja peale tunnist uinakut äratas mind juba minu tore ja kaine sõbrants, et mind lennujaama sõidutada.
Ka lennujaam oli kuidagi ebamaine - inimesed olid sõbralikumad ja teistsugusemad, kui tavaliselt. Ainult Tallinn - Oslo lennul minu kõrvale sattunud viie sentimeetriste võltsküüntega daam klõbistas närvisliselt oma küüneotsi vastu eesistuja seljatuge, kui tellisin tavalise hommikusöögi asemel kaks minibaari saaremaa viina ja õunamahla.

Vahepeatus Oslo lennujaamas..

Väike reaasustunne jõudis kätte alles siis, kui olin Oslos tunnikese passinud ja hakkasid tekkima kerged pohmeluse ilmingud. Ja väsimus. Oleks tahtnud vana hea kombe kohaselt oma truu reisikaaslase - fliisteki, mis mul alati käsipagasis, põrandale laotada ja natuke silma looja lasta. Aga selleks ajaks juba kaine mõistus ütles, et see oleks ääretult rumal tegu olnud, kannatada oli jäänud veel 3 tundi, mis küll tundus selhetkel üüratult pikk aeg. Naeruväärne, kui nüüd tagant-järgi meenutada. Mina, kes olen lennanud kaugemasse sihtpunkti kolm ööpäeva, kolme erineva lennufirmaga ja bussidega, vahetades lennujaamu, vedeledes lennujaama põrandal ca 24 tundi oma järgnevat lendu oodates.. olen vist siin Eestimaal liiga kaua mandunud.. Õnneks aitas mul aega surnuks lüüa üks rastapatsidega Saksast pärit tegelane ja peale seda, kui ta oma lennule oli kimanud, siis ei olnud ka minu boarding time enam mägede taga.

Teine peatus oli mul seekord Kristiansund. Kui eelmine kord sõideti autoga mulle Oslosse enam-vähem samast kandist vastu, siis seekord lendasin peaaegu oma koduõuele. Ja elamine asetses Kristiansundi linnas fjordi külje all, kust hommikuti, õhtuti ja öösiti sõitsid mööda väga suured või väga väikesed laevad, kaubalaevad ja purjekad.

Selle nädala jooksul jõudsime kolada läbi ümbruskonna suvise Norra, mis oli veel meeldejäävam, kui talvine Norramaa. Üks kauneimaid kohti, kuhu me talvel halbade teeolude tõttu ei jõudnud, oli Geirangeri fjord, kuhu sõitsime seekord pühapäeva hommikul ja jõudsime paraku tagasi alles esmaspäeva hommikul. Eks ikka omaenda rumaluse tõttu, kuna oli vaja jääda liiga kauaks ilusaid vaateid passima ja nii magasimegi maha viimase praami, milletõttu ringiga autosõit võttis aega peaaegu terve öö.

Aga Geirangeris sai autoga sõita maailma servale! Teed ääristamas ebamaiselt müstilised jäätunud mägijärved, kust jääpragude vahelt peegeldusid tükati mägede siluetid. Tippu jõudes avastasime ennast liustike ja mäetippude vahelt pilvede keskelt. Ümberringi sätendas lumi, aga soe oli ja päike paistis, sest oli ju polaarpäev!

Aga seitse päeva on vastikult lühike aeg ja.. jällegi.. hüvasti Norramaa!

tahan sinna!

Boom Festival - selline üritus. Portugalis, iga kahe aasta tagant toimub. Antud link siis aastast 2006. Ise siis plaanin minna aastal 2010. Kui ei ole toimunud kolmandat maailmasõda või midagi selletaolist hirmsat asja, milletõttu see fantastiline üritus ära peaks jääma, siis olen seal 100 % kohal.
Vaadake palun seda ja kuulake palun seda, kel vähegi vaba hing, kuigi klipp ise üle tunni pikk - varuge kannatust. Kuid üritus ise on seitse päeva pikk:) Aga minumeelest võiks see video olla pikemgi veel, siis saaks rohkem ettekujutust sellest, mis seal toimub. Olen vaadanud seda videot nii kaine, kui ka purjus peaga, kordi kümme ja alati leian sealt midagi uut, toredat, fantastilist, maalähedast, inimsõbralikkust, õpetust, fiilingut, looduslähedust, mitterassistliku suhtumist, head muusikat, head atmosfääri, meeletuid õhtuid ja kõike seda, mis mul hinges.
Vaadake see lõpuni ja siis saate alles teada, kas meeldib või mitte..

