osta telefoni laadija!

Mul selline vanamoodne telefon ja ma olen temaga ülirahul. Tegemist siis nokia 6231 i- ga. Olen rahul sellepärast, et esiteks - tal on suured ja mugavad klahvid, mida mugav toksida, kui autoroolis olen. Siis on tal kõik need funktsioonid, mida kasutan. Kasutan ma siis telefoni helistamiseks - (sisse, välja, vastamata) ja loomulikult sms-id. Lisanduvad veel siis kalender, kellaaeg ja muu säärane staff. Vahest harva saab ka tehtud mingi pildi. Kuigi tegelikult on mul enamasti autos kaasas mu väike seebikarp - canon ixus 75, millega saab ootamatuid hetki palju paremini jäädvustada, kui mingi popi ja uue telefoniga. Jutu mõte siis see, et ma ei vaja ja ei taha uut ja moodsat telefoni kõigi nende meeletute lisade ja funktsioonide pärast. Saan aru, olen läbinisti vanamoodne. Üks suur eelis, mis pani mind mu vana ja head telefoni armastama on see, et mu uues autos on popp telefonihoidja, mis toimib hands-free süsteemina läbi raadio. Avastasin selle alles hiljuti ja juhuslikult, sest eks automüüjatel oli natike piinlik panna lisade alla sellist vanamoodsat süsteemi. Aga minu vana telefon sobib sinna nagu valatult. Ja jube mugav on sõita ja lobiseda, ilma, et ei peaks politseid kartma.
Ok, kuna olen oma telefoni korduvalt uputanud, maha kukutanud ja talle peale astunud ja ikkagi ta töötab suht hästi, ainult klahv 1 tahab kordusvajutust, siis hakkasin muretsema täna oma tuleviku pärast. Nimelt ei taha endale uut ja teistmoodi telefoni. Lootsin, et äkki saan kusagilt laolõpumüügist osta paar sama marki telefoni tagavaraks. Helistasin läbi Tele 2-e; EMT-i ja Elioni. Kõigist kolmest firmast sain ehmunud ja eitava vastuse, kui küsisin, kas mu marki telefoni veel müügil on. Kahest kohast, peale nende esimest kohkumist vastati mulle kogeleval häälel, et seda vana Nokiat enam küll ammu ei ole, aga vana ja jämeda otsaga laadiajaid on veel küll mõningad eksemplarid järgi.. Selle jutu peale tekkis mul järgmine hirm - äkki peaks seni, kuni veel võimalus, soetama endale vana ja jämeda otsaga nokia laadija. Sest mul kodus viimane. Ja kui mu vana telefon veel funkab, aga laadija läbi läheb, siis on hanaa..
Fucking tehnika ajastu..

ikka muusika

Kui juba läks muusikateemale jutt, siis piinaks veel teid oma absoluutsete Eesti lemmikutega - Dj-d Meri ja Julm ehk siis rulers of the deep. Siin siis mõned mõned lood - palma ; every night & day ; everything ja selline timewriteri remix nendelt ja veel ja õudsalt oleks tahtnud leida youtubest sellist nende lugu nagu - elu on mu ilu aga kahjuks seda seal ei olnud või olen nii koba, et ei õnnestunud leida. Aga see on üks väärt lugu, kel õnnestub seda kusagilt leida- kuulake. Kokkuvõttes, LIIGA hea ja deep. Kes saab aru, on hea, kes ei saa, polegi vaja.
Ja siin siis see väga popp ja hitt lugu, mis tegelikult mulle üldse ei meeldi. Aga teatud raffale ilmselt väga. Aga tegelikult on selliseid lugusid kah ilmselt vaja teha, et popiks saada ka muule raffale.

Ibiza, Carl ja nostalgia..

