kukulaul

Sellel hetkel, kui ma maapinnaga kokku prantsatasin, purskusid mu suust sõnad - nüüd on putsis.. katki.. või isegi ei tea mis, aga mõte jäi samaks. Kukkumine ei olnud väga kõrge, aga see heli ja tunne on juba korduvalt väga elavalt tekitanud siiani flash back`e- kõhuõõnes tühi tunne kukkumisel ja terav raksatus minust vasakul, kui selili maha lajatasin. Ja siis nagu oleks keeranud keegi aegluubis mu pead vasakule, kus nägin algul ainult suure raadiusega pritsivat vereudu ja siis läbi selle kahte ristis konti nagu mereröövlite lippudel ja kõike seda muud - lihapuru koos sambla, okaste ja mullaga. Olin kukkunud oma senise elu kõige suurema "orgi" otsa. Teadvus ei kadunud. Tahes tahtmata tuli jõllitada oma purustatud ihuliiget ca 1,5 tundi, kuni saabusid parameedikud. Sellest esimese kolmandiku veetsin üksi aega metsas, mõtiskledes oma elu üle. Ma ei tundnud valu, häiris ainult see, et kogu käsi, eriti sõrmed olid kuidagi tundetud. Soigusin ka sellest - alguses eesti, siis inglise keeles. See juhtus siis, kui minust möödusid kaks verinoort ja Eestimaa looduse kaunidusest sillas olevat Sakslast. Noormees ja Näkk. Kohutavalt sümpaatsed, just täna vahetasin tütarlapsega telefonitsi viisakuslauseid.. tore inimene.. Ta lohutas mind ja pani oma dressipluusi mulle pea alla. Me rääkisime ja rääkisime, sest rääkides oli kergem. Läbi udu ja verevine mäletan, et rääkisin talle, et lõpetasin kooli eile - inglise keele kursuse. Ja ma rääkisin seda, kuidas mu ülitore õpetaja manitses mind, et ma kohe võimalikult kiiresti leiaksin võimaluse keelt praktiseerida. "No kes oleks osanud arvata, et nii kiiresti-" lagistasin talle hüsteeriliselt naerda. Vahepeal tõstsin pea samblalt, et vaadata, mis nägu on nii sümpaatse tütarlapse kaaslasel. Ta vaeseke vist oksendas just võssa.. Ma mäletan kõike - toredaid parameedikuid, kohalikku onu, kes aitas mind kanderaamil autoni tassida ja haukuvaid küsimusi haiglas enne päästvat narkoosi. Ja ka seda, kui narkoosist välja tulin, kui mind opereerinud arst ütles mulle, et lugu on paha, aga on lootust, et alles jääb mu käsi.