inimesed on hulluks läinud

Kenasti oma tööpäeva lõpetanud, hispaania keele kursalt tagasiteel tipptunni kadalipu läbinud, jõudsin lõpuks oma koduselverisse, kust oli plaanis osta paar söögiasja, et kiiresti koju kribada.

Hullu Meelne, mis toimus Selveris! Kohutaw! Hetkeks tekkis mõte, et on jõululaupäeva eelne päev või krt teabmis püha. Järjekorrad ja tunglemine oli meeletu. Olin plokkis ja alles peale mõnda aega taipasin, millega tegu, kui nägin reklaamsilte. Kõikseekaup ca 10, 20 või 25 krooni väärt, mis oli laotatud miljonitesse kastidesse, kus sobrasid igat masti inimesed, ka väga soliidse välimusega pealtnäha. Aga nende käitumiskombed sarnanesid sajapealisele loomakarjale, kellele on ette visatud väike ämbritäis sööta. Kõik tahtsid saada manti, mis maksab 10 eeku tükk. Kõikide kärud olid seda manti täis. Silma hakkasid mingid pikavarrelised nõukaaegsed saunaharjad, millega mu vanama oma selga pesi ja muu sarnane trään. Üldiselt üritasin massi vahelt läbi põigelda, et oma hakkliha, piima ja veinupudeli juurde jõuda. Õnnestus mul see kah, tagajärjeks vaid mõni sinikas jalgadel, mille tekitas mõni eriti agressiivne ostuhull oma käruga rammides.

Uhh, jõudin poest välja ilma suuremate viperusteta, kuna oli nii palju oidu, et ei seisnud ära kilomeetriseid kassasabasid allkorrusel, vaid kobisin oma korviga üleskorrusele parfümeerialetti.

Ja ehhee, siis, kui olin kõmpinud poelaksust veitsa uimasena oma auto asukoha juurde, juhtus selline asi, et mu tuttuus auto ei avanenud puldist. Kurat! Vajutasin ja vajutasin ja togisin ja raputasin linke. Vandusin ja tagusin kergelt tossuga vastu rattakummi. Panin oma poekoti maha, et pidada kerget puhkehetke, ise kindlas veendumuses, et puldi patakas on tühjaks saanud ja on vaja koju kõmpida tagavaravõtmete järgi. Ja siis silmasin OMA autot, mis asetses täpselt selle mitteavaneva auto kõrval ja nägi välja nagu mu auto kaksikvend. See tähendab - täpselt sama automark, värvus, sama tumedad klaasid, samad veljed.. jumal tänatud, et mulle peale ei satutud sellel hetkel, kui tagusin jalaga võõra auto rehve ja rebisin ukselinke. Kiiresti ja suht häbeliku moega hüppasin oma masinasse ja lasin sealt ruttu leebet.. just õigel momendil, sest peeglisse vaadates tuvastasin, kuidas mu naaberautoomanik just saabus oma auto juurde oma käruga (mis oli kindlasti täis kümnekrooniseid üllitisi).

labels - imelikud mõtted ja tühi loba

Iga kord, kui lähen hispaania keele kursustele, siis pargin oma auto Balti jaama taha ja sammun läbi kuse- ja parmuhaisuse tunneli vanalinna, Pika jala tänavale. Alati on seal üks üksik kerjus, kes istub padjakesel, käes kilukarp ja pilk häbelikult maha suunatud. Ta kõrval on näha suured kilekotid, kuhu on pakitud suht viisaka välimusega tekk ja padi ja muu riidestaff. Viimasel ajal olen hakanud tema kilutopsi oma peenraha puistama. Vanakese pilk ei tõuse selle peale, ta istub edasi nagu oleks kipskuju, ainult käsi väriseb veitsa märgatavamalt.

Ma ei olnud täna tööjuures seltskondlik. Tavaliselt ma olen..

Olen endaarvates paljudes asjades üsna osav. Aga olen laisk ja ei viitsi seda osavust rakendada. Tahaks teha ainult seda, mis mulle tõeliselt meeldib aga see ei ole hetkel lihtsalt võimalik.
Siis oskan ma veel paljude inimestega suhted imelikuks ajada. Näiteks tuiskan tööle sisse nagu fuuria, kui mu auto ei ole hommikul käivitunud, loobin pabereid, togin oma tooli ja karjun oma kinnijooksnud arvuti ja kaastöötajate peale. Hetke pärast leebun, palun vabandust (kaastöötajate, mitte arvuti käest) ja üritan heastada tehtud kahju.
Aga tegelikult ma ei ole ju paha. Tõesti mitte. Vähemalt mitte oma südames. Vähemalt mitte teadlikult. Ausalt. Sest väike teadlik õelus ei lähe ju arvesse. Mina ju pole oma elu üheski ebameeldivuses ise süüdi!