Ükskord, kaua aega tagasi, kui me autoga Hispaaniasse sõitsime, siis sattusime me Ibiza saarele nõndaviisi: nimelt, see oli minu tahe ja unistus tollajal. Aga olgem ausad, ma ei teadnud s...gi sellest saarest ega ka ei olnud mul mingit plaani, kust ja kuidas sinna saada. Oli kaart. Oli väike buss - vito. Olime viiekesi ja oli ka meil paras sõit seljataga. Nimelt läbi Saksa tollajal meid sisse ei lastud. Tänu ühele toredale inimesele, kes kunagi oli seal toime pannud mingi pisikuritöö. Juba piiril nokiti meid maha ja saadeti kogu kupatusega riigist välja. Ega me meelt ei heitnud, üritasime siis Austria kaudu siseneda tolajal just ühtseks saanud Euroopa Liitu. Tegelane, kes oli kunagi olnud Saksa suli, oli suht masenduses ja pakkus välja variandi ennast rongile panna, et meie plaanid luhta ei läheks. Lohutasime teda sellega, et kui ka Austraiasse meid sisse ei lasta, siis teeme plaanid kardinaalselt ümber - läheme hoopiski mööda maad Kreekasse.

Aga läks nii, et väikese ringiga meie plaanid siiski õnnestusid. Läbisime Tšehhi, Austria ja Itaaliast mingi osa. Ööbisime Genova lähistel Vahemere kaldal. Siis jätkus meie roadtrip mööda müstislist ja kaunist Vahemere kallast, läbisime Monaco, duubeldasime sealsetes kasiinodes ja tutvusime linnriigi võludega. Sai ka käidud Andorras ja siis läbi Pürenee mäestikku põrutasime Hispaaniasse. Barcelona, Valencia ja siis, kui meie buss perse läks, olime jõudnud sellisesse toredasse väikelinna, millel nimeks Denia. Ja vat see ongi see koht, kust kõige soodsamalt sõidavad laevad saarele nimega Ibiza. Laevad ise koledad, vanad ja kreenis. Tegu oli siis sellise laevakompaniga. Kuna piletihinnad olid kallid ja meie eelarve piiratud, siis otsustasime minna saarele kolmekesi - mina, Annika ja Kätu. Mehed jäid Deniasse kämpsi nuputama, kuidas meie bussi sõidukorda saada.

See oli unustamatu trip. Laev väljus õhtupoolikul ja jõudis Eivisa sadamasse ca 00:20. Räägitakse, et Ibiza sadam on üks ilusamaid terves Vahemeres. Usun seda täielikult, sest vaade, mis avanes meile, kui hakkasime pimedas sadamasse randuma, ei unune mul iial. Meeletu panoraam Eivisa vanalinnale (esimene pilt), soe ja sume suveõhtu, ülim eufooria ja teadmatus, mis meid nüüd seal, meie unistuste saarel ees ootab ja kõik see kokku, tekitas kustutamatu mulje. Vähe reisinud inimeste kohta olime üsna muretud, kui keset ööd sadamas laevalt maha astusime. Istusime maha palmide alla pargipingile ja rüüpasime kaasavõetud pudelist viina. Jälgisime melu, mis meist mööda voolas.. hea oli. Mingi hetk tegime juttu sitkete, keskealiste ja ilmselgelt tugeva laksu all olevate inglannadega. Ütlesime neile, et oleme esimest korda siin saarel ja tahame minna kõige paremale peole, kus kõige parem muusika. Daamid mõtlesid hetke ja juba sekundi pärast soovitasid minna meil Space`i

Sõitsimegi siis sinna. Ei teadnud me tuhkagi, mis meid ees ootab. Aga ees ootas niimõndagi. Vedas meil jällegi kohutawalt sellega, et selle klubi üks paremaid ööpidusid toimub pühapäeva öösel. Tegelikut on Space väga eripärane sellepoolest, et väga head peod, väga heade DJ-dega algavad hommikul ja kestavad õhtutundideni. Näiteks paljud klubimuusikaviljelejad sätivad oma päevagraafiku nõndaviisi, et magavad öösel nagu miilenkid ja hommikul, koos päikesetõusuga löövad ennast üles ja lähevad täiega pidutsema. Sest tegelikult Space on lahe ja meie sattusime sinna küll öösel aga see oli ka üks eriline öö. Nimelt tegi pidu seal Carl Cox .

