sihikindlus viib eesmärgini

Tulen täna koju siis pärast tavalist esmaspäevast tööpäeva, söön kõhu kenasti täis ja istun aknalauale, et teha lõõgastav sigarett ja nautida kena, Eestimaa kohta isegi troopilist ilma. Siseneb siis mu aiaväravast piidleva pilguga noormees. Välimus on tal viisakas, ka omab ta päris kobedat jalgratast ja sportlikku seljakotti. Esialgu paistab ta kehakeelest välja, et tal on vaid üks ja kindel siht - mu prügikast. Kuid siis märkab ta mind aknal. Kenasti ajab ta ennast sirgu ja sooritab minu poole viisaka kummarduse. Hetkeks tekib tunne, et järgneb ka vanakooli jalakraaps. Järgneb dialoog:
"tere ja kena õhtupoolikut!" mina vastu: "tere, mis mureks, kuidas saan aidata?"
"vabandage väga, aga väga sooviks vaadata teie prügikasti."
mina.. mõtlen hetke: "teate, mulle see eriti ei meeldi, kuna selle tegemiseks sisenesite mu eravaldusesse ja kuna tihti, kui mu prügikasti sisu on sorteeritud, siis on selle ümber igasugust rämpsu, mille pean hiljem ise kokku korjama."
Noormees kargab energiliselt paar sammu akna poole, et paremini meie vestlust arendada ja ennast usutavamaks muuta: "teate, mina ei ole kunagi mingit prügi maha jätnud! isegi teiste ja lohakate pudelikorjajate järgi olen prügi kenasti üles noppinud ja kasti tagasi pannud! oleksin ikkagi väga tänulik teile, kui te lubaksite mul aeg-ajalt siia sisse pilgu heita."
mina: "mmm.. tegelikult mulle ei meeldi selline asi, kui te sisenete mu aeda, loomulikult ei ole mul kahju pudelitest, samuti pooldan ka rohelist mõtlemist aga kahjuks olen sunnitud keelduma."
Noormees vaatab mulle otsa väga veenvate, siiraste ja suurte silmadega ja kukub jahvatama ehtsa müügimehe väga professionaalset juttu. Vaatan teda ja mõtlen: kas majanduslangus on tõesti tekitanud meie riigis sellise olukorra, et sellise andega inimene on sunnitud pudeleid korjama.. või on ta lihtsalt saavutanud oma ametis sellise vilumuse ja professionaalse taseme?
Vaikselt hakkan murduma. Vaidlen veel natuke sümboolselt vastu, kuid tekib juba olukord, kus sobitame kompromisse.
mina: "tead, kui see sinu jaoks tõesti nii tähtis on, siis võin ju panna väljapoole aeda taara eraldi kotiga, aga ma tõesti ei tahaks, et mu aeda siseneksid."
müügimees (või pigem ostumees) prükkar: "oi, see oleks väga tore aga ainuke halb lugu on see, et need teised ja pahad pudelikorjajad, kes rämpsu loobivad, saavad siis teinekord ennem jaole ja võtavad minu pudelid endale."
mina: "no midagi ei ole teha, kes ees, see mees, sest aeda sisse ma tõesti kedagi võõrast ei luba."
osav pudelikorjaja pärast hetkelist mõtlemist: "teate, ma vaatan, et teil on siin aianurgas väike pragu. Kui te sinna taha paneksite koti taaraga ja sinna peale selle plaadi, mis paistab sealt eemalt, siis saaksin võtta koti, ilma, et aeda peaksin sisenema."
Ja mis seal ikka peale sellist pikka arutelu. Diil oli sõlmitud. Diili kinnituseks lubasin ka seekord (viimane kord) oma aias sees prügikasti sisu ära sorteerida, milleks vennike tõi oma jalgratta küljest selleks otstarbeks mõeldud konksuga kepikese. Järgensid sügavad kummardused ja soe hüvastijätt.
Olen juba ammu mõelnud, et peaksin soetama endale need kotikesed prügiveofirmast, kuhu erinevaid jääke sorteerida. Vot, nüüd polegi vaja mul seda enam teha. Paberprahi põletan kaminas, kõik plastmassi ja klaastaara panen ainanurka plaadi alla ja biojäätmed lähevad kenasti ühte kasti. Elagu roheline mõtlemisviis!

mmm..

Mikk flirtis täna konna ja partidega..

Ülemiste järv

lissalt selline laul-luuletus-räpp

ttp://hwww.lap.ttu.ee/~muhw/lyrics.php?action=show&id=92839

olid ajad..

Leidsin täna kirjutuslaua sahtlist sellise ulmeasja..

tunne oma tarbijaõigusi!

