A4 pealt

Kusjuures ma ei saa aru miks ma olen koguaeg mõelnud, et Vikerkaar on optikanähtus, mis inimesele paistab spektrivärvustes kaarekujulise valgusribana.

Tegelikult teeb seda aga ainult üks kass. Aga tekib küsimus - kui on üks kass, siis kuidas te seletate ära double rainbow?

talletades minevikku

Mõtlesin siin täna, et peaks ikka tiba talletama oma reise reisipäevikusse. Tammsaart teha enam ei viitsi ja ei ole seda kunagi ka osanud teha. Aga mingi kokkuvõtte ikka - esialgu eelmise aasta Filipiinidelt ja siis vaatab ka edasi. Õnneks on materjali.. ja link on kaa siin täitsa olemas:

Filipiinid 2011

ja kes ei viici sobrada, siis siin ka pildiseeria kokkuvõte.. noh.. lugu, mis taustaks, mulle meeldib..

endameelest polegi elu siiani eriti valesti elanud.. vist..

Tegin kõssh ja koristasin tansusammudel terve elamise ära. Selline musirull kohe - puhas kodu, kus kõlab selline muusika terve eelneva koristuse ajal ja nüüd hetkel kah:



Ja siis ka selline viide:

http://www.sisekosmos.ee/meelerahu/5-asja-mida-inimesed-enne-surma-kahetsevad/

Kes ei viitsi artiklit lugeda, siis copyn siia top viie asjadest, mida inimesed kõige rohkem enne surma kahetsevad:

1. Elasin nii, nagu teised minult ootasid, mitte, nagu oleksin ise tahtnud
“See oli kõige levinum kahetsus. Kui inimesed mõistsid, et elu on peaaegu läbi, ja vaatasid sellele selge pilguga tagasi, nägid nad, kui paljud unistused olid jäänud täitumata. Enamikul ei täitunud pooledki unistused. Nad surid teadmisega, et see oli nende endi valikute tagajärg.
Inimesed peaksid oma eluteel püüdlema vähemalt mõne unistuse täitmise poole. Sellega ei saa lõpmatult venitada — kui tervis on läinud, on juba hilja. Vähesed teadvustavad, et vabaduse annab just tervis.”
2. Töötasin liiga palju
“Seda ütlesid kõik meessoost patsiendid, kes ei saanud piisavalt osa oma järeltulijate lapsepõlvest või elukaaslase seltsist. Huvitaval kombel kahetsesid liigset tööle pühendumist ka naised, ehkki enamik neist olid vanemast generatsioonist ja paljud ei käinud üldse tööl.
Aga kuidas liigset töötamist vältida? Lihtsustades oma elu ja tehes teadlikke valikuid, võib hakkama saada väiksema sissetulekuga. Kui niiviisi oma elu ümber “ruumi tekitada”, muudab see inimese õnnelikumaks ja avatumaks uutele võimalustele, mis muutunud eluviisiga paremini sobivad.”
3. Mul polnud julgust oma tundeid väljendada
“Paljud inimesed varjasid oma tundeid, et teistega mitte tülli minna. Selle tulemusel pidid nad leppima keskpärase eluga ega saanud kunagi inimesteks, kelleks oleksid olnud võimelised arenema. Paljudel põhjustas hinge kogutud kibestumine koguni haigusi.
Kuigi inimesed võivad alguses pahaks panna, kui me muudame oma eluviisi ja hakkame ausalt rääkima, siis kokkuvõttes tõstab see suhtluse täiesti uuele ja tervemale tasemele. Või kaotab meie elust ebaterve suhte. Mõlemal juhul saame sellest ainult võita.”
4. Kaotasin kontakti sõpradega
“Tihtipeale ei mõistnud inimesed kuni viimaste elunädalateni vanade sõprade väärtust, aga alati polnud võimalik neid enam üles leida. Inimesed kahetsesid sügavalt, et ei kulutanud õigel ajal headele sõpradele aega ja tähelepanu, mida nood oleksid väärinud. Surres tunnevad kõik sõpradest puudust.
Kui seisad surmaga silmitsi, kaovad ebaolulised detailid. Inimesed soovivad, et nende rahaasjad oleksid nii korras kui võimalik. Kuid tegelikult pole ei raha ega staatus olulised. Vanas eas hakkavad inimesed tahtma, et asjad oleksid korras nende jaoks, keda nad armastavad. Kahjuks on nad ise siis tavaliselt juba liiga haiged ja vaevatud, et midagi ära teha.”
5. Ma ei lasknud endal õnnelik olla
“Seda ütlesid surijad üllatavalt sageli. Paljud ei saanud viimase hetkeni aru, et õnnelik olemine on valik. Harjumuspärase käitumise petlik mugavus varjutas nii nende emotsioone kui ka füüsilist elu. Hirm muutuste ees pani nad teiste — ja iseendi ees rahulolu teesklema, ehkki sügaval sisimas tahtsid nad siiralt naerda ja rumalusi teha.
Surivoodil mõtled sa kõige vähem sellele, mida teised sinust arvavad. Mõtled, et oleks tore, kui saaks kordki veel lasta asjadel omasoodu minna ja naeratada. Aga seda peaks tegema kaua aega enne seda, kui sa surema hakkad.”
Inglise keelest tõlkinud Askur Alas
Artikli allikas www.ekspress.ee