See oli nagu muinasjutt, kus tuhkatriinu satub ballile. Mina, mi musica ja kõiksee aura ümber minu. Kaotasin esimese, mõne minuti jooksul ära Annika ja Kätu ja kohtusime nendega üsna peo lõpus, kui väljusin saalist, et oma pükste sääreosast higi välja väänata. Sest olin sattunud täiesti juhuslikult ja teadmatult esimest korda elus oma muusika unelmasse. See pani mind võnkuma, kargama, keerutama ümber oma telje ja lihtsalt tegema mingeid kosmilisi liigutusi.. kuni see pidu ja ka musica läbi sai. Olin veel transis tükk aega peale seda. Kahjuks ei leia u torust seda closing partyt, kuhu meie sattusime aga siin on üks, mis annab väikese ettekujutuse sellest atmosfäärist.




Hommik leidis meid rannaliivalt Space`i tagant, kus me veetsime mõnusa pealelõuna ujudes, päikese käes pikutades ja oma õhtust laeva oodates. Igaljuhul oli see üks kõige paremini õnnestunud etteplaneerimata trip ja selle tagajärg oli ka see, et kaks järgnevat suve olime selles saares kinni nagu kärbsed meepotis. Ja olen ka kindel, et kui ükskord tekib aega oma kaugemate reiside vahel teha väike break, siis kindlasti külastan seda saart veel.. ja mitte üks kord.

learn more

Igasugu asju oleks vaja teha. Õppida, teha sporti, koristada jne.. Olen igasugu vabandusi väga osav leidma, miks ma just täna neid asju teha ei saa. Näiteks, kõigepealt on mul nälg. Siis luban endale, et kui olen kõhu täis söönud, hakkan tegelema vajalike asjadega. Siis - peale söömist on kõht liiga täis. Ühesõnaga on vaja leiba luusse lasta ja diivanil vedeleda. Siis on vaja arvutist midagi tähtsat vaadata ja ma vaatan selle ära ja siis hakkan tegelema arvutis selliste asjadega, mis on puhas meelelahutus või ajaraiskamine. Nagu näiteks selle mõttetu teksti kirjutamine hetkel siin. Isegi pealkirja ei viitsinud välja mõelda vaid vaatasin paremale üles nurka ja kirjutasin sealt maha lootuses, et teema hakkab sealt ise edasi hargnema. Sest ei ole ju vahepeal midagi huvitavat juhtunud, mida peaksin kirja panema (muffi sündroom).

Aga siis õppimisest. Kas teate, et hispaania keeles kirjutatakse küsilauseid ja hüüulauseid nii, et lause alguses on tagurpidi hüüu- või küsimärk ja lause lõpus õigetpidi nii, nagu meie keeles. Eriti harjumatu on küsilause algusesse kirjutada tagurpidi küsimärgi, kus täpp peal. Näitaks, kuid ei oska selle klaviatuuriga.
Estudio espaniol porque me gusta.
Õpin tõesti hispaania keelt sellepärast, et see mulle meeldib. Aga peaksin rohkem vaeva nägema, eriti kodus, et seda ka selgeks saada.
Mul on oma lipikute süsteem. See on selline, kus ühel poolel on hispaaniakeelne sõna ja teisel poolel eestikeelne tähendus. Lappan neid lipikuid omast vabast ajast. Ka vahel pühast tööajast. Ja siis veel autos, näiteks liikusummikutes.. või pikkade valgusfooride taga. Lipikud vedelevad mul kõrvalistmel. Kaval, kas pole?
Tähtis lause hispaania keeles: quiero una cerveža - tahan ühte õlut.

