Ükskord, kaua aega tagasi, kui me autoga Hispaaniasse sõitsime, siis sattusime me Ibiza saarele nõndaviisi: nimelt, see oli minu tahe ja unistus tollajal. Aga olgem ausad, ma ei teadnud s...gi sellest saarest ega ka ei olnud mul mingit plaani, kust ja kuidas sinna saada. Oli kaart. Oli väike buss - vito. Olime viiekesi ja oli ka meil paras sõit seljataga. Nimelt läbi Saksa tollajal meid sisse ei lastud. Tänu ühele toredale inimesele, kes kunagi oli seal toime pannud mingi pisikuritöö. Juba piiril nokiti meid maha ja saadeti kogu kupatusega riigist välja. Ega me meelt ei heitnud, üritasime siis Austria kaudu siseneda tolajal just ühtseks saanud Euroopa Liitu. Tegelane, kes oli kunagi olnud Saksa suli, oli suht masenduses ja pakkus välja variandi ennast rongile panna, et meie plaanid luhta ei läheks. Lohutasime teda sellega, et kui ka Austraiasse meid sisse ei lasta, siis teeme plaanid kardinaalselt ümber - läheme hoopiski mööda maad Kreekasse.
Aga läks nii, et väikese ringiga meie plaanid siiski õnnestusid. Läbisime Tšehhi, Austria ja Itaaliast mingi osa. Ööbisime Genova lähistel Vahemere kaldal. Siis jätkus meie roadtrip mööda müstislist ja kaunist Vahemere kallast, läbisime Monaco, duubeldasime sealsetes kasiinodes ja tutvusime linnriigi võludega. Sai ka käidud Andorras ja siis läbi Pürenee mäestikku põrutasime Hispaaniasse. Barcelona, Valencia ja siis, kui meie buss perse läks, olime jõudnud sellisesse toredasse väikelinna, millel nimeks Denia. Ja vat see ongi see koht, kust kõige soodsamalt sõidavad laevad saarele nimega Ibiza. Laevad ise koledad, vanad ja kreenis. Tegu oli siis sellise laevakompaniga. Kuna piletihinnad olid kallid ja meie eelarve piiratud, siis otsustasime minna saarele kolmekesi - mina, Annika ja Kätu. Mehed jäid Deniasse kämpsi nuputama, kuidas meie bussi sõidukorda saada.
See oli unustamatu trip. Laev väljus õhtupoolikul ja jõudis Eivisa sadamasse ca 00:20. Räägitakse, et Ibiza sadam on üks ilusamaid terves Vahemeres. Usun seda täielikult, sest vaade, mis avanes meile, kui hakkasime pimedas sadamasse randuma, ei unune mul iial. Meeletu panoraam Eivisa vanalinnale (esimene pilt), soe ja sume suveõhtu, ülim eufooria ja teadmatus, mis meid nüüd seal, meie unistuste saarel ees ootab ja kõik see kokku, tekitas kustutamatu mulje. Vähe reisinud inimeste kohta olime üsna muretud, kui keset ööd sadamas laevalt maha astusime. Istusime maha palmide alla pargipingile ja rüüpasime kaasavõetud pudelist viina. Jälgisime melu, mis meist mööda voolas.. hea oli. Mingi hetk tegime juttu sitkete, keskealiste ja ilmselgelt tugeva laksu all olevate inglannadega. Ütlesime neile, et oleme esimest korda siin saarel ja tahame minna kõige paremale peole, kus kõige parem muusika. Daamid mõtlesid hetke ja juba sekundi pärast soovitasid minna meil Space`i
Sõitsimegi siis sinna. Ei teadnud me tuhkagi, mis meid ees ootab. Aga ees ootas niimõndagi. Vedas meil jällegi kohutawalt sellega, et selle klubi üks paremaid ööpidusid toimub pühapäeva öösel. Tegelikut on Space väga eripärane sellepoolest, et väga head peod, väga heade DJ-dega algavad hommikul ja kestavad õhtutundideni. Näiteks paljud klubimuusikaviljelejad sätivad oma päevagraafiku nõndaviisi, et magavad öösel nagu miilenkid ja hommikul, koos päikesetõusuga löövad ennast üles ja lähevad täiega pidutsema. Sest tegelikult Space on lahe ja meie sattusime sinna küll öösel aga see oli ka üks eriline öö. Nimelt tegi pidu seal Carl Cox .
See oli nagu muinasjutt, kus tuhkatriinu satub ballile. Mina, mi musica ja kõiksee aura ümber minu. Kaotasin esimese, mõne minuti jooksul ära Annika ja Kätu ja kohtusime nendega üsna peo lõpus, kui väljusin saalist, et oma pükste sääreosast higi välja väänata. Sest olin sattunud täiesti juhuslikult ja teadmatult esimest korda elus oma muusika unelmasse. See pani mind võnkuma, kargama, keerutama ümber oma telje ja lihtsalt tegema mingeid kosmilisi liigutusi.. kuni see pidu ja ka musica läbi sai. Olin veel transis tükk aega peale seda. Kahjuks ei leia u torust seda closing partyt, kuhu meie sattusime aga siin on üks, mis annab väikese ettekujutuse sellest atmosfäärist.
Hommik leidis meid rannaliivalt Space`i tagant, kus me veetsime mõnusa pealelõuna ujudes, päikese käes pikutades ja oma õhtust laeva oodates. Igaljuhul oli see üks kõige paremini õnnestunud etteplaneerimata trip ja selle tagajärg oli ka see, et kaks järgnevat suve olime selles saares kinni nagu kärbsed meepotis. Ja olen ka kindel, et kui ükskord tekib aega oma kaugemate reiside vahel teha väike break, siis kindlasti külastan seda saart veel.. ja mitte üks kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar