laupäev, 31. detsember 2011
esmaspäev, 26. detsember 2011
Armusuhe
On loomulik, et inimeste tundma õppimine võtab aega. Mõni tegelane kargab su ellu ja on nagu jänes. Ta hüppab oma jänesehaake ja kaob kusagile võsataha. Mõni inimene aga on nagu karu. Ta tuleb sinu elukekesse - kindlal moel tatsudes aga mis hiljem selgub - tegelikult teda huvitab ainult sinu valduses olev mesitaru.
Olen väga, väga skeptiline Naine hetkel - mis puudutab meeste ja naiste vahelisesse suhetesse. Ma tahan olla Naine suure algustähega. Aga ma ei saa siiski aru, kas see on hea või on see halb.
Mind huvitab just see, kas tahan olla täiesti iseseisev ja üksi oma probleemidega või tahan sinna kaasata omale partnerit, kes seda elutrianglt minuga jagaks. Mismoodi ma peaksin oma valiku tegema? Kes oleks see õige ja ainus partner, kui ma olen otsustanud nõndaviisi - selle vahekausi kasuks?
Kindlasti peaks see tegelane olema Mees, sest olen absoluutselt ja kindlalt hetero. Aga milline mees?
Välimus.. mhmm.. see ei ole niiväga oluline. On olemas mõned ja tähtsad kriteeriumid - ma arvan, et need on paljudelgi naistel. Minu mees peaks olema tark, huumorimeelne ja muusikaarmastaja. Tema peamine ülesanne minu suhtes oleks see, et ta oskaks mind igasugustes olukordades naerma ajada ja ta aitaks mind välja tulla rasketest olukordadest - seetõttu, et ta on tark ja positiivse mõtlemisega. Just aitaks, kui on vaja - oma nõuannete näol ja vaimujõul, sest mina ju tahan olla iseseisev naine. Jube keeruline on olla minu jaoks minu Mees. Tüüp, kes ei tohi mulle närvidele käia aga samas ma ei taha ka talle närvidele käia - tahan, et ta võtaks mind tervikuna, nagu ma just olen - raske pagas tegelikult. Ja veel viimane - neljas faktor - ta peab olema voodis hea, just selline lahe, kellega on hea ja lahe.. ja veelkord hea. Kellega oleks loominguruumi. Ja kes oskaks võtta kaissu.
Džiisas, sellist meest ei ole ju olemas!
Minu tutvusringkonnas on palju lahedaid meestsoost tegelasi. Keda isegi võiks kaudselt nimetada sõpradeks. Oma pika elu jooksul on jooksnud sisse paar vimkat, kus olen astunud vahekorda niiöelda oma meessõbraga. Tavaliselt purjuspeaga ja mitte tagajärgedele mõeldes. Tundes inimest juba aastaid ja saades temaga läbi enne seda saatuslikku päeva nagu semu.
Sõprade seksiga kaasnevad tunded ja pagas ja keegi saab alati haiget. Sellisel õhukesel jääl ei ole mõtet käia. Pigem uisuta ilma uiskudeta konarliku maa peal.
Aga kust siis leida omale Mees, kes oleks elukaaslane ja sõber ja kuradima seksikas?
Mina seda vastust praegu ei tea. Äkki oskab keegi nõu anda? Oma tutvusringkonnast kindlasti mitte ei leia. Ööklubidest - välistatud. Äkki mööda laia maailma ringi trallates? Aga äkki tõesti jookseb ka magavale kassile hiir ise suhu?
Aga kui su latt on niiii kõrgel - kui suur protsent on see, et juhtuks nõndaviisi? Vastan ise - nullilähedane.
Nonii - leidsin mingi aeg tagasi igivana ja vettinud pildi oma Lapsepõlvest. Oma kunagisest abikaasast/lapseisast ja minust. Aasta oli siis vist 1988. See oli see aeg, kus ma ei saanud veel aru mittesittagi. Aga tegelikult ei saa seda ka mulle pahaks panna. Sest ma olin veel loll, noor ja roheline. Aga kes ütleb, kus on see piir, mis on lolluse ja tarkuse vahel, mis puudutab armusuhteid?
Olen väga, väga skeptiline Naine hetkel - mis puudutab meeste ja naiste vahelisesse suhetesse. Ma tahan olla Naine suure algustähega. Aga ma ei saa siiski aru, kas see on hea või on see halb.
Mind huvitab just see, kas tahan olla täiesti iseseisev ja üksi oma probleemidega või tahan sinna kaasata omale partnerit, kes seda elutrianglt minuga jagaks. Mismoodi ma peaksin oma valiku tegema? Kes oleks see õige ja ainus partner, kui ma olen otsustanud nõndaviisi - selle vahekausi kasuks?
Kindlasti peaks see tegelane olema Mees, sest olen absoluutselt ja kindlalt hetero. Aga milline mees?