Avastasin, et mu uues autos saab kuulata pädevalt vanu, häid ja kulunud isekirjutatud piraatplaate. Oh seda õnne!

Tegelikult peaksin juba ammu hispaania keelt õppima. Hakkan siis sellega nüüd tegelema.

!Hasta pronto!

Tartu vaim

Sai käidud sellel nädalavahetusel Tartus. Kämmerdamas, mitte joomas, sest Tartus kämmerdatakse. Üks mu tuttav väitis, et need inimesed, kes juua enam ei jaksa, kolivad Tartust minema. Jagan temaga seda mõtet hetkel täiel rinnal. Ehh, mis seal pikalt ikka jutustada, eks pildid räägivad enese eest. Sest see mis seal näha on, pidavatki olema "Tartu vaim."

edevuse laat..

närilistevärk

Kurat, hiired klõbistavad peakohal. Tean, et need on hiired, mitte rotid. Sest rotid tapsin kõik lõksudega ära. Loodan, et nad saavad söönuks seal ülevalt naabrite juures, sest minul vedelevad juba pikka aega leivad, saiad köögi laua peal ja keegi pole seal näkitsemas käinud. Ainult krõbinat kuulen. Pea kohal..

murelik või õnnelik?

Ehh, olen virisenud siin palju oma katkise auto pärast ja olen selle üle palju pead murdnud, kas on ikka mõtet osta uut autot hetkel, kus riigis selline olukord, töö ebakindel ja sellega seoses muidugi sissetulekud. Aga mul ei olnud lõpuks valikut. Kui olin oma vana "parsat" remontinud mitu korda suurema summa eest, kui ta väärtus on, lootes, et ta jääb mõneks ajaks sõitma, siis lõpuks katkes mu kannatus.. eile. Ok, ta ei käivitunud juba pikka aega, siis nägi ta välja kole nagu öö ja juhi kõrvalistuja uks ei käinud enam ammu juba lahti. Aga see oli kõik köömes, sest ma pole eriline autopede ja samuti mitte asjade ori. Aga kui ma viimase kolme kuu jooksul juba kolm korda olen pihusteid vahetanud ja keegi ei oska mulle seletada mis on selle põhjus, et nad persse lähevad, siis ajab närvi ikka mustaks küll. Ja eile hommik oli selline moment, kui sai mu mõõt ääreni täis. Sest autot käivitades (ta käivitus küll) selgus, et töötavad mitte rohkem, kui kaks pütti. Igastahes asi värises ja põrises nagu pool sapakat või nagu väga halvas seisus nõukaaegne traktor. Ja kui gaasipedaali sõtkusid, siis polnud ka mingit tolku, sest masin liikus omas vaikses värisevas tempos, loe - nagu tigu.
Vandusin ja kirusin ja haarasin oma uue auto ostu mõttest kinni nagu härjal sarvist. Mitte nagu mõistlik inimene, kes kaalub ja vaagib ja valib. Vaid kimasin otsejoones Saksa Auto platsile ja ja pärast pooletunnist väikest ringkäiku ja proovisõitu vailisin välja sellise automargi nagu Volkswagen Passat Variant Highline, aasta siis 2004, läbisõit 92 000 km. Ja see üüratu mootor: 2,8 (142 kw)... appi!
Nüüd seisab see kena ja ilus auto mul siin väravas ja heidan talle aegajalt kardinate vahelt veitsa kahtleva ja ka veista õnneliku pilgu. Ta on ilus, uus, võimas ja mugav. Tal on kõik lisad, millest ma veel aru ei saa ja mida pean uurima ja puurima. Aga kas see oli ikka õige otsus? Samas autot on mul vaja töö pärast aga samas, kuikauaks mul seda tööd on. Samas lükkasin seda otsust edasi juba paar aastat ja tegin selle teoks nüüd, kus sain ülihea auto vähemalt 100 000.- odavamalt, kui aasta tagasi oleks saanud. Samas nüüd on juba otsus tehtud ja taganeda ei saa - mis siis ikka põdeda, saagu mis siis saab, see on nagu see hea ja halva tunnetamise asi. Kui oled igavene muretseja, siis näedki ainult halbu asju, mis võivad tekkida teatud tegude tagajärjel ja vastupidi..
Tegelikult on kõige tähtsam see, et suudaksin ennast nii kaua vee peal hoida, et sügisel oma Lõuna-Ameerika tripile minna.
Ja ärge ehmatage, kui värske autopede oma uuest autost pildi siia blogisse lisab (oleksin seda juba täna teinud aga pime on).

lootus, kevade ootus..