Paljud inimesed küsivad mu käest, et kuidas on võimalik, et ma saan aegajalt paar - kolm kuud reisil olla. Vastan neile lühidalt - mul on hea ülemus, kes mulle seda võimaldab. See vastus teeb tavaliselt kõik inimesed jube kadedaks. Tegelikult on asi natsa keerulisem aga loomulikult - ülemusega on mul vedanud.
Saaks siia ruttu oma mõtted ja mõttetused kirja panna, siis saaks ka tegeleda ka igasugu tähtsate asjadega.... mmm mõtted ongi otsas.

hetk elust enesest

Seltskond pummeldab ja tõmbab narkot kusagil korteris. Mingil hetkel saab alkohol otsa ja enamus rahvast läheb poest seda juurde tooma. Korterisse jätavad nad maha ainult ühe väga nokastanud ja pilves vennikese, kes on ennast diivanile kerra tõmmanud. Mingil hetkel, kui korter tühi, lööb pilves tegelane silmad lahti. Ta tunneb, kuidas ta väljub oma kehast ja meeldiva kergustundega hõljub läbi õhuruumi lae poole. Üleolevalt silmitseb ta oma diivanil lamavat ja sellel hetkel üsna mõttetut keha. Meeldivas kerges eufoorias lendleb ta ümber laelambi. Mingil hetkel hakkab tal elutoas igav ja ta hõljub mööda korterit edasi - teistesse tubadesse ja seejärel kööki..
Vahepeal tuleb ülejäänud seltskond koos napsupudelitega tagasi ja ruumi kokkuhoiu mõttes tassivad nad diivalil laiutava tüübi magamistuppa voodisse. Pidu jätkub.
Kui kehast väljunud tüübil on köögis ringi lendamisest juba kopp ees, otsustab ta hõljuda tagasi suurde tuppa, et oma kehasse naasta ja ka peost osa saada. Aga elutoas ootab teda ees tema elu suurim šokk - keha on kadunud! Paanikas rabeleb ta ringi põranda ja lae vahet ja üritab ennast rahvale nähtavaks ja kuuldavaks muuta.. aga tulutult. Pärast väga pikka mõttetut rabelemist ja ahastuspurskeid, mida keegi ei näe, satub ta juhuslikult esikusse ja sealt.. oh imet.. paistab läbi lahtise magamistoa ukse voodis tema kallis keha! Imekiiresti siseneb ta sinna..
Arvake ära, kas see tegelane on veel kunagi elus ennast pilve tõmmanud?

imeline veealune maailm

Vahepel on jutt läinud siin liiga praktiliseks ja melanhoolseks. Arvan, et see on sellepärast, et olen liiga pikka aega istunud ühe koha peal ja silmaring on läinud kitsaks ja meel vinguvaks. Tervelt aasta pole ju kusagile kaugemale saanud..

Loomulikult enamuse oma vabast ajast sisustan sellega, et surfan netis ja elan kaasa teiste inimeste reisidele-rännakutele. Täna sattusin lugema pikalt ühe laheda sukelduja reisjutte. Ohh, selline kihk tuli peale akvalangi selga tõmmata! Või kasvõi ainult maski ja toru pähe tõmmata ja sukelduda veealusesse maailma. Sest see on nii võrratu!

Tegelikult selleks, et saada veealusest maailmast ülimat laksu, pole isegi vaja alati sukeldumisvarustust. Maalimas on olemas palju kohti, kus piisab vaid tavalisest maskist-torust, ehk siis snorkeldamisvarustusest. Võiksid olla muidugi ka lestad.

