Mikul külas

purjetamine ja sukeldumine

Eile sai käidud purjetamas. Tallinna lahel. Vahva oli juba sellepärast, et nägin seda tegevust esimest korda elus lähedalt. Minu roll oli kahjuks ainult see, et üritasin tegijatele mitte jalgu jääda. Aga ikkagi oli lahe.

Eile õhtul sai veel käidud Pärnukandis kanuutamas ja täna hommikul proovisin esimest korda sukelduda ilma akvalangita - kalipso, raskusvöö, maski ja toruga. Tundub, et sain omale uue hobi. Tundub ka, et kui natuke veel harjutan seda värki, siis olen varsti päris proff (loe: tuleb paremini välja).
Ja veel üks uudis - olen ka nüüd õnnelik kalipsoomanik.

avasta kainelt Eestimaad!

Ei ole mitte alati nii, et me oma üritusi napsupudeli seltsis mööda saadame. Vahel me teeme seda ka täiesti kainel moel. Nagu näiteks eelmine nädalavahetus, kui me pakkisime autodesse koerad, telgid ja sukeldumisvarustuse ja kimasime Äntu järvistu kanti Eestimaad avastama.
Esimese öö saatsime mööda Selja järve ääres, kuna laagriplats Äntu Sinijärve ääres oli hõivatud.
Öösel kubises järvekallas jaaniussidest. Ja päevavalgel järvepind vesiroosidest.

Öösel sadas vihma. Ja hommikul. Sadu tihenes ja selleks ajaks, kui olime hõivanud vabaks saanud laagriplatsi Äntu Sinijärve ääres, hakkas lausa lausvihma ladistama. Istusime räästa all, autod ligamärgi telke ja muud staffi täis, ise kindla veendumusega, et varsti pakime selle laagri lahti ja ennast koju heidutada ei lase.
Ja hopsti hüppas päike pärast lõunat pilve tagant välja ja elu oli lill.. või nagu porgand. Igaljuhul oli hea.
Müttasime oma laagripaigas ja kuivatasime omi asju.

Ja koeri.

Sukeldumisvarustuse selgaajamine oli hullem, kui ämbliku katsumine, sest olin endale eksikombel paar numbrit väiksema kalipso saanud. Tunnikesega sain selle siiski teiste kaasabil selga sikutatud.

Aga sukelduda oli lahe.




Äntu Sinijärv on sini-sinine. Või rohe-roheline. See sõltub sellest, kuidas keegi näeb. Sest inimesed näevad värve erinevalt. Vesi on väga külm, sest põhjas mulisevad allikad. Järvele saab tiiru peale jalutada ja ilusaid vaateid imetleda.

Praegusel aastaajal saab ka sealkandis oma kõhu mustikatest punni õgida nii, et su suu näeb seestpoolt välja hullem, kui Tšao-Tšao keel.






Keset metsa asuvad tahvikesed, kus saab tutvuda kohalike linnuliikidega.


Ja veeloomade ja muude roomajate ja konnadega.

Tallinnasse, Pirita jõe äärde oli mõnda aega tagasi säärased tahvikesed üles pandud.. aga venkud tagusid kõik need nädala jooksul puruks..

Järgmisel päeval sukeldusime Äntu Valgejärves.

Järv on ümmargune, soe ja tunduvalt halvema nähtavusega, kui Sinijärv. Aga Valgejärves oli rohkem näha veealust elu. Viidikaid, ahvenaid, Mikk nägi hiigelsuurt vähki, kelle silmadevahe oli...

Mina nägin jällegi hiigelsuurt haugi. Hea oli see, et ei pidanud oma pikka kalipsot selga venitama. Halvem oli see, et varustust tuleb tassida üle mäe, sest kaldale autoga ligi ei pääse.

Eelmine päev kohtusime kahe vahva sukeldujatest onudega, kes olid ehitanud omale väikese käru. Pärisime siis ühelt onult selle kasuteguri kohta. Kui lähed homme Valgejärvele sukelduma, siis saad aru, miks ma selle valmis meisterdasin, vastas ta.