Vaatasin just aknast välja ja lumi sätendas mu aiamurul tänavalaternate paistel. Kõik puud on mitte lumised vaid härmas ja seda on ilus vaadata päeval päikesepaistel, kui väljas on üsna soe ja õhus on tunda kevade ootuse hõngu. Sest kaugel see kevade ikka on praegusest hetkest. Veel tiba veebruari, siis märts ja siis juba aprillikuu, mil võib juhtuda nii mõndagi. Näiteks olen mina oma lapsepõlves käinud ujumas 11. aprillil ja õhusoojust oli siis kindlasti vähemalt 20 kraadi, kuigi vesi oli külm nagu oleksid seal äsja hulpinud jäätükid.. Aga tol kenal päeval sai supeldud ja hullatud kevade eufoorias jääkülmas vees hommikust õhtuni. Vahepeal oli hea ennast päikese käes soojendada.. mõnus, mäletan seda, nagu see oleks olnud eile.
Aga täna öösel tõotab minna külmaks, seda lubas ka ilmateade aga mina järeldan seda sellest, et niipea, kui kaminas tuli vaiksemaks läheb, hakkab mul jahe siin arvutitooli peal istudes. Ja väljas sätendab pahaendeliselt ja kargelt lumi.
Kardan külma paljudel põhjustel. Esiteks, mulle ei meeldi külm, eelistaksin pigem higistada aastaringselt 35 kraadises kuumuses. Teiseks, külmaga seoses tekivad mul palju muid maiseid probleeme. Näiteks kütteprobleem mu kodus ja veel see, et vesi mu vanas majas kipub kinni külmuma. Selleks, et seda ei juhtuks, tuleb alati ööseks vesi nirisema jätta, kui vähegi krõbedamaks läheb. Pean seda pingsalt meeles hoidama, sest muidu võib juhtuda palju halba- lõhkised torud jne.. Siis mu vana auto ei käivitu külmaga..mmmm, tegelikult ei viitsi enam haliseda aga suvi võiks rutem tulla küll. Või tegelikult kevade. Sest olen kevade- ja suveinimene, vot.
Mul ei saa kunagi liiast suveüritustest looduses või niisama kondamisest metsas, kas siis üksi või kellegiga koos. Mäletan, et olin lapsepõlves väga kade oma sõbrantsi peale, kellel oli maavanaema. Mul olid ainult kaks linnavanaema. Mäletan, kuidas hiilisime mu sõbrantsi maavanaema talust öösel salaja välja ja veeretasime ennast kaerapõllul nii kaua, kui sinna jäid risti-rästi jooksvad tunnelid-käigud. Siis ajasime üksteist seal tunnelites joostes ja luurekat mängides nii kaua taga, kuni kukkusime väsimusest oimetuna pikali ja lebasime tähistaeva all, mis oli hoopis erinev sellest taevast, mida linnas näha oli. Sest seal taevas särasid miljardid suured ja väikesed tähed ja me arutasime omavahel tunde, mis elu võib nendel tähtkujudel olla ja mis üldse on universum ja igasuguseid muid tähtsaid elulisi teemasid, mis aatelistel noortel pead mõtetest pungi ajavad.
Järgmisel hommikul rääkisid külavanamutid, et metssead on kaerapõllu ära tallanud.
Ja kes see oli, kes väitis mulle, et hispaania keele grammatika on väga lihtne! !diablos!
Aga täna öösel läheb külmaks, tunnen seda. Oh kurat!

sai siis kah välismaal käidud..

Ah, kuramuse, kurat, kirjutasin pika jutu nende piltide juurde aga blogger läks lolliks vahepeal ja kogu tekst kadus ära... uhh, olen nii vihane, et lähen magama, mõni teienekord, kui parem tuju on, katsun selle siis taastada..

