Oslo - VOL 2

Väldi suurlinnu ja tõmba neist kiiresti minema, on olnud mu moto. Aga tegelikult võib alati ju mõne tunni, vahest ka mõne päeva, mõne linna jaoks ohverdada oma kallist reisiajast. Tea, kas see Põhjamaa pealinn Oslo niii väga suurlinn ongi.. kindlasti Eesti mastaabis, aga juhtus nii, et hulkusime seal tervelt pool kenat laupäevast päeva ja mulle isegi täitsa meeldis. Ilm oli super. Isegi kohalikud olid sillas. Suvi oli tulnud lõpuks ka nende juurde. Otsisime ATM-e. Kammisime läbi suht suure maaala, enne, kui õnnestus üks leida. Naljakas, kui tuua võrdluseks meie väike Tallinn, kus igal sammul erinevate pankade rahaautomaate. Naa na, kui raske on Eestis olla...
Park, kuhu sattusime sellel kenal suvepäeval oli imekaunis. Purskaev, imekaunis haljastus, lillepuhmad, sügisõites põõsad, pargipingid.. tegime seal oma väikese break`i ja viskasime ennast päikesepaistelisele murule külili. Tundus, et meiesuguseid tegelasi oli seal veelgi. Ühe kuju tagant paistsid kellegi jalad.. ja mingis lillepuhmases sehmisid mingid tegelased. Siis tuli meiega kõnelema pensionieas hipi, kes eelnevalt oli samuti olesklenud murul oma eatu ja kulunud ja küllalt lärmaka kaasaga, kes nägi kurja vaeva, et kolme asja kotti pakkida. Hipi seletas oma elulugu lühidalt ja kokkuvõtlikult kätega vehkides ja ägedal moel.. lisaks sellele oli tal meile ka sõbralikke soovitusi: "ärge hoidke oma taskunuga siin murul, politsei saab väga kurjaks, kui seda näeb!" taskunoaks nimetas ta väikest matkanuga, mida olime hetk tagasi kasutanud küüneviilina. "Vaadake mind!" karjus ta traagilise häälega ja vehkis oma kätega, paljastades oma veenid: "Olen proovinud küll neli korda heroniini aga see mulle ei meeldinud, nüüd vanas eas süstin amfetamiini ja olen rahul oma eluga!" ja nii ta vatras, raputades traagilise liigutusega oma pikki juukseid. Mõne aja pärast naasis ta oma elust räsitud kaasa juurde, kes ikka veel pakkis oma kolme asja kotti ja kotist välja..
Mõni aeg hiljem, kui olime oma kolm asja kiiresti seljakotti toppinud ja pargist välja minema asusime, siis torkas silma kauni haljastuse vahel lamavate inimkehade laialisirutatud käeveenides süstlad.. või ok, liialdan, ühe tegelase käeveenis.. Aga neid imekauni Norra suvepäeva päikese all pargis magavaid "looduslapsi" oli seal palju..

Aga tegelikult Oslo meeldis mulle.

