murelik või õnnelik?

Ehh, olen virisenud siin palju oma katkise auto pärast ja olen selle üle palju pead murdnud, kas on ikka mõtet osta uut autot hetkel, kus riigis selline olukord, töö ebakindel ja sellega seoses muidugi sissetulekud. Aga mul ei olnud lõpuks valikut. Kui olin oma vana "parsat" remontinud mitu korda suurema summa eest, kui ta väärtus on, lootes, et ta jääb mõneks ajaks sõitma, siis lõpuks katkes mu kannatus.. eile. Ok, ta ei käivitunud juba pikka aega, siis nägi ta välja kole nagu öö ja juhi kõrvalistuja uks ei käinud enam ammu juba lahti. Aga see oli kõik köömes, sest ma pole eriline autopede ja samuti mitte asjade ori. Aga kui ma viimase kolme kuu jooksul juba kolm korda olen pihusteid vahetanud ja keegi ei oska mulle seletada mis on selle põhjus, et nad persse lähevad, siis ajab närvi ikka mustaks küll. Ja eile hommik oli selline moment, kui sai mu mõõt ääreni täis. Sest autot käivitades (ta käivitus küll) selgus, et töötavad mitte rohkem, kui kaks pütti. Igastahes asi värises ja põrises nagu pool sapakat või nagu väga halvas seisus nõukaaegne traktor. Ja kui gaasipedaali sõtkusid, siis polnud ka mingit tolku, sest masin liikus omas vaikses värisevas tempos, loe - nagu tigu.
Vandusin ja kirusin ja haarasin oma uue auto ostu mõttest kinni nagu härjal sarvist. Mitte nagu mõistlik inimene, kes kaalub ja vaagib ja valib. Vaid kimasin otsejoones Saksa Auto platsile ja ja pärast pooletunnist väikest ringkäiku ja proovisõitu vailisin välja sellise automargi nagu Volkswagen Passat Variant Highline, aasta siis 2004, läbisõit 92 000 km. Ja see üüratu mootor: 2,8 (142 kw)... appi!
Nüüd seisab see kena ja ilus auto mul siin väravas ja heidan talle aegajalt kardinate vahelt veitsa kahtleva ja ka veista õnneliku pilgu. Ta on ilus, uus, võimas ja mugav. Tal on kõik lisad, millest ma veel aru ei saa ja mida pean uurima ja puurima. Aga kas see oli ikka õige otsus? Samas autot on mul vaja töö pärast aga samas, kuikauaks mul seda tööd on. Samas lükkasin seda otsust edasi juba paar aastat ja tegin selle teoks nüüd, kus sain ülihea auto vähemalt 100 000.- odavamalt, kui aasta tagasi oleks saanud. Samas nüüd on juba otsus tehtud ja taganeda ei saa - mis siis ikka põdeda, saagu mis siis saab, see on nagu see hea ja halva tunnetamise asi. Kui oled igavene muretseja, siis näedki ainult halbu asju, mis võivad tekkida teatud tegude tagajärjel ja vastupidi..
Tegelikult on kõige tähtsam see, et suudaksin ennast nii kaua vee peal hoida, et sügisel oma Lõuna-Ameerika tripile minna.
Ja ärge ehmatage, kui värske autopede oma uuest autost pildi siia blogisse lisab (oleksin seda juba täna teinud aga pime on).