Välimus.. mhmm.. see ei ole niiväga oluline. On olemas mõned ja tähtsad kriteeriumid - ma arvan, et need on paljudelgi naistel. Minu mees peaks olema tark, huumorimeelne ja muusikaarmastaja. Tema peamine ülesanne minu suhtes oleks see, et ta oskaks mind igasugustes olukordades naerma ajada ja ta aitaks mind välja tulla rasketest olukordadest - seetõttu, et ta on tark ja positiivse mõtlemisega. Just aitaks, kui on vaja - oma nõuannete näol ja vaimujõul, sest mina ju tahan olla iseseisev naine. Jube keeruline on olla minu jaoks minu Mees. Tüüp, kes ei tohi mulle närvidele käia aga samas ma ei taha ka talle närvidele käia - tahan, et ta võtaks mind tervikuna, nagu ma just olen - raske pagas tegelikult. Ja veel viimane - neljas faktor - ta peab olema voodis hea, just selline lahe, kellega on hea ja lahe.. ja veelkord hea. Kellega oleks loominguruumi. Ja kes oskaks võtta kaissu.
Džiisas, sellist meest ei ole ju olemas!
Minu tutvusringkonnas on palju lahedaid meestsoost tegelasi. Keda isegi võiks kaudselt nimetada sõpradeks. Oma pika elu jooksul on jooksnud sisse paar vimkat, kus olen astunud vahekorda niiöelda oma meessõbraga. Tavaliselt purjuspeaga ja mitte tagajärgedele mõeldes. Tundes inimest juba aastaid ja saades temaga läbi enne seda saatuslikku päeva nagu semu.
Sõprade seksiga kaasnevad tunded ja pagas ja keegi saab alati haiget. Sellisel õhukesel jääl ei ole mõtet käia. Pigem uisuta ilma uiskudeta konarliku maa peal.
Aga kust siis leida omale Mees, kes oleks elukaaslane ja sõber ja kuradima seksikas?
Mina seda vastust praegu ei tea. Äkki oskab keegi nõu anda? Oma tutvusringkonnast kindlasti mitte ei leia. Ööklubidest - välistatud. Äkki mööda laia maailma ringi trallates? Aga äkki tõesti jookseb ka magavale kassile hiir ise suhu?
Aga kui su latt on niiii kõrgel - kui suur protsent on see, et juhtuks nõndaviisi? Vastan ise - nullilähedane.
Nonii - leidsin mingi aeg tagasi igivana ja vettinud pildi oma Lapsepõlvest. Oma kunagisest abikaasast/lapseisast ja minust. Aasta oli siis vist 1988. See oli see aeg, kus ma ei saanud veel aru mittesittagi. Aga tegelikult ei saa seda ka mulle pahaks panna. Sest ma olin veel loll, noor ja roheline. Aga kes ütleb, kus on see piir, mis on lolluse ja tarkuse vahel, mis puudutab armusuhteid?
laupäev, 24. detsember 2011
Jõulurahu
Minul ei ole seda. Ma ei tunneta seda. Olen seda tunnetanud ja tean, mis tunne see on. Aga seda lugu täna kuulates tekkis viivuks see tunne. Homme tahan järgida oma lapsepõlve traditsioone ja minna Oleviste kirikusse. Äkki tuleb see tunne ka peale..
laupäev, 17. detsember 2011
no täna
Džiisas, kui palju virr-varri. Aga ka nii tuttavaid lõike, nagu minevikuvari.
No täna - kui olime otsustanud, et lõpetame oma tralli Hiiu piljardisaalis..
See oli nagu koperdus ajamasinast ca vähemalt kümme või isegi palju rohkem aastaid tagasi. Ei olnud sealkandis üürgavaid Sergeisid ja Vanjasid. Neid ei ole sealkandis ka kunagi tegelikult eriti olnud. Ja sellel hetkel oli vaid sealkandis üüratu kamp lolle eestlasi. Kõige vanem gängipealik oli oma hääle totaalselt kusagile mätta alla mätsinud ja ülejäänud jüngrid üritasid ta olematut häält järgi teha. Nüüdisajal loomulikult kutsuti neid korrale, kutsudes esiteks turvafirma ja ka hiljem politsei vist. Selleks ajaks, kui põhijama lahti läks, olime juba oma suitsud lõpetanud ja üleval oma piljardilaua taga ... jagelemas... võitlemas - kes võidab teist jne... No üldkokkuvõttes kaotasin mina ikka rängalt.. aga see oli meie stoori ja meie väike lõbus võitlus..
Aga siis eelnevast suitsupausist, mida siis oli võimalik teha ainult Maja esiplatsil.
Olime õues sellel hetkel suitsutegijad-pealtvaatajad. Aga ou mai gaad - see mis toimus ja see oli jube. Palju jubedam, kui see, kui üks mu sõber-tuttav palju aasaid tagasi Nõmme kultuurimaja külge naelutas venku, kes tuli norima sinna oma kambaga. Sest tolajal oli nii popp see rassistlik sõda. Tegelt ju jubenõme, kui praegu mõelda..