Norra suvelõpp VOL 1

Teretulemast Norra taaruval sammul, kusjuures selhetkel endaarust küllaltki adekvaatsel moel. Seda siis senikaua, kui avastasin, et ei suuda meenutada oma telefoni pin-koodi peale Oslosse saabumist, kuigi see juba aegade hämarusest on olnud ainult üks ja sama - väga lihtne neljanumbrine kombinatsioon. Siis sain vist aru, et kodusjoodud konjak, Tallinna lennujaamas joodud õlu ja lennukis joodud viski olid siiski arvestatavalt mõjutanud mu ajurakukesi. Mainiks ka veel seda, et ei ole viskit joonud aastaid, pole see kah mu lemmikjook, aga kuna sattusime juhuslikult koos oma töökaaslasega ühele lennule ja pärast õhkutõusmist kopereerusime vabale pingireale ja tema lemmikjook oli viski, mille ta ka lennujaamast oli kaasa ostnud, siis loomulikult oli see vaja vennastumise ja sõpruse märgiks, või ütleks ausalt: lihtsalt oli hammas verel ja hea napsutada - pintslisse pista, tilgatumaks.. põhjani ära juua. Sellest ka siis see taaruv kõnnak ja väikesed häired mälusoppides.
Võiks veel öelda, et esimese ja ka teise oma Norra päeva veetsin mõnusas alkoholisuminas kusagil Oslo külje all, kuhu me sõitsime kiirustades ja jälgides gps-ilt vaid seda, et satuks kusagile vee äärde. Sest seekord oli minul ja mu sõbral, kes mulle kaugelt sisemaalt vastu sõitis, selline plaan, et ei lähegi sinna põhjapoole, vaid vaatame, mis saab - telgime, või kui vihma sajab, siis magame autos, siis oli ka paar muud plaani, aga sellest siis ka edaspidi juttu teen.
Keerasime õkva kusagile jõeäärde kottpimedas, esialgu tähelepanemata, et sattusime kellegi õueette. Hommikul selgus, et tegemist oli imeilusa kohaga - majake tundus olevat mahajäetud ja asteses kaunis jõekäärus viljapõldude vahel. Kodunesime seal suht kiiresti nii, et isegi ei raatsinud järgmine päev sealt edasi sõita, vaid otsustasime jääda veel üheks ööks. Tundus, et see ongi nüüd meie kodu. Võib-olla oli ka selles süüdi kodunt kaasa toodud Eesti Viin.

Igastahes mingi hetk, kui mu sõber kalastas majaomaniku territooriumil ja mul tekkis mõte minna tagasi auto juurde, tabas mind üllatus ja seda siis sellisel moel: nimelt, kui olin roninud paljajalu läbi jõekääru võsa ja roninud üle aia, viinapudel näpus kõlkumas, siis oli saabunud meie auto kõrvale ka peremehe auto. Peremees, kelle nime ma kahjuks ei tea, oli kohutavalt sümpaatne. Ei pannud ta pahaks seda, et ma üle tema aia turnisin, samuti tunnistasin talle ausalt üles, et mu kaaslane viibib kusagil tema territooriumil ja kalastab seal. Ei pannud ka ta pahaks, et ma sain kohe sõbraks ta pikkade kõrvade ja lõikamata sabaga ja arusaamatut tõugu koerakutsikaga, kes mind üleni mudaseks ja märjaks tegi täiesti agresiivsel ja ebanorralikul moel. Selajal, kui hullasin ta koeraga, tühjendas ta oma paadi vihmaveest, naeratas mulle ja sõitis jõekääru kusagile omi asju ajama. Tagasi tulles ja enne ärasõitu soovis ta head ööd, naeratas, vilistas koera autosse ja kimas mäest üles..

Hommikul avastasime, et meie auto ei käivitu.. aga tänu Norramaa heale lastetoale peatus esimene auto maanteel, kellele sai krokodillidega viibatud. Ja siis läks reis edasi teistesse kohtadesse.

PS: vesi selles kaunis aga saatanlikus jões oli ikka jubekülm. Tehke järgi - seebitage ennast paadisillal dushigeeliga kokku ja karake vette, kus järgmine kraad allapoole tähendaks jääkirmet. Ja nii päevas vähemalt kaks korda. Mõnus..

crazy world

Kuidas on võimalik selline asi, et kahekümneaastane ja kolm aastat polükas elektrit õppinud noormees helistab oma emale ja küsib, et mida teha, kui peakorgid järjest välja taovad ja köögipoolt kärsahaisu imbub. Et mida ikka teha, et need korgid ikka jääksid sisse ja saaks arvutimängu edasi mängida.. spuuki... nagu lambad tunnelis, eksole..

Nagu see, kuidas mind juba kaks korda Oslo lennujaamas on läbikobatud ja mu kott läbipuistatud. Ja seda kõike kõigesõbralikuma naeratuse saatel. Miks just mind ja mitte teisi?! Öelge palun mulle seda.

