nii vara läheb valgeks õues..

Üks vägalahe juunikuu algus oli. Koos oma sõprade ja lapsega koostöös. Sain suure laksu ilusast mererannast, sõprusest ja veel kaugemale ulatumatest tunnetest.. ja ka mõjudest. Uskumatu nädalavahetus..

Ja nii vara nüüd läheb selajal õues valgeks! Ja loomad lippavad mu aias ringi. Olen näinud kitsi, rebaseid ja jäneseid. Ühte taolist ülbet persooni õnnestus mul ka pildistada läbi elutoaklaasi..

Ja nii palju mõtteid on mu peakolus. Kahju, et ei saa kogu seda staffi siia avameelselt kirja panna. Sest minu siia kribatud jutu kvaliteedist sõltub ka minu edasine elu.

Kui ma lähen liiga ulmeliseks, või ka näiteks liiga ropuks, või aga liiga avameelseks.. siis sõltub juba sellest mölast, mida ma siia paiskan, mu edasine eksistent. Peab vist ikka hakkama päevikut kirjutama, mida saab padja alla peita..

Samas on sellest jube kahju, sest palju oleks kirjutada nii minu avameelsest arengust, kui ka dekadentsist.
Ja eriti arengust oleks paljugi rääkida. Olen sügavalt veendunud, et olen arenenud positiivselt. Olen saavutanud teatud sõltumuse igasugu füüsiliste ja ka psüühiliste faktorite mõju alt, mis on varjutanud mu eelnevat elu. Ma ei hõiskaks seda siin, kui mul ei oleks enda meeltes selle kohta kinnitust.
Veider oli see, et alles mitu kuud tagasi mõtlesin nii: vajan julgustamist, mitte nõudmist!
Aga mingi murdepunkt tekkis, ja see tekkis järsku ja pärast pikki mõtisklemisi, mis olid juba paar aastat vanad - julgustamine on hea, kuid tegelikult ma ei torma enam kunagi kellegi juurde oma murega - et kuula ja vaagi mind.. ja julgusta. Ma olen iseenda julgustaja ja tugi! Ma ei taha enam oma nõrkuste ja õnnetustega kunagi kellegi poole pöörduda.. selleks, et saada mingit vastust oma "abipalvele." Ma tahan olla iseenda peremees - ja see on olnud tohutu läbimurre mu elus, milleni olen jõudud eriti viimase kolme nädala jooksul.
Ja ma olen saanud aru sellest, et tihtipeale paljud inimesed mõtlevad nii - et oma tugevust mitte häirida lasta, üritame me enda kõrvale mitte lasta probleemset inimest (pean silmas kunagisi lähedasi inimesi), aga tihti selle peale me ei tule, et selleks et ise puhastustulest läbi saada, on vaja neid samuti abistada ja mitte kõrvale lükata, et saavutada paremat eksistenti. Ja tegelikult tihti on just nemad abiks sellele suurele tulevikuõnnele, sest keegi maailmas ei oska paremini Sinu hingeaurat lakke viia, kui Sinu lähedane inimene, kes tunneb sind hästi ja tegelikult enese plokeerimine teistest, on nagu vaikne varjusurm.

Kas õrnu tundeid on võimalik taluda ilma valusate tunneteta?
Nagu kas on võimalik tunda suurt ja ürgset õnnetunnet ilma suure hingeahastuseta?
Kas on võimalik lennata taevasse rõõmuga, kui sa ei ole enne tundnud ülimat kurbust?
Kas on arusaadav Sinu jaoks suur Jagamine enne seda, kui sa ei ole tundnud suurt ja vihast kadedust?
Ja veider on see, et nõndaviisi võiks ka jätkata seda juttu vastaspoolsete näidistega - pahede ja ihadega. Just - heada ja halbade asjadega.
Mõni mees on rääkinud, et see on ainult üks suur mäng, mis on selleks, et oleks arusaadav, mis on halb ja hea. Sest, kui ei ole vastandtundeid, ei ole see ju ka arusaadav. Jubelihtne ju..
Ja jubepikaks läheb see mu arutelu siin ööhakul akna all, kus linnud röögivad mu kõrva ja homme on mu tööpäev..
Aga ma oleks tahtnud seda mõistukõnet natsa lahti seletada rohkem.. sest nii raske on seda teha nõndaviisi nagu seda tegin. Aga ma ei saa seda teha, kuna meie kapitalistlikus maailmas loevad lisaks mu sõpradele ja muudele tegelasetele, kellele ei ole kahju mul jagada oma mõtteid - ka mu töökaaslased. Eelkõige mu ülemused. Ja seetõttu kahjuks ma enam ei kirjuta siia oma rumalusi ja siirusi. Eks ma leian omale teise viisi selle tungi väljendamiseks.

Adios!

Mina nõiaella, Kraana!