Mind kah ehmatas ära see situatsioon, kui tegelane, kellel mõõt sai täis - käis kodus, vinnas oma harpuuni ja sihtis täpselt tülinorija-venkupealiku kapuutsi, kui ta tuulehoo saatel Nõmme kultuurimajast väjus. Tal oli ainult üks lask ja peale seda ei olnud rassism nendel pidudel enam aktuaalne teema. Sellest hetkest sai lõpp tülinorimisel eestlaste ja vanelaste vahel sealkandis. Aga hea oli see, et see nõndaviisi hästi läks ja see oli stiilne. Kes teab ja nägi - jäi kauakski meelde.. Sest ärge valest mõelge - verd ei lennanud, kahjukannataja oli ainult süütu tuulepluusi kapuuts. Aga oleks ka võinud minna teisiti.. no õnneks ei läinud.
Aga nüüd - ca 20 aastat hiljem, kui ma lihtsalt läksin süütult piljardit mängima, olin tahtmatult tunnistajaks umbes sarnases situatsioonis. Okei- harpuuni ei olnud mängus. Aga ei olnud venkusid.. olid vaid lollid eestlased. Nad räuskasid ja lõugasid ja tahtsid kõiki ja kõike peksta. Enne politsei tulekut õnnnestus neil taksoga pageda. Džiisas, mul on häbi. Seepärast, et olen ise terve elu olnud Nõmme ja Hiiu elanik. Ja siiani pätikari voorib seal nädalavahetusel ringi ja taob omale vastu rinda ja karjub - mina olengi see Eesti ÕigeMees! Eks ma teadsin, et nii oli 20 aastat tagasi. Aga minujaoks oli shokk, et on ka nüüd nõndaviisi. Miks ei võiks inimesed lihtsalt lõbutseda reede õhtul ja tunda ennast hästi?
Miskipärast tahan just kuulata seda lugu
No täna - kui olime otsustanud, et lõpetame oma tralli Hiiu piljardisaalis..
See oli nagu koperdus ajamasinast ca vähemalt kümme või isegi palju rohkem aastaid tagasi. Ei olnud sealkandis üürgavaid Sergeisid ja Vanjasid. Neid ei ole sealkandis ka kunagi tegelikult eriti olnud. Ja sellel hetkel oli vaid sealkandis üüratu kamp lolle eestlasi. Kõige vanem gängipealik oli oma hääle totaalselt kusagile mätta alla mätsinud ja ülejäänud jüngrid üritasid ta olematut häält järgi teha. Nüüdisajal loomulikult kutsuti neid korrale, kutsudes esiteks turvafirma ja ka hiljem politsei vist. Selleks ajaks, kui põhijama lahti läks, olime juba oma suitsud lõpetanud ja üleval oma piljardilaua taga ... jagelemas... võitlemas - kes võidab teist jne... No üldkokkuvõttes kaotasin mina ikka rängalt.. aga see oli meie stoori ja meie väike lõbus võitlus..
Aga siis eelnevast suitsupausist, mida siis oli võimalik teha ainult Maja esiplatsil.
Olime õues sellel hetkel suitsutegijad-pealtvaatajad. Aga ou mai gaad - see mis toimus ja see oli jube. Palju jubedam, kui see, kui üks mu sõber-tuttav palju aasaid tagasi Nõmme kultuurimaja külge naelutas venku, kes tuli norima sinna oma kambaga. Sest tolajal oli nii popp see rassistlik sõda. Tegelt ju jubenõme, kui praegu mõelda..
Mind kah ehmatas ära see situatsioon, kui tegelane, kellel mõõt sai täis - käis kodus, vinnas oma harpuuni ja sihtis täpselt tülinorija-venkupealiku kapuutsi, kui ta tuulehoo saatel Nõmme kultuurimajast väjus. Tal oli ainult üks lask ja peale seda ei olnud rassism nendel pidudel enam aktuaalne teema. Sellest hetkest sai lõpp tülinorimisel eestlaste ja vanelaste vahel sealkandis. Aga hea oli see, et see nõndaviisi hästi läks ja see oli stiilne. Kes teab ja nägi - jäi kauakski meelde.. Sest ärge valest mõelge - verd ei lennanud, kahjukannataja oli ainult süütu tuulepluusi kapuuts. Aga oleks ka võinud minna teisiti.. no õnneks ei läinud.