Ja palun öelge mulle ka palun seda, kuidas oleks võimalik saada üle oma tusatujust ja las-minna tundest. Tahaks tunda jälle rõõmu väikestest asjadest ja käia ringi säravate silmadega, mitte kissitada pinevalt silmi sellise pilguga - olen valmis ja kui sa mind ründad, siis hammustan vastu..

Üritan enda meeleolu tõsta väikeste momentidega nagu täna näiteks ei suutnud ma kuidagi Priisle turul Lasnamäel mööda minna kahest tegelasest, kes istusid kioski ääres ja mängisid mingite imelike pillidega ehtsaid vanu Vene rahvaviise. Väga profilt ja väga lahe oli kuulata. Maeisaa aru, miks kõik see rahvas tuimalt mööda tammus. Ostsin oma virsikud ja ei raatsinud kuidagi ära minna. Kui aeg kuklasse taguma hakkas, siis poetasin oma viimase kahekümneviieka neile kohvrisse ja tundsin samas ise nagu oleksin midagi kohatut teinud.. naljakas, ehh.

Siis veel see tunne, kui kasvatad ennast ja annad kõikidele jalakäijatele teed ja lased kõik autod vahele ja üldse oled viisakas ja heatahtlik liikluses. Keegi tänab sind.. lehvitab.. vilgutab tulesid.. kuid kuidagi puudub sul viimasel ajal igasugune emotsioon. Midagi on väga mäda..

Jah, selle jutu mõte ongi see, et tahaks nii, et suudaks elada teistmoodi - mitte ainult kõike negatiivset välja tuua ja selle üle aliseda..

Aga pagan küll, homme mõtlen juba teistmoodi, luban seda.

prrr.. kahjuks Eesti suvi hakkab läbi saama..

On olemas niimõnigi lennupilet! Kohutawalt hea tunne on see, kui sul on olemas lennupiletid! Eriti veel erinevate reiside jaoks. Kõigepealt sõidan homme õhtul Norra ja seda siis ainult viieks päevaks. Seekord kavas siis minna natsa lõunapoole ja ka Bergenis ära käia. Aga mis palju tähtsam - on olemas piletid, mis viivad mu talvel pikaks ajaks siit minema. Täpsemalt 30. november panen siit jeehat ja tulen alles tüki aja pärast tagasi. See siis mu kauaoodatud Peruu, Boliivia ja Ecuadori trip. Oooo ja Galapagose saared, merelõvid ja iguaanid, oodake mind, ma tulen varsti!
Esimene peatus kapitalistlikus suurlinnas New York` is, kus ka plaanis paar päeva veeta. Hea tunne on, sest nüüd enam ei ole see reis ainult Plaan.
Aga mõningaid viimaseid hetki Eesti suvest üritan ikka püüda. Eriti meeldejääv õhtu ja öö oli see, mille veetsime Heleniga Saarel auto katusel. Mitte minu oma, sest seekord oli väravas kuri väravavaht, kes eiras igasugu kauplemist ja isegi altkäemaksu. Rääkimata naiselikust sarmist ja võlumismeetoditest. Tuli saarele läheneda teistmoodi - vahetada Mikuga autod ja kusagilt Luigekandist sõita džiibiga korralikku offroadi. Läbi aukude ja liivavallide.. puude vahelt, kus vahepeal jäi mulje et nüüd ei saa enam edasi ega ka tagasi. Ja siis voilaa- väikesest liivakallakust alla ja olidki juba territooriumil!

Selleks, et olla tähtedele lähemal, tegime omale pesa autokatusele. Arutasime asju ja vaatasime tähti. Käisme ujumas ja imetlesime kuukuma. Oli ka telk, mille üles panime. Aga sinna me magama ei läinud. Sest väss tuli peale tähistaeva all autokatusel pehme madratsi ja tekkide vahel.

Hommikul, kui päike hakkas lagipähe kõrvetama, libistasin ennast vargsi katuselt alla ja sõitsin vaikselt kivi lähedale varju.. ja siis tudusime edasi.. Hiljem Helen ütles, et oleksingi niimoodi sõitma võinud jääda - lõpmatuseni või siis maailma otsa.

kui ma ei oska midagi pealkirjaks mõelda, siis ma ei oska ka midagi kirjutada..