Üks selline koht näiteks, kus ma ei tundnud puudust akvalangist olid Banda saared Indoneesias Paapua külje all. Sattusime sinna siis, kui olime Mikuga ca aasta tagasi terve kuu Indoneesias. Rännatud ja sukeldatud oli juba läbi minu lapsepõlve unistustekoht - Komodo rahvuspark ja Florese saar. Ja siis, kui tegime väikese break`i Balil ja nuputasime, kuhu edasi põrutada, juhtus meie näpu alla kaardil selline saarestik nagu Banda saared. Ok, sinna oli minna üsna keeruline, sest keegi Balil ei osanud meile nõu anda. Ka LP info ei pidanud paika, mis puudutas transporti sinna. Pidas paika aga LP info, mis puudutas võrratut loodust ja meeletult ilusaid korallaedu, mis ümbritses seda saarestikku. Jah, kahjuks seal sukelduda ei olnud võimalik, sest ainuke tegelane, kes seda seal oli kunagi organiseerinud, oli juba ammu sealtkandist ära kolinud, lihtsal põhjusel - sinna sattus liiga vähe huvilisi, et piisavalt sisse tuua äraelamiseks. Põhjus oli lihtsalt selles, et see kant on veel täielikult avastamata massturistide poolt. Muidugi ei teinud see asjaolu meile seda trippi vähem nauditavamaks - pigem vastupidi.

Kohalikud pakkusid meile saarestikult jalga lasknud divemasteri mahajäetud sukeldumisvarustust. Ei tihanud me seda varustust isegi vaatama minna, et veenduda, mis olukorras need asjad on. Ja tegelikult selliste korallsaarte ümbruses saab snorkeldamisega sama efekti.


Kõik neli saart, mille ümber me veealuse maailma läbi uudistasime, olid eriskummaliselt erinevad üksteisest. Meeletud korallaiad - pehmed korallid, kõvad korallid, punased, sinised, rohelised, lumivalged nagu lumehelbed talvise akna taga, põdrasarvede kujuga ja katsudes sametised, veealuse laine käes looklevad nagu jämedad puhmasvarred, mille tipus säravad kirkavärvilised õied. Laiad nagu üks suur seenekobar ja selle peal veel teistvärvi seenekobar. Üks erinev värk algab seal, kus teine lõpeb.. silme eest teeb kirjuks ringi siiberdavad kalad - suured, väikesed, punased ja rohelised, kõhnad nagu liistakad ja suurte punnis kõhtudega. Siis veel hirmuäratavad merekoletised, kelle nime ma ei teadud ega tea veel tänaseni. Sattusin neile peale täielikult juhuslikult ja Mikk oli kusagil kaugel oma veealust maailma uudistamas. Tulid nad suure karjaga, kõige ees oli karjajuht - suur ja must ja tundus isase moega kala. Suuruselt meenutas täiskasvanud napoleonkala, vaata alt pildilt ja seda videot u-torust. Aga need kalad ei olnud üldse nii leebe iseloomuga, kui suur aga heasüdamlik Napoleonfish. Nendel kaladel oli kuri nägu ja nad käitusid agressiivselt. Välimuselt olid nad süsimustad ja suured nagu kaheinimese diivan. Näod olid neil kurjad, peas oli neljakandiline sarvemoodi asi ja suu asemel oli koon, kus turritasid välja tervad hambad. Juhtkala möödus minust ca meetri kauguselt ja heitis mulle ähvardava pilgu. Ta ei kartnud mind ja demostreeris seda sellega, et näris jõulise liigutusega ühe kõva koralli pisikesteks tükkideks nii, et kuulsin selgelt vee all puruneva kivisarnase moodustuse müra ja nägin, kuidas korallipuru lendas mulle näkku. Seejärel, kui juht oli veendunud, et etteaste on mulle piisavalt aukartust äratava mulje jätnud, ujus ta väärikalt minema, ca 6-10 pealine kari tema sabas.


Selleks, et vahel oma uudishimu rahuldada, kui sul ei ole sukeldumisvarustust, saab ka niisama maski ja toruga nii mõnegi meetri vee alla sukelduda, et huvitavaid asju lähedalt silmitseda. Ja ka katsuda. Tegelikult seda muidugi teha ei tohiks, kuid mul lausa vahel hakkavad näpud sügelema, ja minust mitteolenev jõud sunnib mind silitama pehmeid ja karvaseid koralle. Hästi õrnalt muidugi. Tegelikult on see muidugi ohtlik, sest kunagi sa ei tea, kust võib sind sutsata mõni mürgine tegelane nagu näiteks stonefish, kes maskeerub ennast kivi või korallidega ühte värvi ja on maailma üks mürgisemaid kalu. Endal õnnestus teda kohata Koh Tarutao saarestikus sukeldumas.