Aga nüüd - ca 20 aastat hiljem, kui ma lihtsalt läksin süütult piljardit mängima, olin tahtmatult tunnistajaks umbes sarnases situatsioonis. Okei- harpuuni ei olnud mängus. Aga ei olnud venkusid.. olid vaid lollid eestlased. Nad räuskasid ja lõugasid ja tahtsid kõiki ja kõike peksta. Enne politsei tulekut õnnnestus neil taksoga pageda. Džiisas, mul on häbi. Seepärast, et olen ise terve elu olnud Nõmme ja Hiiu elanik. Ja siiani pätikari voorib seal nädalavahetusel ringi ja taob omale vastu rinda ja karjub - mina olengi see Eesti ÕigeMees! Eks ma teadsin, et nii oli 20 aastat tagasi. Aga minujaoks oli shokk, et on ka nüüd nõndaviisi. Miks ei võiks inimesed lihtsalt lõbutseda reede õhtul ja tunda ennast hästi?
Miskipärast tahan just kuulata seda lugu
esmaspäev, 12. detsember 2011
nonii
Mittesugugi meeldiv on see Eestimaa sügis-talv, võimis iganes see ka on. See, kuidas sumpad lumelögases mudas ja ei saa aru, kas rõõmustada või kurvastada, et ei ole märgatavalt tõsisemaid külmakraade.
Aga täna koju tulla oli mul mõnus. Esiteks - oli soe, sest olin megatuld kaminas hoidnud pühapäeva hommikust saati. Ja siis täiesti heas meeleolus avasin oma meeldivas privaatsuses punase veini ja valasin kenakestki pool pokaali täis, täites ülejäänud klaasi coca-colaga. Kõlab labaselt, onju? Aga nii ma just tegin ja pole kellegi asi mind seepärast kritiseerida.. onju?
Rüüpan aeglaselt seda veini-coca kokteili udupeenest veiniklaasist ja näksin kõrvale mandleid. Ja ma tegin jälle kaminasse tule ja ma kaifin seda. Kuigi on soe, aga missiis. Saan akna lahti teha ja suitsetada omakrutitud tubakat. Selle tegevuse avastasin alles hiljaaegu enda jaoks ja tuleb tunnistada, et olen veel lapsekingades. Alati ei tule välja. Probleem on paberiga mässamises. Jube, kui palju paberit kulub algul, kui ilma mentorita õpid üksi suitsu kruttima. Lähvad nässu, näh..
Aga vahel tulevad välja sellised ilusad ja ühtlased pontsikud. Pruuni värvi kah, sest kasutan pruuni paberit. No silmailu peab kah ju olema..
Muhelen oma arvutitoolil ja olen rahul oma elukesega. Ma vaagin oma tundeid ja mingi hetk avastan, et ma vihkan oma naabreid. Isegi nüüd sellel heal hetkel. Nad on tülgastavalt vastikud ja käivad mulle närvidele. Surun maha negatiivse mõtlemise ja naeran omaette õnnelikku naeru. Sest tundes piinlikust oma negatiivse poole üle ja üritades seda kuidagi ajusoppides heaks teha, tunnen samas, et armastan meeletult enda sõpru ja lähedasi. Jällegi see Maailma kaaluvärk. Mingi kala peab alati kusagil olema ja ma ei ole siiani sellega rahul, et kõik asjad ei ole head.. aga see selleks..
Keegi laseb väljas rakette - need vihisevad ja paugutavad. Mingi tähistamisvärk või on lihtsalt kellelgi igav. Või on ta lihtsalt kerge püromaan. Näh, mulle meenus, kui üks mu hea sõber rääkis mulle, kuidas ta ca viieteistaastaselt oli salaja oma keldris valmistanud nitroglütseriini. Nii, et ema ei teadnud. Lihtsalt oma lõbuks - mitte, et kedagi õhku lasta. Aga keemia tunnist oli ta vist niimõnigi kord poppi teinud ja tal ei tulnud see koostisainete kokkupanemine hästi välja.. ma tänan taevast, et minu poeg sündis arvutinohikute ajastul, mil inimlapsed enam ei roninud suurte tehasekorstende otsa, ei mänginud manööverdavate rongivagunite katustel kulli ja ei valmistanud enda kodukeldris pomme. Ei murdnud jalaluid ja ei tulnud iga õhtu veriste muhkudega koju, kartes ema käest nahutada saada seetõttu, et - kas sa saad aru, et ma ei jaksa enam siduda su haavu ja tohterdada su muhke! Kas sul on aimu, kui palju maksavad sidemed ja plaastrid?!
Mul on ka häid uudiseid. Lendan täitsa üksi aprilli alguses Indoneesiasse. Seekord siis suht lühikene reisike - 20 päeva, aga eks see on ka hea. Salajane lootus on ka see, et äkki mu Suur Poeg on Austraalias nii palju selleks ajaks pappi kogunud, et saab mulle sinna külla sõita.
