Tere!
Mina olen Marge ja olen jälle NYC-is. Hetkel kostub akna tagant prügiveo auto kolinat, aga ma olen nii rahul kõigega. Mingi tohutu depressiooniuss näris vist mind Eestimaal.. just vist, sest sellest on vaid ähmased mälestused. Ja muidugi ka palju aega möödas juba, kui siia mandrile tulin. Muide- tulin nagu mees muiste, ei helistanud lennujaamast kellelegi, ei võtnud taksot, lihtsalt sõitsin oma tuttavate rongidega kohale - ikka siis Woodhaven blvd-i ja trampisin ülesmäge ja täristasin Anne-Ly uksekella. Ta muidugi oli kursis, et olen tulemas.
Veider on mõelda tagantjärgi seda, et Eestis kahtlesin eelviimase päevani, kas ikka lähen. Ma ei suuda siiani aru saada, mis mu peas toimus. Sest see oli ainuõige otsus. Jep.
Elan jälle oma toas - mööbeldasin siin kah veidi. Keerasin voodi ringi ja tegin kappi omale office.
Tegelikult on mul elus sitaks vedanud oma iseloomuga, mis laseb mul kohanduda kõikvõimalikes olukordades. Ei tunne koduigatsust. Aga samas on rahutus kah hinges. Tahan edasi trallata. Kusagil .. mhmm.. vist Londoni lennujaamas ostsin endale Mehhiko Lonely Planeti. Märtsi lõpos kavatsen sinna minna oma autoga ca kuuks või tiba rohkemaks ajaks. Äkki ka Honduras ja Belize? Kõik on võimalik. Seekord siia tulin ikka oma vana reisu seljakotiga. Enamus ruumi võttis seal minu sukeldumisasjad. Ma ju nii tahan minna!
Ma ei ole siia nii kaua kirjutanud. Nii palju lahtiseid otsi tundusid olevat sõlmimata. Aga tead - vahel polegi neid vaja teha. Lihtsalt liigud edasi. Ühest kohast teise. Ja siis veel edasi. Elu on ju nii üürike. Ja mul on ikka nii vedanud, et oskan seda hinnata.
Olin siin olnud mõnda aega, kui ühel imakaunil nädalavahetusel tuli Bostonist külla Tammekas ja järgmisel päeval lendas Charlestonist siia Siim. Reede õhtul sai Tammekaga meie juures väike naps tehtud, aga hommikul oli ta minuga valmis Siimule lennujaaama vastu minema.
Ja siis me trallasime mööda Mannhattenit ringi ja see oli nii lõbus. See oli üks hea nädalavahetus.
Hetkel postitan selle jutu, mille kirjutasin ca kolm kuud tagasi. Ma olen oma blogi nii unarusse jätnud, tean seda, kuid loodan, et parandan ennast. Aeg lendab nii kiiresti. Vahepeal käisin ka Costa Rical. Aga ehk kirjutan sellest siis järgmise peatüki.
Mina olen Marge ja olen jälle NYC-is. Hetkel kostub akna tagant prügiveo auto kolinat, aga ma olen nii rahul kõigega. Mingi tohutu depressiooniuss näris vist mind Eestimaal.. just vist, sest sellest on vaid ähmased mälestused. Ja muidugi ka palju aega möödas juba, kui siia mandrile tulin. Muide- tulin nagu mees muiste, ei helistanud lennujaamast kellelegi, ei võtnud taksot, lihtsalt sõitsin oma tuttavate rongidega kohale - ikka siis Woodhaven blvd-i ja trampisin ülesmäge ja täristasin Anne-Ly uksekella. Ta muidugi oli kursis, et olen tulemas.
Veider on mõelda tagantjärgi seda, et Eestis kahtlesin eelviimase päevani, kas ikka lähen. Ma ei suuda siiani aru saada, mis mu peas toimus. Sest see oli ainuõige otsus. Jep.
Elan jälle oma toas - mööbeldasin siin kah veidi. Keerasin voodi ringi ja tegin kappi omale office.
Tegelikult on mul elus sitaks vedanud oma iseloomuga, mis laseb mul kohanduda kõikvõimalikes olukordades. Ei tunne koduigatsust. Aga samas on rahutus kah hinges. Tahan edasi trallata. Kusagil .. mhmm.. vist Londoni lennujaamas ostsin endale Mehhiko Lonely Planeti. Märtsi lõpos kavatsen sinna minna oma autoga ca kuuks või tiba rohkemaks ajaks. Äkki ka Honduras ja Belize? Kõik on võimalik. Seekord siia tulin ikka oma vana reisu seljakotiga. Enamus ruumi võttis seal minu sukeldumisasjad. Ma ju nii tahan minna!
Ma ei ole siia nii kaua kirjutanud. Nii palju lahtiseid otsi tundusid olevat sõlmimata. Aga tead - vahel polegi neid vaja teha. Lihtsalt liigud edasi. Ühest kohast teise. Ja siis veel edasi. Elu on ju nii üürike. Ja mul on ikka nii vedanud, et oskan seda hinnata.
Olin siin olnud mõnda aega, kui ühel imakaunil nädalavahetusel tuli Bostonist külla Tammekas ja järgmisel päeval lendas Charlestonist siia Siim. Reede õhtul sai Tammekaga meie juures väike naps tehtud, aga hommikul oli ta minuga valmis Siimule lennujaaama vastu minema.
Ja siis me trallasime mööda Mannhattenit ringi ja see oli nii lõbus. See oli üks hea nädalavahetus.
Hetkel postitan selle jutu, mille kirjutasin ca kolm kuud tagasi. Ma olen oma blogi nii unarusse jätnud, tean seda, kuid loodan, et parandan ennast. Aeg lendab nii kiiresti. Vahepeal käisin ka Costa Rical. Aga ehk kirjutan sellest siis järgmise peatüki.