Lõõtsutasin hetk tagasi diivanil peale oma rattasõitu ja mõtlesin, kuidas panna oma emotsioone kirja.. mingi jutt kumas ja siis ütlesin järsku iseendale selle lause, mis on selle jutu pealkiri. Nii lihtsalt see käiski..
Aga tegelikult ei peagi olema ju kirjanik, kui tahad blogida oma emotsioone.. onju.. kinni jooksis, pealkirja mõttes ja ka muidu.. aga tegelikult vahel on emotsioone ilma märkimisväärsete sündmusteta rohekem, kui mingi elutripiga võrreldes..
Sõitsin ca 3 tundi tagasi oma kodunt välja paraja kassiga. Tuju oli paha paljudel põhjusetel, mida ei hakka siin välja ju ometi tooma.. Kuuulasin oma lemmikmusa ja sõitsin ja sõitsin ja sõitsin.. Ja muidugi laulsin ja laulsin kaasa.. nii kõvasti ja valesti, kui see mul välja tuleb. Vilistada üritasin kah.. vabsee ei tulnud välja alguses.. hiljem, kui ühe klapi kõrvast ära võtsin, siis hakkasin tajuma, et mingi meloodiline vile juba tärkab.. selline algeline, aga suureks rõõmuks mulle. Märkasin ka igasugu tegelasi, kes veetsid oma aega Nõmme tänavatel ja kes suure hämmeldusega mind põrnitsesid. Tundus, et tigedalt. Meenusid ühe tegelase sõnad, kes tuli just Hollandist ja kirjeldas jalgratta kultuuri ülivõrdes. Tema sõnade järgi vilistab ja laulab iga kolmas rattur Amsterdami tänavatel ja keegi ei vaata imelikult tema poole..
Sõitsin kodunt välja mööda oma lapsepõlve tänavaid, kus tean igat puud ja maja. Tean ka inimesi, kes seal elavad ja traagigat kah, mis on juhtunud nii ühes, kui ka teises majas.. Paha tujuga tulidki ainult sellised asjad meelde..
Siis laekusin ühe oma vana sõbra juurde, kes elab ka Nõmmel ja keda polnud näinud palju aega. Sai räägitud maailmast ja mõndast.. ka südame puhtaks.. või peaaegu. Kuradi hea oli.
Kojusõites mööda samu tänavaid tulid meelde tuttavate majade juures vaid positiivsed asjad. Kuidas seal majas me kirsiraksus käisime ja seal kiigega üle võlli tegime.. ja muud paljut säärast. Hea tunne olin. Laulsin jälle ja tegin oma rattaga Sihi tänaval kaheksaid. Mingi rahvas vahtis mind ja naeratas heasoovlikult..

uu, ma ei ole veel surnud.. olen vaid aasta vanemaks saanud..

Teadamiseks Teile kallid sõbrad, kes te olete kirjutanud mulle ja tundnud muret, kas olen veel elus või .. näiteks kusagil kaugel ära sellises maailmas, kus pole internetti, siis vastus nüüd - olen elus ja nii terve ja nii kodumaine, kui vähegi veel olla saab Eestimaal ja Eesti suveajal oma tavalisi asju toimetamas. Lihtsalt polnud aega. Vahel, kui ka aega oli, polnud tuju ja siis, kui oli tuju ja aeg, polnud võimalust siia midagi kribada. Aga teen seda siis nüüd. Vähemalt üritan mingit kokkuvõtet teha oma emotsioonidest ja sündmustest, mis on vahepeal toimunud.

Sest, kui naudid Eesti suve, võib kaduda ka taju sellest, kus riigis oled ja sellest, mis on üldse sinu elu kreedo ja eksistent maalimas. Nagu näiteks mu hea sõber Annika, kes suvitas mõnusalt kolm päeva Pärnus, saatis mulle mingi X öö sms-i sisuga: " tervitusi Hiinast! sinu Hiina Müür!"

