vabadus on nagu uimasti..

Mulle meeldivad need hommikud, kui päike välja tuleb.. nii pilvetagant, et hetkeks kirgastab see terve su südame.. Kuigi sekund tagasi oli veel tume taevas ja siis.. oh üllatust!
Mulle meeldib see, kui inimesed on nii õnnelikud ja vabad- see on maailma kõige lahedam tunne. Seda tunnet tahaks hoida, kaitsta ja kallistada.

Ja mulle meeldib olla noor ja lapsik, sest see on ka nii hea. Nagu näiteks panna üles oma tuppa telk siis, kui oled planeerinud minna telkima aga elu vingerpussid on selle plaani segi löönud. Miks mitte - paned telgi üles, pumpad madratsi täis, kõik padjad ja tekid sisse - ja see on lauskift ja seal telgis, uskuge või mitte - on ülilahe olla.

Ja heade hingesugulastega on lahe tripata ringi mööda loodust. Kuulata head muusikat ja ka vilistada seda. Turnida mööda kive ja tunda armastust üksteise vastu.

Ja kui saabub Jaanilaupäev, siis on lihtaslt fantastiline trotsida traditsioone. Ei mingit lõket - pigem vantsida maha pikk maa viinapudel kotis, seljas uljad seelikud, ümber õlgade lehvivad keebid - ujuma! Külma ja märga vette ja käies maha kolgata teekond jala ja lõkerdades samas rõõmsat naeru.

Elu on üks toredamaid asju, mis on minuga juhtunud!

nii vara läheb valgeks õues..

Üks vägalahe juunikuu algus oli. Koos oma sõprade ja lapsega koostöös. Sain suure laksu ilusast mererannast, sõprusest ja veel kaugemale ulatumatest tunnetest.. ja ka mõjudest. Uskumatu nädalavahetus..

Ja nii vara nüüd läheb selajal õues valgeks! Ja loomad lippavad mu aias ringi. Olen näinud kitsi, rebaseid ja jäneseid. Ühte taolist ülbet persooni õnnestus mul ka pildistada läbi elutoaklaasi..

Ja nii palju mõtteid on mu peakolus. Kahju, et ei saa kogu seda staffi siia avameelselt kirja panna. Sest minu siia kribatud jutu kvaliteedist sõltub ka minu edasine elu.

Kui ma lähen liiga ulmeliseks, või ka näiteks liiga ropuks, või aga liiga avameelseks.. siis sõltub juba sellest mölast, mida ma siia paiskan, mu edasine eksistent. Peab vist ikka hakkama päevikut kirjutama, mida saab padja alla peita..

Samas on sellest jube kahju, sest palju oleks kirjutada nii minu avameelsest arengust, kui ka dekadentsist.
Ja eriti arengust oleks paljugi rääkida. Olen sügavalt veendunud, et olen arenenud positiivselt. Olen saavutanud teatud sõltumuse igasugu füüsiliste ja ka psüühiliste faktorite mõju alt, mis on varjutanud mu eelnevat elu. Ma ei hõiskaks seda siin, kui mul ei oleks enda meeltes selle kohta kinnitust.
Veider oli see, et alles mitu kuud tagasi mõtlesin nii: vajan julgustamist, mitte nõudmist!
Aga mingi murdepunkt tekkis, ja see tekkis järsku ja pärast pikki mõtisklemisi, mis olid juba paar aastat vanad - julgustamine on hea, kuid tegelikult ma ei torma enam kunagi kellegi juurde oma murega - et kuula ja vaagi mind.. ja julgusta. Ma olen iseenda julgustaja ja tugi! Ma ei taha enam oma nõrkuste ja õnnetustega kunagi kellegi poole pöörduda.. selleks, et saada mingit vastust oma "abipalvele." Ma tahan olla iseenda peremees - ja see on olnud tohutu läbimurre mu elus, milleni olen jõudud eriti viimase kolme nädala jooksul.
Ja ma olen saanud aru sellest, et tihtipeale paljud inimesed mõtlevad nii - et oma tugevust mitte häirida lasta, üritame me enda kõrvale mitte lasta probleemset inimest (pean silmas kunagisi lähedasi inimesi), aga tihti selle peale me ei tule, et selleks et ise puhastustulest läbi saada, on vaja neid samuti abistada ja mitte kõrvale lükata, et saavutada paremat eksistenti. Ja tegelikult tihti on just nemad abiks sellele suurele tulevikuõnnele, sest keegi maailmas ei oska paremini Sinu hingeaurat lakke viia, kui Sinu lähedane inimene, kes tunneb sind hästi ja tegelikult enese plokeerimine teistest, on nagu vaikne varjusurm.

