calm dawn

Ma tunnen igatsust oma poja järgi -

kui ma kõnnin ja kõnnin mööda Kalmistu teed, või Mahla tänavat ja edasi juba teisi radu ja ma kuulan klappidega oma musa, siis ma mõtlen oma pojale..

Ma loodan, et tal läheb hästi, sest see on kõige tähtsam.

Ma igatsen New York`i järgi - 

Sest kõik see, mis tundus enne nii rutiinne, on hetkel lihtsalt nii igatsustväärt. Ma lihtsalt armastan seda väga värvilist Mannhattanit, kus lakkamatud sireenid ja müra. Ja kus ma õppisin käima kohvitops käes mannhattalase kõnnakuga. Ja veel see, et maa peal hiljem tundsin ära kohad ja kohakesed. Kohati isegi nii, et teadsin seda, et selle pingi peal istub täpsel lõunaajal see hiina tegelinski.

Ma igatsen Anne-Ly`d-

Sest ta on mu südames ja meil jäi hüvastijätt ära. Ma tahan teda emmata. Anne-Ly on inimene, keda tasuks kõigil inimestel tunda ja kombata. Ma loodan, et meie sõprus ei aegu, vaid ketrab edasi ja veel edasi - lõpuni välja..

Ma igatsesin seda tunnet, et lennupilet on olemas - 

Sest siis on liblikad kõhus.. ja mul ongi need praegu

Vahel ma soovin, et oleksin Sookoll - 

Selline, kes eksisteerib vaid muinasjuttudes, aga  pikutades mudas laseks selle kuradi Eestimaa elul endast mööda veereda. Ja kui tal tuju tuleb, siis tõstaks vaid ühe silma nähtavale ja piiluks - que pasa?

Vahel ma tahan olla üksi - 

Nagu näiteks praegu.

Vahel ma lähen äärmusteni välja ja soovin, et tuleks tohutu lumetorm - 

Nii, et hommikul ikka vaja kompassi või gps - i, et kaevata labidaga tunnel lähimasse viinapoodi.

Vahel ma tunnen, et kainuse kaif on peaaegu sama hea, kui hea LSD.
Vahel ma tunnen, et elu ongi nagu hea LSD - on nii palju head laksu ja ka kukkumist - kõik on tasakaalus.
Ja ma tean seda, et rasked olukorrad on selleks vajalikud, et võtta ennast kokku ja ronida üle- kukkudes ja kriimustades ennast, aga olles samas õnnelik ka siis ja ka hiljem.