Uhh, kui hea tunne on, kui on olemas lennupiletid! On jällegi, mida oodata! Lendan tegelikult seekord lihtsalt - alustades küll Riiast, aga ainult kaks vahemaandumist ja mittemidagi eriti julma. Ma juba igatsen seda tunnet, mis valdab mind Denpasaris, kui astun nii tuttavast lennujaama uksest välja. Ja siis see soojus, sukeldumine ja snorkeldamine. Vaiksed õhtupoolikud veinipudeliga kiiges kiikumisega. Või rannaliival vedeledes.
Hetkel kostab õuest till-toll häält. Sellist nagu lennujaamades enne, kui mingi teade valjuhääldajast väljastatakse. See on nii südantsoojendav heli mu kõrvade jaoks, sest terve suvi viskasime seda heli kuuldes nalja - käes on lonksu aeg! Heli tuleb tegelikult rongijaamast, mis asetseb üsna minu naabruses. Ja see on hea, sest armastan seda kanti ja seda jaama ja rongide hääl on nagu muusika mu kõrvadele. Kibekiiresti kriban oma pudeli juurde ja segan omale teise veini-coca koksi. Traditsioone ei tohi muuta.
Taustaks mängib mul ülihea möödunud laupäeval raadio 2-es kõlanud Tallinn Express. Hea muusika ja .. hea.. et seltskonda pole. Sest niihea on vahel üksi olla omas kodus.
Rüüpan aeglaselt seda veini-coca kokteili udupeenest veiniklaasist ja näksin kõrvale mandleid. Ja ma tegin jälle kaminasse tule ja ma kaifin seda. Kuigi on soe, aga missiis. Saan akna lahti teha ja suitsetada omakrutitud tubakat. Selle tegevuse avastasin alles hiljaaegu enda jaoks ja tuleb tunnistada, et olen veel lapsekingades. Alati ei tule välja. Probleem on paberiga mässamises. Jube, kui palju paberit kulub algul, kui ilma mentorita õpid üksi suitsu kruttima. Lähvad nässu, näh..
Aga vahel tulevad välja sellised ilusad ja ühtlased pontsikud. Pruuni värvi kah, sest kasutan pruuni paberit. No silmailu peab kah ju olema..
Muhelen oma arvutitoolil ja olen rahul oma elukesega. Ma vaagin oma tundeid ja mingi hetk avastan, et ma vihkan oma naabreid. Isegi nüüd sellel heal hetkel. Nad on tülgastavalt vastikud ja käivad mulle närvidele. Surun maha negatiivse mõtlemise ja naeran omaette õnnelikku naeru. Sest tundes piinlikust oma negatiivse poole üle ja üritades seda kuidagi ajusoppides heaks teha, tunnen samas, et armastan meeletult enda sõpru ja lähedasi. Jällegi see Maailma kaaluvärk. Mingi kala peab alati kusagil olema ja ma ei ole siiani sellega rahul, et kõik asjad ei ole head.. aga see selleks..
Keegi laseb väljas rakette - need vihisevad ja paugutavad. Mingi tähistamisvärk või on lihtsalt kellelgi igav. Või on ta lihtsalt kerge püromaan. Näh, mulle meenus, kui üks mu hea sõber rääkis mulle, kuidas ta ca viieteistaastaselt oli salaja oma keldris valmistanud nitroglütseriini. Nii, et ema ei teadnud. Lihtsalt oma lõbuks - mitte, et kedagi õhku lasta. Aga keemia tunnist oli ta vist niimõnigi kord poppi teinud ja tal ei tulnud see koostisainete kokkupanemine hästi välja.. ma tänan taevast, et minu poeg sündis arvutinohikute ajastul, mil inimlapsed enam ei roninud suurte tehasekorstende otsa, ei mänginud manööverdavate rongivagunite katustel kulli ja ei valmistanud enda kodukeldris pomme. Ei murdnud jalaluid ja ei tulnud iga õhtu veriste muhkudega koju, kartes ema käest nahutada saada seetõttu, et - kas sa saad aru, et ma ei jaksa enam siduda su haavu ja tohterdada su muhke! Kas sul on aimu, kui palju maksavad sidemed ja plaastrid?!
Mul on ka häid uudiseid. Lendan täitsa üksi aprilli alguses Indoneesiasse. Seekord siis suht lühikene reisike - 20 päeva, aga eks see on ka hea. Salajane lootus on ka see, et äkki mu Suur Poeg on Austraalias nii palju selleks ajaks pappi kogunud, et saab mulle sinna külla sõita.
Uhh, kui hea tunne on, kui on olemas lennupiletid! On jällegi, mida oodata! Lendan tegelikult seekord lihtsalt - alustades küll Riiast, aga ainult kaks vahemaandumist ja mittemidagi eriti julma. Ma juba igatsen seda tunnet, mis valdab mind Denpasaris, kui astun nii tuttavast lennujaama uksest välja. Ja siis see soojus, sukeldumine ja snorkeldamine. Vaiksed õhtupoolikud veinipudeliga kiiges kiikumisega. Või rannaliival vedeledes.
