Ma olin haiglas tiba alla 1,5 kuu. Ma tundsin ennast Olijana vahel. See oli algul, sest ma kohanesin kiiresti. Ma teadsin kõiki õdesid ja sanitare eesnimepidi. Ja arste nii perekonnanime, kui ka hüüdnimede järgi. Hüüdnimed olid väga tabavad ja need olid arvatavasti pandud vanade olijate poolt ja edasi käinud suust suhu nagu ikka. Hüüdnimed olid tihti väga julmad - sain ka aru - haiged on tihti väga meeleheitel ja haige huumorimeelega, sest nad on abitud ja kohutavalt väsinud kõigest. Eelkõige teadmatusest, mis on siiani üks suurim ussiviirus kõikide patsientide hinges. Mina isiklikult panin ühele kenale haiglaõele lihtsa ja süütu hüüdnime - "üks ibumax ja kaks paramaxi." Tema kenasti meigitud huulte vahelt tuli alati just need neli sõna, ükstapuha, millise traumaga inimene palus ta käest valudes vaeveldes abi. Nädal peale haiglasse tulekut suutsin ka tuvastada valuvaigistuse tablette värvuse ja kuju järgi ja ma teadsin, kelle poole on mõttekas pöörduda igasugu teenuste lunimistega, milleks oli siis kas kangemad valuvaigistid ööseks, palve sidumiseks või elementaarne palve käe kiletamiseks, et saaks dushi alla minna. Alati sain oma tahtmise - aga tihti kohutava vingumise ja riiu saatel. See oli asi, mis mind kohutavalt närvi ajas. Selle pooleteist kuu jooksul ei olnud seal haiglas asja, mida ma poleks saanud, aga enamus palvetele öeldi peaaegu alati alguses ei. Siis hiljem jaa, kui olin metafoorilises mõttes jonnakalt jalgu trampinud ja oma õigusi nõudnud. Milleks selline tühi närvikulu ja aja ning energia raiskamine? Seepärast oligi tore, kui teadsid juba ette - täna tuleb see tore hooldaja, kes aitab sind ilma vingumata pesema ja oi.. see siin on see tore õde, kes kerib sidemed su käe pealt lahti ja tupstab ja nunnutab sind nii, et saad uue ja puhta sideme ja samas ka toreda inimesega suhelda samal ajal. Sest haiglaelu on sitaks üksluline.
Aga mul ei lähe eales meelest üks intensiivi õde. Ta oli venelanna ja ilus nagu Lumivalgeke. Ma pidin saama iga hommik kanüüli mingi hobusedoosi antibiootikume - teised õed lihtsalt raputasid mind üles või leebemad keerasid mu kätt vastavalt.. Aga tema kükitas mu käe kõrvale ja silitas mu juukseid tasakesi. Mitte häirivalt. Ja laulis sosistaval moel mingit venekeelset laulukest ja ma mäletan alati, kuidas oli nii armas oma pead keerata tiba paremale ja vaadata talle silma ja siis ta tegi oma süsti ja ma uinusin uuesti naeratades.
Aga siis läks mu osakond esimesest juulist kollektiivpuhkusele. Nagu nõukaajal oli kombeks. Kuigi see toimus 01.07.2013. Osakond tehti tühjaks ja pandi kuuks ajaks lukku. Haiged lükati kas teise või kolmandasse ortopeediasse.
Mind viidi kolmandasse, kus oli imeilus remont - ma oleks sattunud nagu hoopis teise maailma. Toad olid värsked ja mahedalt värvitud, kusjuures igas palatis oli kena dushiruum. Jääklaasidest piludega moodsad uksed ja suurepärane puhkeruum, kus laiutas seinal popp õhuke telekas.
Aga ma tundsin ennast alguses seal autsaiderina. Algul tundus mulle, et mu hallid ajurakud viskavad mulle vimkasid, aga siis juhtusin täiesti juhuslikult kuulma kogemata pealt õdede ja hooldajate klatshi, kust koorus välja, et nad olid kas siis vihased ja kadedad ja vimma täis või siis kolm kokku selle üle, et mingid võõra osakonna haiged lükatakse ülbelt nende poppidesse vooditesse, kus nad siis on sunnitud neid kantseldama ja nende eest hoolt kandma. Kehakeelega saab inimene anda endast väga sügavaid negatiivseid ja ka vastupidiseid ilminguid. Mina - lisaks negatiivsetele pilguheitudele, sain ühe kindla kinnituse, et kolme ortopeedia töötajad (muidugi mitte kõik) käituvad nagu kunagised algklasside paralleelklassiõed - A, B ja C, kes kõik reeglina kunagi vihkasid üksteist. Või nagu kõige hullem lesbiarmastuse kolmnurk vahetult peale suurt suhtekriisi.
Minu kinnitus toimus siis nõndaviisi: Kui ma olin kaks nädalat peale esimest oppi oodanud kindalt teadmist, et mul jääb ikka käsi otsa ja tehakse lõpuks ära kauaoodatud randmeoperatsioon, siis olin üliõnnelik ja ei lasknud ennast üldse häirida mingitest jäistest või labastest sanitaride käitumismaneeridest. Aga alles siis, kui mind peale teist oppi ja keskööd; peale pikki vintsutusi viidi mind üksikpalatisse, siis palusin sanitari, et ta tooks mulle kylmapist mu kilekoti, kus olid hõrgutised, mis mu õde oli päeval mulle Nõmme turult toonud.. noh ta tegi seda, näidates iga keharakuga, kui vastumeelne on talle olla .. mhmm vist kellegi teenija või midagi sarnast. Siis palusin veel oma kõige leebema häälega kuuma vett Annika toodud hiiglasuurde teetassi, kuhu plaanisin kummelit kummutada. Seepeale rähmas ta käega, marssis ukseni, irvitas üle õla hääletult ööpimeduses mulle näkku ja sulges ukse. Olen kindel, et ta oleks teinud seda prõmmuga, aga oli öö ja haiglas on omad reeglid. Ja ta ei töönudki mulle vett. Kuigi kuumavee aparaat oli suht mu palati kõrval. Aga ma sõin maasikaid ja mureleid ja peale suurt jama operatsioonijärgses toas, kus üritati mu valu iga hinnaga maha võtta (suured tänud toredatele arstidele ja õele), tundsin ennast ülivõrdes suurepäraselt. Sest lõpuks mõjus morfiin, mida oldi mulle korduvalt veeni süstitud ja murelid olid nii magusad ja päike tõusis - ma vaatasin seda lummunult, unustamata siiski murelikivisid karbikesse sülitamast:)
Kui mind kümne päeva pärast alla sepsise osakonda viidi, siis seesama mutt, kes mulle teevett ei toonud, soovis mulle pisarsilmil kõike head. Oma õeluses olin neid paharette kõiki Headusega löönud. Aga eks mul oli seal igav ka ja samuti piiramatult.. lihtsalt häbematult palju vaba aega.