Nägime ka nii mõnda suurt kilpkonna, nii sukeldudes, kui ka snorkeldades. Samuti õnnestus meil Indoneesias näha vee all päris parajat hulka haisid, kes esmapilgul nägid välja küll kurjakuulutavad, kuid hiljem täiesti tavapärased.

Ja mis ma tahan selle jutu lõpetuseks öelda on see, et maalimas on nii vähe kohti, mis on inimeste poolt veel tavapärases mõttes täielikult avastamata. Tavaline on see, et sa kõmbid oma kodumetsas ja vaatad, kuidas puud lähevad kevadel lehte. Sul on selle üle hea meel, samuti sügisel, kui puud raagus, tuleb väike nukrus südamesse. Ja nii aastaid. Olen nautinud maapealset loodust terve oma elu ja olen väga õnnelik, et avastasin enda jaoks midagi hoopis uut ja erilist. Ja ma soovitan seda kõigile, kel vähegi huvi on.. ja te ei kahetse. Veealune maailm tekitab sõltuvust nagu reisiminegi aga õnneks need kaks asja käivad enamasti käsikäes.

you give me something..

Hea, kui keegi ütleb sulle nii.. jne..

Mind ajavad närvi igasugused säärased lööklaused nagu näiteks - "kõik inimesed on ilusad ja head!" See on kohutawalt võlts, sest enamus inimesi ei ole minu jaoks kaugeltki mitte ilusad ja head. On mõningaid erandeid. Jaotan inimesi mitmesse kategooriasse.

Number üks: alla ühe käe sõrmede võib neid inimesi loetleda, kes tähendavad minu jaoks kõike. Olen miljon protsenti kindel, et nad on minu jaoks lojaalsed ja samuti olen mina seda nende jaoks. Nad on Sõbrad, kellega võib kõike arutada, ilma, et nad sind hukka mõistaksid. Samuti võib neile rääkida oma kõikidest salajastest ja mitte alati aatelistest mõtetest, ilma, et nad sind hukka mõistaksid. Nad tulevad sulle appi siis, kui sa ei ole neid palunud. Lihtsalt nad saavad kuidagi telepaatilisel teel aru, kui sa abi vajad ja tõttavad sulle appi. Ja nad tulevad sulle alati appi, kui sa neid palud, sest see on ju loogiline, eksole. Samuti on sul nendega alati hea koos olla.

Number kaks: on hästi palju igasuguseid aegade jooksul tekkinud toredaid tuttavaid ja töökaaslasi, kellega suhtled meeleldi, kui nendega kokku saad. On asju, mida võib nendega arutada ja asju mida pigem ei arutaks. Paljud nendest inimestest peavad ennast sinu sõbraks, kuid ise sina seda tunnet täielikult ei jaga, samuti ei kipu neid läbinisti usaldama. Sest sa tajud alateadvuses, et nad ei saaks sinust aru, kui sa ennast neile lõplikult avaksid. Ja sellepärast polegi vaja seda teha. Aga on soe sõprusesarnane tunne ja see on hea, sest sooja tunnet on meile kõigile vaja.

Number kolm: kindlasti on maailmas palju ja toredaid inimesi, keda sa ei tunne. Kellega sa põrkad kokku näiteks kaubanduskeskustes või tänaval. Ta müksab sind oma poekäruga kogemata ja kui sa oled väsinud ja pahas tujus, siis heidad talle kurja pilgu. Mida ta pole ära teeninud. Aga tegelikult on nad toredad ja targad. Sa lihtsalt ei tea seda. Tihti reisimas käies põrkad selliste inimestega kokku pidevalt ja siis sa imestad... oi, kui palju on maailmas lahedaid inimesi! Asi on lihtsalt selles, et väljudes rutiinist, käid ringi ise avatud meeltega ja rõõmsa olekuga, mis teeb ka sind ennast meeldivaks teistele inimestele ja samuti oskad sa ise märgata kõike meeldivat teiste inimeste sisemuses. Sest maailm on suur ja lai ja inimesi on maamuna peal palju.