Hetkel kostab õuest till-toll häält. Sellist nagu lennujaamades enne, kui mingi teade valjuhääldajast väljastatakse. See on nii südantsoojendav heli mu kõrvade jaoks, sest terve suvi viskasime seda heli kuuldes nalja - käes on lonksu aeg! Heli tuleb tegelikult rongijaamast, mis asetseb üsna minu naabruses. Ja see on hea, sest armastan seda kanti ja seda jaama ja rongide hääl on nagu muusika mu kõrvadele. Kibekiiresti kriban oma pudeli juurde ja segan omale teise veini-coca koksi. Traditsioone ei tohi muuta.
Taustaks mängib mul ülihea möödunud laupäeval raadio 2-es kõlanud Tallinn Express. Hea muusika ja .. hea.. et seltskonda pole. Sest niihea on vahel üksi olla omas kodus.
reede, 9. detsember 2011
esmaspäev, 5. detsember 2011
koll kapis
Mul on vahel viimasel ajal selline tunne, et kogu minu maailm laguneb koost ja kukub mulle pähe. Ma arvan, et natsa sarnaseid tundeid on tundnud ka väga tugevad inimesed oma elu jooksul.
Ma olen olnud lähiminevikus organisaatori rollis. Ma olen üritanud hoida vee peal paljusidki asju. Ma olen lohutanud, muretsenud ja ka aidanud. Samas olen ka vastu saanud teatud inimeste käest sama. Aga vahel juhtub nii, et oled katki. Ja tegelikult, kui olles aus, siis see on siin see probleem, mida tuleb ise lahendada. Ja kindlasti ma teengi seda. Aga ikkagi tahaks kohutavalt kuulda hea sõbra lohutavat häält. Miks on minus küll nii palju alplust.. või vääruhkust sees, et ma ei suuda seda paluda?! Lihtsalt seda kõnelust.. mis aitaks mul yle saada hetkelisest hingeseisundist. Viimasel ajal olen tähele pannud enda juures eriti seda, et ma ei viitsi teha ilusaid sõnu oma eraelus. Tööteemad on teistsugused ja need ei lähe hetkelisse temasse, seetõttu, et see maailm on see, kus pean esinema ja olema tasemel. Ma olen esitanud vastikult ja jõhkralt avameelseid küsimusi oma niiöelda sõpradele, kes oma teesklusega mulle närvidele käivad. Samas ka olen võtnud oma kaissu (metafoorilises mõttes) neid persoone, kes on nii siirad ja armsad ja hingelähedased. Ma ei karda enam oma tundeid varjata. Ei negatiivseid ega ka positiivseid. Ma ei tea, kas see on halb või hea.. sest olen katki praegu.. aga kyll ma ennast kokku liimin juba varsti..
See lugu kaa
Ma olen olnud lähiminevikus organisaatori rollis. Ma olen üritanud hoida vee peal paljusidki asju. Ma olen lohutanud, muretsenud ja ka aidanud. Samas olen ka vastu saanud teatud inimeste käest sama. Aga vahel juhtub nii, et oled katki. Ja tegelikult, kui olles aus, siis see on siin see probleem, mida tuleb ise lahendada. Ja kindlasti ma teengi seda. Aga ikkagi tahaks kohutavalt kuulda hea sõbra lohutavat häält. Miks on minus küll nii palju alplust.. või vääruhkust sees, et ma ei suuda seda paluda?! Lihtsalt seda kõnelust.. mis aitaks mul yle saada hetkelisest hingeseisundist. Viimasel ajal olen tähele pannud enda juures eriti seda, et ma ei viitsi teha ilusaid sõnu oma eraelus. Tööteemad on teistsugused ja need ei lähe hetkelisse temasse, seetõttu, et see maailm on see, kus pean esinema ja olema tasemel. Ma olen esitanud vastikult ja jõhkralt avameelseid küsimusi oma niiöelda sõpradele, kes oma teesklusega mulle närvidele käivad. Samas ka olen võtnud oma kaissu (metafoorilises mõttes) neid persoone, kes on nii siirad ja armsad ja hingelähedased. Ma ei karda enam oma tundeid varjata. Ei negatiivseid ega ka positiivseid. Ma ei tea, kas see on halb või hea.. sest olen katki praegu.. aga kyll ma ennast kokku liimin juba varsti..
See lugu kaa
laupäev, 3. detsember 2011
muusika
Ma olen arvatavasti - tegelikult kindalsti - melomaan. Päriselt. Ja mingit kahtlustki ei ole selles. Sest ma niiväga ei suuda elada ilma muusikata. Ma armastan muusikat .. mhmhmm seinast seina. Aga ainult head.
Hea muusika vahet saab teha kindlaks väga lihtsalt - kui Sa kuulad seda, siis saad kohe aru - kas see on halb või hea. See ei olene muusikastiilist.
Paljud inimesed viljelevad ja armastavad omi stiile. Nii ka mina omalajal, kui olin veel noor ja roheline. Tegelikult nagu ka maailm, on ka muusika väga erinev. Muusika viib sind tihti sinna, kus sa ei ole varem käinud. Ja see ei ole tihtipele sinu lemmik muusikastiil. Muusika on see, millega suhtlevad erinevad maailmarahvad. Muusika on Muusika.
Minu elus on olnud paar tõsist armastussuhet, mis on baseerunud ühisele muusikamaitsele. Ja on olnud tunne, et see ongi see, mis on eluks vajalik..
Paraku nii see ei ole olnud - hiljem on lagunenud see koost tänu olmeprobleemidele. Kahjuks ei saa ju tänapäeval olla enam lillelapsed..
Aga muusika on ja jääb!
Mis ma oskan Teile ütelda.. mhmm.. panen siis veel paar lugu - tegelt tahaks panna paarsada! Aga ei ole ju võimalust siia seda üles panna.
Esimene on mu vana-vana lemmmik; teine täna avastatud väga freak lugu, aga jällegi - mulle meeldib see.
ˇ
Hea muusika vahet saab teha kindlaks väga lihtsalt - kui Sa kuulad seda, siis saad kohe aru - kas see on halb või hea. See ei olene muusikastiilist.
Paljud inimesed viljelevad ja armastavad omi stiile. Nii ka mina omalajal, kui olin veel noor ja roheline. Tegelikult nagu ka maailm, on ka muusika väga erinev. Muusika viib sind tihti sinna, kus sa ei ole varem käinud. Ja see ei ole tihtipele sinu lemmik muusikastiil. Muusika on see, millega suhtlevad erinevad maailmarahvad. Muusika on Muusika.
Minu elus on olnud paar tõsist armastussuhet, mis on baseerunud ühisele muusikamaitsele. Ja on olnud tunne, et see ongi see, mis on eluks vajalik..
Paraku nii see ei ole olnud - hiljem on lagunenud see koost tänu olmeprobleemidele. Kahjuks ei saa ju tänapäeval olla enam lillelapsed..
Aga muusika on ja jääb!
Mis ma oskan Teile ütelda.. mhmm.. panen siis veel paar lugu - tegelt tahaks panna paarsada! Aga ei ole ju võimalust siia seda üles panna.
Esimene on mu vana-vana lemmmik; teine täna avastatud väga freak lugu, aga jällegi - mulle meeldib see.
ˇ
reede, 2. detsember 2011
elu
Mingi aeg tagasi mõtlesin siin arvuti taga, et peaks kirjutama. Sest nii palju emotsioone on, aga ma ei tea, kuidas ja kas on sünnis neid avalikuse ette tuua.
Just hetk tagasi hakkasid jalad külmetama, kuigi kaminas praksub ammu juba hele tuli. Aga mul on selle vastu salarelv - krahmasin kirjutuslaua riiulist oma villased sokid, mis on kootud mu sõbra Janne kätega ja milledega olen paterdanud suviti õues ja eriti nüüd talvel- on mul neist niii palju abi olnud. (ükskord kuuvalguses nad isegi helendasid:))
Nonii - nüüd sokid jalas, üritan ritta seada oma segaseid mõtteid.
Mõtlesin päeval juba, kui tööd tegin, et peaks kirjutama midagi siia. Sest vahel on see väljund oma pingete maandamiseks. Kirjutad - ja asjad saavad palju selgemaks. Samas ka tiba ohtlik, kuna paljud inimesed, kes on su tööga tihedalt seotud, vaatavad sind hiljem kui kuutõbist.. nu on juhtunud ka nõndaviisi..
Tegelikult oleks ma pidanud panema selle peatüki pealkirjaks "kas ülekohus seisab kotis?"
Ei taha kirjutada kurjadest asjadest, aga vahetevahel on elu lihtsalt kuri. Ja kuigi me ohkame kergendunult selle üle, et ei ole enam kolmandat maailmasõda ja me oleme sündinud õnnelikul ajastul, siis vahetevahel tegelikul me ei hooma seda, et see pisike "kodusõda" võib ka toimuda meie oma nina all. Koos pommitamise ja varjupaika ronimisega. Oma kodu kaitsmisega. Ja hirmutundega, kui pead pimedas oma autost minema oma ukseni. Mitte, et ma oleksin arg inimene. Oleks päris sõda käes, siis võtaksin kätte suure relva ja tulistaksin vaenlasi, kes mulle vaenulikult vastu tulevad. Kuigi arvan, et pigem tulistastaksin neid kummikuulidega, sest ei kujutaks ette Päris tapmist. Aga mida teha nüüdisajal? Isegi pesapallikurikas on välistatud. Kuigi mul ei ole seda. Ja nüüd ma hiilingi oma majja pimeduse varjus nagu varas. Sest otse näkku ähvardusi ja ka anonüümseid ähvardusi on tehtud mitmeid. Ja ka tillukesi sakutamisi minu hirmutamise nimel. Sellistes olukordades tihtipeale tahaks korraks imeväel omada Arnold Swarchenegger`i rammu, et saaks tõsta üles selle rottmehe ja talle rahulikult silma vaadates öelda: hasta la vista....