Enne kojuminekut külastasime veel kalakasvandust, kus elab hüljes nimega Poiss.

Suvised liigud

Mul on naabritega kahepeale eramaja. See tähendab seda, et neil on ülemine korrus ja meil siis pojakesega alumine. Meil on ka aed, mis on mõtteliselt pooleks joonistatud. Sellest kujutletavast piirist me tavaliselt üle ei astu.
Minu naabrid on korralikud aednikud - nad niidavad tavaliselt kaks korda nädalas muru, ükskord toimub see kindlasti pühapäeva varahommikul. Tegelt ma ei nurise selle häiriva müra üle, sest ma olen veendunud, et nad ei tee seda minu kiuste vaid lihtsalt sellepärast, et neile pakub naudingut see mõnus suvine puhkepäeva hommik just selleks veitsa mürarohkeks tegevuseks.
Arvan, et mu naabritele ei meeldi ka palju asju, mida mina teen. Minus puuduvad igasugu aedniku anded ja tahted. Mulle meeldib vahel oma sõpradega koos rullida ennast poolemeetrise heina sees - teha omi radasid ja hiljem seal luurekat roomates mängida - kõrrelised ninasõõrmeid kõditamas. Kah ei ole mul ühtegi rohitud ilupeenart. Veitsa on küll põõsaid, mis kevadeti õitsevad, nagu näiteks erinevat sorti sirelid, jasmiinipõõsad, mingi kevadine lummutis, mis ajab endale enne lehti erkkollased õied külge ja hunnik kibuvitsapõõsaid - erinevate värvidega. Minu õde, kes on roosikasvataja, nimetab neid peene nimetusega - pargiroosideks. Aga üldiselt meenutab minu aiapool, eriti võrreldes mu naabrite noobli aiapoolega, ühte metsakasvanud heinamaad. Aga minule ja mu sõpradele meeldib seal aegajalt pikutada lõkke ääres, sest mainiks ka veel seda, et peale lõkke puuduvad mu aias igasugu aiamööbli moodi asjandused. Istuma ja lebama peab ennast sättima ümber lõkke alati miljonitele tekkidele, magamiskottidele ja patjadele, kuhu on ennast hiljem soojadel suveöödel alati jube mõnus rulli keerata ja magama jääda. Negatiivne pool hommikuti võib olla ainult see, et kui sa ennast viletsasti teki sisse oled rullinud, siis on su küljealuse mõningad sipelgad ära näksand - need, kelle harjunud marsruut täpselt sinu kõhu alt läbi on juba aastaid käinud.
Aga mis see paar kupla ikka teeb.
See nädalavahetus olid minu aias minu lubade ametlikud liigud. Kuna viimane number oli viis, siis piirdusime minu poolt algselt vähemalt viie liitri viinaga, mida hiljem sai vastavalt vajadusele ka täiendatud. Sai ennast jällegi rullitud nii pimedas, kui ka valges muru peal. Sai tehtud majakõrgune lõke ja istutud vaikselt hõõguva tuhahunniku ääres. Sai tehtud nalja ja filosofeeritud. Sa ka velodega kimatud saarele ja sukeldatud sellistesse sügavustesse, et hiljem üllatusega leidsin oma hambavahelt veitsa järvemuda ja vetikaid. Sai soenguid lõigatud ja niisama õilmitsetud päikese ja hea muusika taustal. Tore oli. Loodan, et mu naabrid on kah minuga ühel meelel. Hommik leidis meid magamas ühtse perena mu heinamaal kookonites. Arvan, et kõik olid rahul, isegi sipelgad, kelle radu me häirisime.