Hea on see blogi, sest siin on võimalus sitaks kiita ja kurta oma õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Räägin siis täna oma ebaõnnestumisest, mis samas ka selline juhtum, mida saab heaks teha, kui tunned oma tarbijaõigusi. Nimelt juhtus siis see, mida ammu olin juba kartnud. Mu hea ja vana telefon andis saba, kui olin teda jällegi tiba uputanud. Ja olin selleüle jubeõnnetu, sest nimelt on ta nii käepärane ja ma ei tahtnud teda kuidagi vahetada uue ja ultramoodse telefoni vastu. Häda ja viletsus, kui uputad telefoni (minuga on seda juhtunud niimõnigi kord). Lühike õpetus telefoni uputamise korral: hästi siva kriba ära tagumine korpus ja aku. Siis esimene korpus. Siis laota radikale froteerätik ja säti kõikneedvidinad sinna ilusasti ööseks kuivama. Hommikul ürita see lego kokku panna ja tšekka, kas kõik nupud funkkavad. Kui vajutad nupule 9 ja ekraanile ilmub arv 6, siis on midagi mäda. Koduparanduse soovitus on - kuivata veel vidinaid ja proovi nagistada ja muljuda klahve. Tegin seda kõike aga ikka ei töötanud mul täna hommikul vähemalt kuus elutähtsat nuppu. Kahjuks töö selline, mis käib läbi telefoni - järelikult oli vaja kiiresti midagi ette võttta. Arvasin siis oma naiivsuses, et äkki viga nupuvärgis ja leidsin ka pika otsimise järel üles leti, kus müüdi sedasorti vanadele telefonidele vidinaid. Vahetasin kohapeal klahviosa - ja eimidagi. Loobusin ebaviisakalt oma ostust ja tormasin edasi, paar sektsiooni eemal asuvasse EMT boksi. Inimtühjas telefonipoes nõudsin häälekalt ja kiiresti suvalist ja suurte klahvidega telefoni, ainuke kriteerium oli see, et ta oleks nokia. Oli valida paaritonniste plastmasskorpusega roosade ja siniste telefonide vahel ja järgnev klass siis peene nimetusega, nagu tutvustas mulle sümpaatne müüjapoiss - head äritelefonid, milledel kõikvõimalikud funktsioonid, mida tänapäeva ajastu võimaldab. Hetkelise paanika mõjul (tegemata töö jne) ostsin siis endale kibekiiresti sellise nokia mudeli nagu E51. Ja kui olin koju kribanud, et oma uut ja poppi ja mittesoovitud telefoni laadijasse toppida, ärkas nagu nõiaväel mu vana ja armas telefon ellu. Kõik klahvid töötasid. Paremini isegi, kui enne. Algul olin kimbatuses, mida nüüd teha oma kahe telefoniga. Siis meenus mulle reklaam Kalevipojast ja Siilikesest.. helistasin EMT-sse, et asjale kinnitust leida. Rääkisin ausalt ära oma loo ja loomulikult olid nad nõus tagasi võtma mu äsja soetatud telefoni. Hea, kui on olemas Kalevipoeg ja Siilike! Ja tegelikult on tähtis asi see, et isegi, kui sa pole asjas kindel, siis ära kunagi karda küsida. Sest maailmas ei ole olemas lolle küsimusi. On ainult lolle mõtteid, mida ei ole osatud sõnadesse panna.

veel Norrast

Minu reis Norras piirdus Oslost Vestlandeti põhjaotsa, kus viimane linn Kristiansund ja sealt siis autoga tagasi Oslosse. See oli lühike reis - viie päeva jooksul ei olekski tahtnud seda trippi pikemaks kangutada. Ei meeldi mulle reisistiil, kus meeletu tempoga läbiuhatud riik, annab sulle võimaluse teha ristikese kaardil ja uhkusega seda teistele näidata. Tegelikult juba Oslost Molde kanti oli ca 600 km ja see oli kah üks parajalt pikk sõit. Hommikuvalguses silme ees avanevad lumiste tippudega mäed ja nende vahel looklevad fjordid olid ebamaiselt kaunid.
Ei ole siiani armastanud põhjamaid, kuna olen kohutavalt külmavares. Aga see loodus, mida kogesin Norras, kui me viis päeva tiirutasime mägede ja fjordide vahel, tasus vahel küll hambad ristis kannatada ära külma tuule.
Vestlandet on pikk ja kitsas Norra lääneosa, millest sõelusime autodega läbi rohkem selle põhjapoolsema osa. See on fjordide maa, kus sügavsinise ja vahel kergelt roheka veega abajad tungivad saartega ülekülvatud rannikult sügavale sisemaale, lõikudes metsikutesse mägedesse. Inimestel on seal ilus elada.
Sattusin sinna siis, kui Norras pikad pühad - poed suletud ja inimesi ja autosid liiklemas praktiliselt ei näinudki. Ei saa salata ka seda, et Eesti inimese jaoks on Norra ikka sigakallis maa. Kaks pudelit mullivett maksis bensukast ostes ca 100 NOK-i. Muidugi on ka kohti, kust saab kõike odavamalt.
Aga see oli jälle üle pika aja üks tore reis nii looduse, kui ka seltskonna pärast. Kohtasin ja nägin seal palju oma vanu sõpru, veetsime hästi aega ja ei saa salata, lõbus ja hea oli.