Ma armastan oma kodu! Ma ei taha siit välja kolida! Ma ei allu igasugustele provokatsioonidele! Ma tahan seda saavutada nõndaviisi, et ma ei peaks tegema mingeid sulitempe, sest ma usun sügavalt Karmasse! Ülekohus ei seisa kotis! Ma armastan Pedajat, sest mu vanaisa ehitas selle maja ja ta viimased minule meelejäävad sõnad olid: Marge, see on hea koht elamiseks, hoia seda.
Juhtus aga kuidagi nii, et mu ema ammu aastaid tagasi müüs ülemise korruse Võõrastele. Ja nad tahtsid aastaid, igasugu nippidega saada ka Minu ja Ivo alumist korrust endale. Tehes ülekohut. Tekitades kodusõja. Päevast päeva - kuust kuusse. Ma olen väsinud sellest, aga ma ei loobu.
Sest see on minu kodu. Ja siin on minu juured.
Millegipärast mulle meeldib just hetkel see lugu
Just hetk tagasi hakkasid jalad külmetama, kuigi kaminas praksub ammu juba hele tuli. Aga mul on selle vastu salarelv - krahmasin kirjutuslaua riiulist oma villased sokid, mis on kootud mu sõbra Janne kätega ja milledega olen paterdanud suviti õues ja eriti nüüd talvel- on mul neist niii palju abi olnud. (ükskord kuuvalguses nad isegi helendasid:))
Nonii - nüüd sokid jalas, üritan ritta seada oma segaseid mõtteid.
Mõtlesin päeval juba, kui tööd tegin, et peaks kirjutama midagi siia. Sest vahel on see väljund oma pingete maandamiseks. Kirjutad - ja asjad saavad palju selgemaks. Samas ka tiba ohtlik, kuna paljud inimesed, kes on su tööga tihedalt seotud, vaatavad sind hiljem kui kuutõbist.. nu on juhtunud ka nõndaviisi..
Tegelikult oleks ma pidanud panema selle peatüki pealkirjaks "kas ülekohus seisab kotis?"
Ei taha kirjutada kurjadest asjadest, aga vahetevahel on elu lihtsalt kuri. Ja kuigi me ohkame kergendunult selle üle, et ei ole enam kolmandat maailmasõda ja me oleme sündinud õnnelikul ajastul, siis vahetevahel tegelikul me ei hooma seda, et see pisike "kodusõda" võib ka toimuda meie oma nina all. Koos pommitamise ja varjupaika ronimisega. Oma kodu kaitsmisega. Ja hirmutundega, kui pead pimedas oma autost minema oma ukseni. Mitte, et ma oleksin arg inimene. Oleks päris sõda käes, siis võtaksin kätte suure relva ja tulistaksin vaenlasi, kes mulle vaenulikult vastu tulevad. Kuigi arvan, et pigem tulistastaksin neid kummikuulidega, sest ei kujutaks ette Päris tapmist. Aga mida teha nüüdisajal? Isegi pesapallikurikas on välistatud. Kuigi mul ei ole seda. Ja nüüd ma hiilingi oma majja pimeduse varjus nagu varas. Sest otse näkku ähvardusi ja ka anonüümseid ähvardusi on tehtud mitmeid. Ja ka tillukesi sakutamisi minu hirmutamise nimel. Sellistes olukordades tihtipeale tahaks korraks imeväel omada Arnold Swarchenegger`i rammu, et saaks tõsta üles selle rottmehe ja talle rahulikult silma vaadates öelda: hasta la vista....
Ma armastan oma kodu! Ma ei taha siit välja kolida! Ma ei allu igasugustele provokatsioonidele! Ma tahan seda saavutada nõndaviisi, et ma ei peaks tegema mingeid sulitempe, sest ma usun sügavalt Karmasse! Ülekohus ei seisa kotis! Ma armastan Pedajat, sest mu vanaisa ehitas selle maja ja ta viimased minule meelejäävad sõnad olid: Marge, see on hea koht elamiseks, hoia seda.
Juhtus aga kuidagi nii, et mu ema ammu aastaid tagasi müüs ülemise korruse Võõrastele. Ja nad tahtsid aastaid, igasugu nippidega saada ka Minu ja Ivo alumist korrust endale. Tehes ülekohut. Tekitades kodusõja. Päevast päeva - kuust kuusse. Ma olen väsinud sellest, aga ma ei loobu.
Sest see on minu kodu. Ja siin on minu juured.
Millegipärast mulle meeldib just hetkel see lugu
Tellimine:
Postitused (Atom)