Ja siis paari tunni pärast juba sellise sõnumi: "hakkasin omale voorusevööd heegeldama. Paabeli Hoor."

Selge näide sellest, kuidas on võimalik teha oma trip paari tunniga Hiinasse või Paabelisse.. või kuhu iganes su kujutlusvõime või (joobeaste) sind viia võib..

Suurest loomaarmastusest sai ka kodustatud üks suur kassiroju, kelle leidsid Paabeli Hoor ja tema sõbranna üksildasel moel hulkumas mööda Pärnu randa. Kass, kes tiksus enne oma vanadussurma viimaseid päevi ja kellel puudus arvestatavalt karvakasv, sai sekundiga nimeks Peemot. Hiljem, kui temaga oldi juba paar päeva korterit jagatud ja ta oli teinud ka kööki oma Junni, siis unustati tema esialgne intelligentne nimi ja tema uueks nimeks sai lihtsalt Teemant. Ei tea ega tahagi teada, mis on hetkel Peemoti-Teemanti saatus.

Tegelikult on aegade hämarusest kujunenud välja selline traditsioon, et suvel pruugivad mu sõbrad ja mina rohkem alkoholi, kui talvel. Sest esiteks suvel on loodus, kus hea külitatada lõkkepaistel. Ja grill. Oleks ju patt, kui sa ei jooks hea liha või kalatüki kõrvale lonksu õlut, veini või hiljem ka viina. Ja siis on veel palju suveüritusi, alates jaanipäevast, kontserditest, aiapidusest, telkimistest ja sünnipäevadest. Selle viimase teema kohta siis mu järgneva jutu sisu ongi.

Esimene peatükk: PLAAN

Kui Teile tegelikult ausalt ära rääkida, siis olin veel kevadel üsna kindel, et ei pea seeaasta oma sünnipäeva. Aga see mõte muutus kiiresti, kui olin Norras ja sattusime Uriga lobisema sellest, et kuna meil on sünnad mõnepäevase vahega, siis võiks korraldada selle ürituse ühiselt. Ja loomulikult saarel! Selleks ajaks - nädalavahetus siis 24.07 - 26.07 tuleksid siiamaile kohale kõik norrakad, tartukad, purtsekad ja muud tegelased. Ja nii see plaan saigi paika pandud.

Teine peatükk: ETTEVALMISTUSED

Saarest olen siin oma blogis niimõndagi rääkinud. See on see koht, kus olen enamuse oma teadlikust elust oma sünnipäevad ja ka paljud jaanipäevad veetnud. Ei saa mainimata jätta niisama sõpradega veedetuid suveõhtuid ja eriti mu igapäevaelu argipäevaõhtuid, kui varakevadest sügiseni õhtuti velotan saarele ujuma ja siis tagasi.

Saare pluss ja ühtlasi miinus on see, et sinna ei saa naljalt autoga ligi. Aga autoga ligi on vaja saada, kui sa organiseerid vähemalt 50-le inimesele kolmepävast pidu. Sest kuigi me võime olla looduslapsed, on meil ikka vaja mõningaid materiaalsed asju, mida on vaja saarele transportida. Näiteks generaator, mis kaalub nii jubepalju, et kaks meest seda vaevaliselt autokasti jõuavad tõsta. Siis kindlasti muusika. Sest muusika PEAB olema. Ilma muusikata ei saa. Eriti veel kolm päeva. Mõeldamatu. Siis küttepuud. Sest Saarelt puude maharaiumine on patt. Seda ei tohi kunagi keegi teha. Seal on iga kasvav puu täiesti üleloetud ja arvel. Aga lõke ju peab olema! Siis veel pisiasjad nagu katusealused kõlarite ja inimeste kaitseks, kuna ilmaennustus lubas järjest kolm päeva - reedest pühapäevani lausvihma ja siis veel igasugu muu staff nagu toidud, joogid ja telgid. Sest rahvast oli kutsutud igasugumasti ja neid oli palju.

