Unenäod.. (A. Alavainu)

Ma vabandan
Ma tõesti
kogemata
Oh jälle
Andestust
See polnud meelega
Ei ärge
pahandage
uskuge
ei tahtnud
See tõesti lihtsalt läheb nii
Miks
Ma ei tea
Ma palun
Siiski
lubage mul jääda
ei enam tee
Ohh jälle
Andestust
Ma hakkan püüdma..
Jälle, jälle, jälle
Ma vabandan
Oh andestust
Ei tahtnud
See on mu veri
Need on mu pisarad
______________
Ja ometi ma aidata
ei suutnud..
kõik muutus kildudeks
mis käsi puutus

beautiful people (BOOM 2010 algus)

minu reisijutt kolmekuisest Ameerika tripist

Ok, siin ta on see link, kuhu olen siis paljude kuude jooksul kirjutanud oma reisikirja. Sellest ikka, kuidas enamalt jaolt rändasime mööda Lõuna-Ameerikat. See reisikiri ei ole veel lõpetatud aga tegelen sellega usinalt. Ja nagu ütles üks mu sõber - miks pead sa Marge kirjutama nii pikalt, kui Tammsaare..? ..mhmm.. tänu sellele kriitikale üritan ka otsad kähku kokku tõmmata. Sest Tammsaarega ma sõnaosavuselt võistelda ei suuda ja see, et olen teksti niii pikaks venitanud ei anna mulle minged plusspunkte.

Aga olge siis leebed ja samas kriitilised.. :) Sest tegelikult oli see reis minu jaoks Elamus ja loodan, et leiate ka Teie sealt midagi omale. Kasvõi pisikese tera.. ja juba siis on õigustatud kõik need unetud ööd ja loomekriisis vaevlemised.

Kui ma käisin Ameerikas..

värvilised järved - Lagunas de Canada del Hoyo

Imelises mägedelinnas Cuencas sõbrunesin õhtusöögi ootel naaberlauas istuva vanamehe ja tema koerakesega. Koerakese nimi oli pikk ja keeruline - tegelane mingist Itaalia ooperist. No andke mulle hetkel andeks - ei jäänud meelde. Koera peremees tegeles loomulikult muusikaga ja tema nimi oli lihtne - Jose.

Rääkisime Cuencast, Hispaaniast ja ka tibakese Eestimaast. Ta armastas Cuencat ja sellepärast oligi ta kolinud sinna linna vanduspõlves. Väga värvika ja domineeriva persoonina, tundsid teda kõik kohalikud tegelased, eriti restoraniteenindajad ja püsikülastajad. Koerakesele serveeriti lemmikpalasid portselanist kausikeses. Samuti toodi Jose`le ette suured vaagnad mereande. Sest tundus, et ta oli seal restoranis igaõhtune külastaja.

Õnn meile, sest sain tema käest infot, ilma milleta ei oleks osanud paika panna seda järgmist marsruuti nende imeliste järvede äärde, milledest fotod allpool.