Aga täna siis hoopiski teine päev ja vaimu on paari sõnaga pajatada meie popist välismaareisist, täpsemalt siis Stockholmi kruisist.
Plaanid olid meil igaljuhul täiesti viisakad ja kultuursed. Esimesel õhtul oli meil plaanis tutvuda vaikses tempos laevameluga, mängida koos penskaritega bingot (mida me ka tegime) ja õigel ajal tuttu pugeda, et järgmine päev tegusalt mööda linna ringi kolistada ja aega surnuks lüüa (minul isiklikult oli plaanis lainurk objektiivi katsetada linna vaatamisväärsusi pildistades). Lihtsalt üks selline väike vaheldus hallile Eestimaa argielule. Üks tegur, miks me selle popi laevakruisi ette võtsime oli ka see, et Helenil õnnestus kusagilt hankida tasuta piletid neljale, kelleks siis Helen, Kätu, Annika ja mina.

Aga nagu alati on plaanid lihtsad muutuma, kui mängu tulevad naiste kergelt muutlikud meeled ja ei saa salata, ka napsupudel.. või õieti pudelid.

Mäletan, et algatuseks mekkis hästi tequila kaneeli ja apelsinilõikudega. Kes pole proovinud- soovitan soojalt. Siis oli vaja kolada mööda laeva ringi - ühes käes pooleliitrine mahlaklaas, teises pooleliitrine viinaklaas. Siis mäletan veel väga selgelt õlut ja siidrit, mida sai läbisegi showbaaris manustatud.

Sattusime ka kasiinosse, kus ma esimesel päeval vist võitsin ja teisel päeval endaarust kaotasin. Igaljuhul teise päeva öösel - siis vastu hommikut, teadsin olevat ennast täiesti rahatu.. Täna, kui oma kodus suurpuhastust tegin ja oma laevariideid kenasti pesumasinasse toppisin, pudenes mu teksade taskutest välja terve trobikond žetoone.. väärtuses umbes samas summas, milla arvasin maha mänginud olevat.. icc..

Hommik leidis meid mingist pubist, kus meile järjepidevalt lasi jukeboxist meie lemmikmuusikat mingi bulgaarlasest muusik. Muusik siis selles mõttes, et tema töö oli laeva peal muusikat teha. Sel kenal päeval oli tal aga vaba päev.

Ja vaadake, mida teeb laevaelu ja liigselt manustatud napsupudelid mu kehakujuga! Õieti.. kuhu ometi kadus mu keha??

Ja veel üks hea soovitus - kui sa kaotad ära oma pardakaardi või on oht kaotada oma sõbrad, siis on väga kasulik oma kajutinumber oma ihu külge jäädvustada. Vot nõndaviisi. Seda head mõtet ei jõudnud me hiljem kordi ja kordi ära kiita.

Ärgates avastasime, et olime teel juba tagasi Tallinna ja meie kena linnaekskursiooni plaan oli läinud seekord vett vedama.

Puhtast kohusetundest peale seda, kui olime endale teadvustanud, et olime nii tähtsa sündmuse maha maganud, võitsime meeletu tahtejõuga oma pohmelli, torkasime odaga läbi Unemati ja sukeldusime uuesti bingo, disko ja kasiino maailma, kus figureerisid peale meid kõige kummalisemad elusolendid kõige erinevatest maailmanurkadest, kellede mõttemaailm jäi mulle väga ähmaseks ja arusaamatuks. Palju arusaamatumaks, kui näiteks Indoneesia imetillukesel saarel elava erakliku kalamehe mõttemaailm, kes näeb elus esimest korda valget inimest.

Arvan, et tegemist on ka minupoolse mõistmatusega - olen lihtsalt väga vähe suhelnud Tallinn - Stockholm kruisirahvaga. Aga nalja sai palju ja teise päeva hiline hommikutund leidis meid jällegi- mis seal salata juba tuttava jukeboxi kõrvalt joomas.. seekord vist jägermeistrit.. või oli see vodka.. Tequila igastahes mitte, see oleks mulle meelde jäänud.

.

Ja kui ma ka peaksin unustama või kahetsema kõike, mis ma olen kunagi teinud, mäletaksin ma ikka, et nägin kord lohede lendu läänesaarte loojangutuules, ning sellest oleks mulle küll..

J. R. R. Tolkien