Aga on ka palju rumalaid inimesi: ma ei hakka täna kirjutama kurjadest ja pahadest inimestest, kes röövivad, varastavad, tapavad ja teevad muid sääraseid väga halbu asju. Räägin lihtsalt hallist massist, sest neid on minumeelest kohutavalt palju. Iga päev, kui vaatad paremale, vasakule, tänavale, poodi või jälgid inimesi oma töökohas, torkavad nad trobikondade viisi silma. Või kui vaatad telekat või kuulad raadiot.. kurat, kas ma tõesti arvan endast liiga hästi!?
Nomaaeitea.. ei usu kah. Minu arvamus on siiski selline, et paljud inimesed on kitsa silmaringiga, napakad, ebaadekvaatsed ja kohutavate käitumismaneeridega. Ma ei tea, kas see on minu viga, et ma ei oska maailma vaadata läbi roosade prillide nii, et tunneksin, et "kõik inimesed on ilusad ja head!"

Olen vist ülbe ja paha.

Aga muudest ja maistest asjadest. Olin ja olen haige juba väga pikka aega. Polegi nii haige olnud vist lapsepõlvest saati. Näiteks eelmine reede käis mu perearst mul kodus ja tahtis mulle kutsuda kiirabi ja mind haiglasse toimetada. Põhjusel, et palavik oli mu siis 40,4 ja mu nahale oli tekkinud mingi allergiline loove ja ma nägin välja nagu üks väga korralikult keedetud vähk - ühtlaselt tulipunane. Vihkan haiglaid. Enne otsustava kõne tegemist palusin oma arsti, et ta istuks minuga koos maha ja arutaks seda teemat - et saaks ikka läbi kuidagi ilma haiglata.. Õnneks see ka nii läks.

Vihkan meie riigi haigekassa süsteemi. Asi selles, et need inimesed, kes ei oska nõuda ja rusikaga lauale põrutada jäävad ilma paljustki vajalikust. Eriti hetkel, kui kokkuhoid on nii püha ja päevakorras, kui katoliiklastele Neitsi Maarja. Näiteks üks mu tore töökaaslane käis oma perearsti juures sama viiruse-haigusega, mis minulgi (eks me kõik nakatasime üksteist) ja tema perearst saatis ta pikalt ja väitis, et on täiesti töökõlbulik. Et iga pisipahatunde pärast haiguslehte ei kirjutata. Alles siis, kui ta tööjuures siruli kukkus, sai ta ka haiguslehe.

Mina olen jällegi nii paha inimene, et nõuan oma õigusi rusikad püsti, kui tunnen, et need on mu õigused ja seda on mulle vaja. Tavaliselt see ka mul õnnestub. Ja mis jama selle uue kokkuhoiu seadusega on, mis jõustub 01.04.09?! Kolm esimest päeva haiguslehe ajal oled täiesti tasuta siruli kodus. Viis järgmist päeva on kohustatud maksma kinni sulle tööandja. Ja edasi juba haigekassa. Tekib küsimus, miks maksan oma sotsiaalmaksu? Sest tavaline külmetushaigus kestabki kõigest nädalakese. Nagu keegi tahaks vabatahtlikult viibida haiguslehel! Kurat! Tekkis mõte, et palju rentaablim oleks koguda kogu maks, mis makstakse minu eest haigekassasse, oma isiklikule pangaarvele ja kasutada seda terve elu, kui vajadus tekib, makstes siis tasulistele arstidele. Sest tegelikult olen seda niikuinii tihti teinud, kuna riiklike arstide juurde on kohutavalt pikad järjekorrad ja abi pole sealt kah tihti saanud.

Aga vahepeal oli ka naistepäev ja oh üllatust, üllatust! Mikk tuli terve sületäie roosidega ja küpsetas meile Heleniga lõhepiruka.