kommunikatsioonist

Suhtlemine või selline.. väga lihtne ju tänapäeval. Võtad mobiili kätte ja helistad. Kohutav pettumus ja ka natsa viha/solvumist, kui teinekord kellegil telefon väljas. Või hämmeldus, kui telefon kutsub ja vastu ei võeta ja ka hiljem tagasi ei helistata. Sest selliseid asju juhtub siiski haruharva. Sest isegi, kui sul on vaja kedagi kätte saada, siis alati on olemas selle inimese lähedaste sõprade numbrid, kes omakorda annavad edasi teate sellele inimesele, kes kogemata magas sellel hetkel, kui sa talle helistasid. Sest mõelge nüüd ise välja üks inimene oma tutvusringkonnas, kes ei oma mobiili. Kui ta just ei ole imik või seniilne vanur.
Aga mõelge veel sellele ajale, kui mobiile ei olnud.. või eriti ei olnud. Siis, kui isegi Tallinna linnas oli haruldus kodutelefon. Lausa luksus - oo, mu tuttaval on kodus telefon! See oli lahe ja ka kasulik. Mäletan, kuidas elasin siin oma majas ja oli vaja kiirabi kutsuda.. või isegi paar korda elus tuletõrjet. Meie rajoonis oli vaid ühes majas kodutelefon ja selle toreda tädi nimi oli Elfriide. Ja alati ta lasi meid oma tuppa, kui helistasime ta väravakella kasvõi öösel, sest ta juba teadis, et siis on vaja kasutada tema telefoni hädaabikõnedeks. Loomulikult oli ka ca pool kilti kaugemal mu kodust telefoniputka, aga see oli alatasa puruks pekstud ja ei töötanud.
Lahe aeg oli, kui tagantjärgi meenutada. Sõpradele sai külla mindud tihti ehkupeale. Et kas on kodus või mitte. Koputasid uksele või lasid popimates kohtades uksekella. Siis pinev ootamisemoment.. kui keegi ei tulnud uksele, siis kobisid pettunult koju tagasi. Või joppas.. voilaaa!
Aga sa olid harjunud sellisete asjaoludega ja polnud hullu midagi. Hetkel täiesti arusaamatuna tunduv teema, eksole?
Mobiiltelefon on tegelikult lahutamatu asi sinust. See on nagu sinu süda, maks või küljeluu. Kui selle aku saab tühjaks, siis on tihti tunne nagu oleksid üle elanud väikese südamerütmihäire. Appi, mis küll nüüd saab!!
Kunagi ammu juhtus selline asi mu tööjuures, et helistas üks töötaja mulle ja palus mult abi, kuna ta arvuti oli kokku jooksnud ja ta ei osanud teha hommikul bilanssi. Ütlesin siis talle, et tehku see käsitsi, paberile. Küsis, et mismoodi. Vastasin siis talle, et vanasti tegid kõik inimesed selliseid asju käsitsi ja ei ohkinud.. ja said ikka hakkama. Sellepeale vastastati mulle (ei old ta kah suu peale kukkunud), et kui nii vanasti oleks selline probleem juhtunud, siis poleks üldse olnud telefone, millega seda probleemi edastada..
Jep :) õigus tal.
Aga hetkel vihastavad mind kõigerohem välja need tegelinskid, kes tulevad sulle ukse taha koputama, ilma ettehelistamata. No kuramuse-kurat. Siiani elan siiski veel hoolimata rohketest röövidest, vargustest ja majanduslangusest sellises stiilis, et ei lukusta oma uksi. Ja siis tuleb koputus. Ignoreeriks seda täiega, kui oma laiskusest poleks ust lahti jätnud.. aga kui tuleb järgmine koputus, siis venitan oma hommikumantli selga ja lähen uksele.. ja siis heal juhul näed seal oma tuttavat.. kelle näo kohe mõnuga täis sõimad, enne, kui ta oma tuppa kutsud. Miks sa loll mulle ette ei helista? Tee kasvõi rotikas, kui rahast kahju on! Halvemal juhul näed ukse taga oma naabrit, kes elab suga ühes majas ja ärkab ebaloomulikult vara ja tundub, et see info edastamine ukse taga tuleneb puhtast õelusest.. jaaa ta ju kaa teab mu mobiili numbrit!
Aga mis ma ohin, kunagi käisid siinkandis ka pidevalt Jehhoovatunnistajad.. ja need inimesed ärakavad juba koos kanadega.. või äkki ei maga üldse..