Minu õde jagas Facebookis seda viidet ja ma lihtsalt pidin talle helistama ja hõiskama, sest kuidagi tundus see kõik, mis kirjas nõndaviisi, et polekski mul midagi kahetseda.. peaaegu.. jep, on nõrk koht kah olemas, aga hakkan juba homme sellega tegelema... onju!! :)))))

foobia

Just hetk tagasi tapsin köögi seinal kiire peopesa plaksuga vastu seina, suure ämbliku ära. Vot tutkit foobia..

elu on nii habras

Süütasin just küünla oma kaminasimsil Onu Raivo mälestamiseks.
Kusjuures millegipärast puudutab tema surm mind eriti tugevalt, võrreldes igasugu muude avaliku elu ja meedia tegelastega. Äkki on põhjus selles, et olime peaaegu naabrid ja millalgi aastaid tagasi hakkasime ükseteist sõbralikult teretama. Siis, kui ta oma koeraga mulle vastu jalutas mööda Pedaja tänavat. Hiljem ka poes ja selline lihtne tavaküsimus - kuidas läheb? ja tavapärane vastus lisandus tervitusele. Ega ma temaga isiklikult juttu rohkem puhunud ei olegi. Lihtsalt oli tore alati näha õhtupoolikutel Onu Raivot jalutamas oma tiiru ja temalt siirast naeratust saamas.
Ta oli ka omamoodi minu lapsepõlve kangelane, sest ma armastasin tema saateid.
Kui minu ema lahutas minu isast ja meie perekonnas oli kriis, siis aastaid hiljem, kui mu ema leidis omale hästi toreda sõbra - hakkasime mina ja mu õde, ema sõpra nimetama Leopoldiks. Ma mäletan seda kurja päeva, kui käisin oma isa sugulastel külas ja mu isapoolne vanaema käratas mulle peale - kuidas Sina Tatt julged täiskasvanud inimest mõnitada! See lause tuli seepeale, kui ta oli uurinud, kellega mu ema läbi käib. Mina aga vastasin - "ma ju ei mõnita, Endel ongi ju laste kõige suurem sõber.. täpselt nagu Leopold!"
Onu Raivo Jutupliiats ja Leopoldi lood tekitasid minus kohutavalt turvalise tunde. Ime kah, et ma oma kasuisa, kes mängis meiega veesõda, viis meid matkale ja ehitas meile onne, Leopoldiks ei kutsunud.
Ma arvan, et paljud inimesed langetavad oma pea ja nutavad pisaraid Onu Raivo mälestuseks. Nagu minagi. Mul on lihtsalt nii kahju mõelda, et sellel samal Pedaja tänaval ma enam ei trehva teda ja ei näe tema onuraivolikku naeratust..

kui on olemas hea muusika, siis ei ole kunagi igav

ja veel see sett, sõber saatis mulle koos kirjaga : sobib harjutusi või niisma koduseid tõid tehes
No nüüd siis toimetangi vahvalt võnkudes mööda oma tuba, kuigi oli plaan kohe eelnevalt magama minna..



Ja siis deep deep deep..



veel muusikat!!

naerame ja nutame.. ja tantsime!

kui..