Eile jõudis kätte ka kevade aga ma ei tunne selle hõngu.. Täna paistis küll päike, käisin oma bronhiidiga pääsküla ujulas ujumas ja aurusaunas mürke välja higistamas. Ikka polnud kevade tunnet. Kuramus, nüüd tean mida hoopis ootan - suve!

Tahan oma saarele! Ehh, siin siis kah üks väga hea lugu..

Ja lõpetuseks veel üks mõttetarkus, mis hetk tagasi mu peast läbi vilksatatas: Me ei saa kontrollida oma tundeid aga saame kontrollida oma tegusid.

anna mulle ruumi ja mõtet ja mõistust!

Ilmselgelt liiga palju arvutit. Tööl. Kodus. Isegi külas. Mind ajavad närvi aeglased arvutid. Ja need, mis kokku jooksevad. Aga arvuti on hea, sest arvutiga saab ilgelt palju asju teha. Kirjutada sõpradega, tõmmata ja töödelda fotosid, kirjutada igasugu lora oma blogisse, mida aju parasjagu välja pritsib, planeerida reise ja lugeda teiste inimesete kirjutatud üllitisi, eriti reisiteemalisi. Ja siis saab veel googeldada, kui oled infosulus. Ja veel palju ja palju muud.
Vahel, kui kirjutan siia igasugu mõtteid ja mõttetusi, siis tekib mulle tunne nagu oleksin Muff (naksitrallidest), kes saadab omale kirju aga ainuke vahe on see, et nad tulevad elektronpostiga.

Külm on ja nii koguaeg. Mul on külm, kui hommikul ärkan, siis veel, kui lähen oma autosse. Siis on mul ka tööl külm. Siis on veel külm, kui kõmbin oma hispaania keele kooli.. ja tagasi. Eriti külm on siis, kui jõuan koju, sest keegi pole kütnud. Siis ma lausa lõdisen ja mu jalad on jääkülmad. Kiiresti teen tule kaminasse, siis veel tiba lõdisen. Hakkab juba soojaks muutuma. Mõne aja pärast on lausa palav. Hetkel tegin juba akna lahti.. ja siis lähen ma magama ja hommikul algab kõik jälle otsast peale.. külmajada..

Kuni muidugist tuleb kevade!! Ja siis suvi!! Siis on hea.

Espaniol!

Asi, mida tahan õppida ja selgeks saada. Jubedalt, väga-väga. Rohkem, kui midagi muud, sellel hetkel. Pean silmas muidugi õppimist. Näen ka natuke vaeva, aga ei tee seda eriti kodus, tean, et peaksin rohkem. Sest niipea, kui olen ennast kodus mõnel harval korral kokku võtnud, tunnen, et arenen. Ja ma tahan areneda, sest siis on endal lahe ja paljud teed ja uksed on valla.
Täna anti meile koduseks ülesandeks kirjutada ühest isikust kirjeldus, selline üldine ja lihtne. Inimene, kellest kirjutama pead, võib olla siis su tuttav, või mõni sinu lemmiktegelane nagu näiteks- muusik, näitleja vm. Ma mõtlen hetkel, kes see võiks olla ja kui olen selle välja nuputanud, siis hakkan seda ka kirjutama. Kahjuks oskan hispaania keeles kirjutada vaid üldist infot nagu: ta nimi on.. ta - igav-huvitav; loll-tark; laisk-töökas ja veel teisi paljusid omadussõnu. Siis oskan kirjutada, kus ta elab ja kust ta pärit on. Mis on tema amet ja mis värvi ja kui pikad on tema juuksed. Ja ka seda oskan kirja panna, kui ta on kiilaspea. Ühesõnaga välimust kirjeldada ja natike ka iseloomuomadusi.
Nuputan siis nüüd välja selle tegelase, kellest hakkan kirjutama. Arvan, et see võiks olla keegi mu sõpradest, sest oma lemmiknäitleja või muusiku silmade värvi ma ei tea.