Kas õrnu tundeid on võimalik taluda ilma valusate tunneteta?
Nagu kas on võimalik tunda suurt ja ürgset õnnetunnet ilma suure hingeahastuseta?
Kas on võimalik lennata taevasse rõõmuga, kui sa ei ole enne tundnud ülimat kurbust?
Kas on arusaadav Sinu jaoks suur Jagamine enne seda, kui sa ei ole tundnud suurt ja vihast kadedust?
Ja veider on see, et nõndaviisi võiks ka jätkata seda juttu vastaspoolsete näidistega - pahede ja ihadega. Just - heada ja halbade asjadega.
Mõni mees on rääkinud, et see on ainult üks suur mäng, mis on selleks, et oleks arusaadav, mis on halb ja hea. Sest, kui ei ole vastandtundeid, ei ole see ju ka arusaadav. Jubelihtne ju..
Ja jubepikaks läheb see mu arutelu siin ööhakul akna all, kus linnud röögivad mu kõrva ja homme on mu tööpäev..
Aga ma oleks tahtnud seda mõistukõnet natsa lahti seletada rohkem.. sest nii raske on seda teha nõndaviisi nagu seda tegin. Aga ma ei saa seda teha, kuna meie kapitalistlikus maailmas loevad lisaks mu sõpradele ja muudele tegelasetele, kellele ei ole kahju mul jagada oma mõtteid - ka mu töökaaslased. Eelkõige mu ülemused. Ja seetõttu kahjuks ma enam ei kirjuta siia oma rumalusi ja siirusi. Eks ma leian omale teise viisi selle tungi väljendamiseks.

Adios!

Mina nõiaella, Kraana!

Hüvasti Filipiinid! (lõik mu reisipäevikust)

Ja ma istun siin Clarki lennujaamas varahommikul, lennuni on aega rohkem, kui neli tundi. Õhk on nii karge nagu Eestimaa suvehommikuti.
Mikk vaagib, kas panna selga pusa või mitte, mina itsitan imevaikselt ja tunnen ennast ülihästi. Milline paradoks! Kes meist on külmavares?!
Mulle meeldis see riik - Filipiinid niiväga, et seda on raske sõnadega kirjeldada lühidalt. Aga põhiline - inimesed!
Mis on see, mida lähed otsima, kui rändad võõrastesse riikidesse..? Kultuuri, põnevust, seiklust, imekaunist loodust ja kindlasti midagi hingele.
Minu hinge jääb kauaks filipiinode soe ja suur süda.
Positiivsel esmamuljel suhtusin sellesse ettevaatlikult nagu ikka, kui satud tundmatu maa rüppe. Aga ma ei pidanud kordagi pettuma.
"Tai - naeratuste maa." (nii on kord öeldud)
Filipiinid - siiraste miljonite naeratuste maa!
Lahedad inimesed, kaunis loodus, Aasia kohta väga puhas riik.. pisike organiseerimatus ja väike kaos oma kellaaegade ja muuga .. nii armas ja tore!
Nii kahju on siit ära minna..
Istun siin lennujaama ees ja päike tõuseb ja ma vaatan rahvast. Haigutan laia suuga ja siis panen ruttu naerdes käe suu ette, kui taban endalt mitu pilku. Rahvas rõkkab naerda, mina koos nendega. Nendega on nii lihtne..
Pilgu ette jääb kolm mudilast, kes lennujaama käruga rallit teevad.. vanatädike, kellel peas uhke juuksevõru soengusse seatud ja seljas mugav pidžaama moodi riietus. Uhke noosand patseerib mööda lennujaama esist edasi-tagasi, peas Calvin Cleani müts, silme ees neoonpunaste raamidega päikeseprillid..
Ja terve kamp õrnades valgetes tärgeldatud pearättides kristlikke nunnasid taamaks.
Ja kõik nad naeravad ja naeratavad. Üksteisele ja ka mulle, kui meie pilgud kohtuvad.
Need on viimased naeratused siin - Filipiinidel.