nüüd ja enne

Eile tähistasin oma teist sünnipäeva. Selleks siis 01. juuli 2008. Esimest korda elus istusin autorooli täiesti seaduslikult, keerasin süütevõtit ja sõitsin uhkelt oma roheliste lehtedega mööda linna ringi. Tunne oli tore.. see tunne on veel väga pikka aega tore, enne, kui sellega ükskord ära harjun ja see rutiiniks muutub. Arvan, et selleni läheb väga kaua aega.
Ostsin siiski ainult kaks rohelist lehte, kuigi olin enne ARK-i sõidueksamit suure suuga lubanud, et kui eksami läbi saan, siis ostan neli ja keebin ette-teha, ja mõlemale küljele.
Tähistasin aga oma teist sünnipäeva nõndaviisi: kõigepealt ostsin poest konjaki, siis sõitsin jalgrattaga ümber Ülemiste järve Mikule poolele teele vastu. Siis istusime õhtuse päikese paistel kõrgepinge liinide all fliistekil ja lürpisime konjakit. Varsti ilmustid kusagilt võsast meile külla ka Janno, Kapz ja Helen.

Kui päike oli loojunud, siis velotasime Mikuga saarele oma konjaki lõppu hävitama. Saarel oli mõnus nagu alati. Vesi oli soe, sai isegi ujumas käidud. Ootamatult hakkas kummitama meid ööpimedusest tõusev udu, mis oli paks nagu vatt. Ja ta lähenes kõrval asuvalt väikeselt saarelt hirmuäratava kiirusega. Enne, kui me reageerida jõudsime olime paksu udulooriga kaetud. Ühesõnaga udukogud.

Koju läksime igastahes kobamisi, rattad käekõrval.
Aga vahepeal enne seda tähtsat päeva on juhtunud nii mõndagi. Sai käidud Vietnamis ja tagasi tuldud sealt maalt. Sai peetud jaanipäeva, arvake kus.. muidugi Saarel. Ja on ka veitsa tööd rügatud.
Vietnamis oli ka lahe. Vietnamlased olid kah lahedad. Tegelikult on see iga inimese jaoks erinev mõõdupuu, mida keegi lahedaks peab. Minule meeldis näiteks Hanois üks saia- ja puuviljade müüja. Selline kavala näoga tädi, kes üritas petta kõiki ja kõikjal igal sammul.

Kuna peatusime oma trippide vahel mitmeid kordi Hanoi old quarteris, siis juhtus nii, et kohtasime teda tõesti igal sammul. Tädi ise oli krutskeid täis, küll üritas hirmkalli hinnaga meile parseldada maha imeodavaid asju ja kui ta esimest korda jäi vahele valesti raha tagasi andmisega, siis vingeras ta ennast välja väga stiilipuhtal moel. Järgnevatel päevadel, kui ta oli aru saanud, et meiega tal "kaubaks" ei lähe, nägime teda pidevalt igal pool, kuhu meie jalad olid meid viinud. Tädi ise meid silmates maruõnnelikult lehvitamas. Hetkeks tekkis illusioon, et tegemist on vähemalt üliaktiivsete kolmikutega.

Mulle ei meeldi eriti lühikesed reisid sellel põhjusel, et nad on liiga lühikesed. Nagu poolikud või nii.. Saad just hoo sisse ja siis juba koju. Igastahes 16 päeva on liiga lühike. Ja koju tulla on alati kurb.
Seekord Vietnamis sai käidud veel paljudes huvitavates kohtades ja meil oli koguaeg marulõbus. Meil oli ka ülihea seltskond. Kes ütles kord, et kolm inimest ei ole hea, et kas kaks või neli on parem? Vale puha.
Aga meie seiklused täpsemalt üritan kord koos piltidega oma teisele lehele üles märkida. Siis kui selleks rohkem aega on. Arvan, et see toimub külmadel ja troostitutel talvepäevadel. Siis on mõnus kamina ees minna tagasi mõnusasse minevikku ja möödunud reisi fantaasiates uuesti läbi elada.

Aga jaanilaupäeval möllas torm ja vihm. Sellepärast olimegi nii kavalad, et kolisime oma kodinatega saarele juba laupäeval - 21.06.

Panime üles oma laagri.

Ja nautisime head seltskonda.

Minu Sapa mägede mütsi pärast käis kõva võitlus.

Ja loomulikult oli meil Lõke!

Ja hommik leidis meid rannalt Navitrolla pilvede alt luikede keskelt.








Kahtlustan, et seesama iseteadlik isane toksaski eelmine aasta mul pool pöidlaküünt küljest.