lõpusirge - VOL 3

Miks on nii, et alati saab ükskord aeg otsa ja pead oma kodulennukile istuma. See tunne ei ole kaugeltki võrreldav sellega, kui astud reisi alguses oma esimesele lennule. Kodulennuk on paha. Seal tundub kitsam ja seal on halb atmosfäär. Inimesed tunduvad mornimad. Kas ma peaksin nüüd sellekohapeal tegema väikese häbibreaki sellepärast, et ei taha oma koju minna..? Kuigi vahel on omakodus olla hää - siis kui näiteks töölt tuled. Aga mitte kunagi ei ole ma koduigatsust tundnud, kui hakkan oma reisidelt koju sõitma. Enesehaletsusega olen pigem neelanud pisaraid ja kui ma oleksin laps, siis suruksin ilma valehäbita kindlasti oma sõrad näiteks turvakontrollis vastu turvaväravaid. Sest maailmas on nii palju huvitavat ja eriti julm on see, kui tead, et niipea kusagile kaugemale ei saa.
Noh seda sellesuve kolmandat Norrareisi ei saa ju nimetada ka oma elutripiks, juba ainult sellel põhjusel, et see kestis nii vähe aega. Aga siiski sai käidud ka seekord sellistes kohtades, mida polnud varem külastanud ja mida meenutades sorteeriksin nad sinna sahtlisse, mille peale on kirjutatud "midagi hingele."
Oslost sõitsime ära õhtupimeduses, jõudes ööseks Haugesundi.



Seal siis viibisime paar päeva ja siis sõitsima tagasi sisemaale, otsides endale Hordlandi kandis fjordi ääres üksikut ja privaatset kohakest, kuhu saaks panna oma telgi.

Sõites läbi mägede, tunnelite- teed ääristamas kosed ja ülikaunis fjord, leidsime lõpuks ühe salajase ja vaevalt silmatorkava teekese, mis viis alla kallakust, otse veeäärde. Jättes oma auto igaks-juhuks suurele teele, sammusime alla, et kohaga tutvuda. Meie silme ees avanes paradiis. Tee, mis oli kurviline ja järsk, viis meid otse veekaldale, kust kõrgelt mägedest voolas alla kosk ja rohelist muruplatsi ääristasid ploomipuud. Kellegi puuriit oli kohe tee alguses aga polnud seal ka kellegi maja. Koht oli üksildane ja kaunis. Eufoorias oma leiu üle, sõitsime autoga alla ja hakkasime oma laagrit lahti pakkima. Tegime lõkkeplatsile lõkke, kasutades veeäärest leitud puuprahti. Kümne minutiga oli mu kaaslane püüdnud fjordist forelli, mille lõkkel ära küpsetame ja nahka panime.

Ja siis tuli puumees. Nõnda me ristisime tugevalt üle keskealise tegelase, kes džiibiga puuriida juurde sõitis ja usinalt oma kärusse asus laduma puuhalge. Küsimuse peale, kas on tal selle vastu midagi, kui telgime seal, vastas ta, et ei ole mingi probleem, ütles, et ei ole küll ise maaomanik aga tunneb teda, samas põrnitsedes umbuskliku ilmega meie autot. "Millal ja kuidas te kavatsete lahkuda siit?" Vastasime, et homme hommikul. "Aga kuidas te kavatsete siit üles sõita?" küsis ta juba murelikult ja seletas, kuidas ta paar aastat tagasi oma väikese autoga oli ka alla sõitnud ja siis omaljõul üles ei saanud kuidagimoodi. "Ahh, eks me mõtleme sellele homme hommikul." oli meie seisukoht, mille peale norraka pilk ütles ainult ühe lause - hullud (või lollid) eestlased.

Hilishommikul ärkasime sellepeale, et kuulsime kusagilt kaugelt juba tuttavat puudelaadimise kobinat. Tuli meelde karm reaalsus - õhtuks on vaja Oslosse jõuda, et ma lennukile jõuaksin, ka see, et meie auto aku oli selline kapriisne - kui tahab, siis käivitub, kui paha tuju, siis mitte ja ka see, et asetsesime sügaval fjordi ääres, kust ilma korraliku nelirattaveota üles saada võimatu - nii visuaalsel vaatlemisel, kui ka norraka sõnade läbi. Mu kaaslane ruttas telgist välja kartuses, et meie ainuke abiline - puumees, jalga laseb. Kuid oh häda, puumehest ei olnud seekord abi. Nimelt oli ta tulnud alla jala, jättes oma sõiduauto üles teepervele. Ta poeg oli nimelt džiibiga tööle sõitnud ja pidi tagasi jõudma umbes alles selleks ajaks, kui mu lennuk juba Oslost väljus. Puumees laadis oma käru täis ja selle tegevuse käigus oli see kuidagi uppi kukkunud kraavi. Peale seda, kui mu kaaslane oli aidanud ta käru püsti tõsta, hakkas puumees juba päris tõsiselt meie üle muret tundma. Tema seisukoht oli endine - oma esirattaveoga siit te üles ei saa! Õnneks akul oli seehommik hea tuju ja auto läks kenasti tööle. Jälle põrnitses puumees umbuskliku pilguga, kuidas hull (või loll) eestlane üritab teha võimatut ja mõtetut katset - oma mitte-džiibiga sõita üles kurvilisest, libedast ja auklikust järsakust. Tunnistan ausalt üles, et selles tegevuses mina ei osalenud. Kükitasin maha, pigistasin pöidlad pihku ja pärast seda, kui auto oli gaas põhjas esimese kurvi taha kadunud ja käis kõva pauk, siis ka silmad kinni. Mingi aja pärast kostus kaugustest signaal ja puumees tormas nagu pöörane mäest üles, mina ettevaatliku ja aeglasema sammuga järgi. Paari sekundi pärast jooksis puumees juba alla ja plaksutas käsi, naeratus kõrvuni. Kui olin ise suurele teele jõudnud, siis küsisin oma kaaslaselt, et mis pauk see esimese kurvi juures oli käinud.. sekundi pärast tuvastasime, et tagumine kumm oli ribadeks. Õnneks oli meil korralik tagavararatas ja teekond võis jätkuda. Puumees muutus väga murelikuks, kui kuulis, et meil rattakumm puruks läks. "Ahh, pole hullu, parem katkise kummiga üleval, kui tervete ratastega all." lohutas teda mu sõber.

Kuigi meil oli Oslosse sõita 350 kilomeetrit ja selleks aega peaaegu 7 tundi, juhtus jällegi nõndaviisi, et jõudsin lennujaama viimasel hetkel, tormates pass hambus, kotid seljas, nagu hull check in-i. Selle seitsme tunni jooksul sõitsime läbi kummalise maastiku - olles jõudnud kõrgele mägede tippu, ületasime pilvede kõrgusel pika ja ebamaise lauskmaa, mis ei sarnanenud ühegi seninähtud Norra loodusega. See oli ka see koht, kus väiksemad Trollid olid laamendanud ja kivirünkaid suvaliselt laiali loopinud ja nii olid tekkinud kõrgustes, kus oli vaid inimtühi tühermaa, väikesed soolombid ja suuremad järvekesed samblike vahel.

Minule jäid algul arusaamatuks pikad puust toikad, mis ääristasid teed. Mu kaaslane selgitas mulle nende otstarvet - nimelt talvel, kui lumesahk teed puhtaks ajab, siis näeb ta nende otste järgi, kust jookseb tee.

Aga ikka jubekülm ja karm on see maa. Kena käia ja ringivaadata, kuid selleks, et varbad sooja vette panna ja tunda ennast koduselt, tuleb vahepeal teistsuguseid trippe ette võtta. Õnneks varsti ka tuleb selline reis, oodata on jäänud kõigest viis päeva vähem, kui kolm kuud :)