Selleks, et saarele saada peale vastikut märga vihmaperioodi tuleb ületada mudajärvedega sõidetud tee, millest saavad küll läbi džiibid aga kindlasti mitte tavalised sõiduautod. Selleks, et saaks läbi ka tavaline nelirattaveoga auto, käisin nädal enne oksakääridega mudalompide äärest võsa hekseldamas. Toimetasin seal paar tunnikest ja tulemus oli üliproo. Isegi täielik autopede, kes kardab kõigeväiksematki kriimu, ei pidanud tundma vähimatki hirmu.

Kolmas peatükk: SÜNNIPÄEV (vol 1)

Reedene hommik oli seepäev, kui ilmaennustus oli lubanud üleujutusi, äikest, tormi ja raju. Aga üldse ei imestanud, kui meie ilusa ürituse meeleheaks ilmataat halastas kuni pärastlõunani nii, et saime nelja autoga oma staffi veetud Suure Kivi kõrvale ja enamuse asju ka paigaldatud. Nagu näiteks katusealune musatehnika jaoks, mis oligi nagu peamine. Ja siis algaski see suvine äikesetorm. Enne, kui enamus külalisi kohale jõudsid, üritasime siduda ülisuurt koormakilet nelja puu vahele.. ja seda kõike lausvihma all.




Soe vihm oli. Hea seltskond oli ka.
Ärge laske ennast kunagi heidutada ilmateatest, kui on vaja midagi lõbusat teha. Kui teil ei ole just kroonilist kopsupõletikku. Ja arstitõendit, kus kirjas, et selliseid asju teha ei tohi. Meie seltskonnas õnneks ei olnud küll ühtegi haiget inimest, isegi keegi ei saanud ei nohu ega köha, sest ujumas sai käidud õhtupimeduses lausvihma käes kordi kümme. Ja vahel oli tunne, et mitte taevast ei saja vihma vaid veepinnalt pritsib seda taevasse.










Neljas peatükk: SÜNNIPÄEV (vol 2)

See kaunis laupäevane päev oli minu jaoks üsna ähmane. Magatud sai kusagil kaldaäärses helekollases telgis ja peale seda ka palju kordi jälle ujumas käidud. Rahvast vooris edasi-tagasi ja tekkis vahepeal tunne, et keegi on meie salapaiga avastanud.. hiljem ringivaadates selgus, et kõik olidki ainult meie sõbrad..

Meie saare kõrval on ka üks väike saar, kuhu saab ujuda ja mille tagaotsas on üliproo lahesopp, kus saab külitada madalas ja soojas vees, ümberringi õõtsumas vesiroosid. Seal on kah kena aega veeta, ainuke miinus on muidugi see, et mingi aeg hakkad puudust tundma seltskonnast ja napsupudelist.. siis tuleb jälle tagasi ujuda. Aga terve tollepäeva säras päike, kuigi ilmaennustus oli lubanud lausvihma.. arvan siiani, et Ilmataat on minu Sõber ja soosib mu üritusi saarel.



Viies peatükk: SÜNNIPÄEV ( vol 3)

Imekenal pühapäeva hommikul, kui ärakasin oma auto tagaosas, kuhu olin enese teadmata teinud omale imemõnusa pesa, mis koosnes madratsitest, tekkidest ja patjadest, otsustasime Annikaga, et oleme nii laisad, et ei viitsi isegi minna lõkkeplatsi äärde viina järele. Kookisin istme alt välja oma sünnipäevaviina (vaata esimest pilti) ja panime selle pintslisse. Kõlgutasime jalgu välja auto tagaosast ja imetlesime kaunist hommikust vaadet, mis hõlmas meie lemmik ujumiskohta - helekollane liiv, mügarlikd männihakatised, luigepere ujumas.. ja siis joodikud, kes hakkasid meie ümber kogunema.



Ka see päev oli meeldiv aga siiski üsna ähmane.





Kuues peatükk: SÜNNIPÄEV ( vol 4)

Esmaspäeva hommikust ei taha eriti nagu rääkidagi. Kui nüüd valetaks, siis tuleks umbes selline tekst: Ärkasime hommikul ja olime rõõmsad nagu lilled! Avastasime rõõmuga, et kõik meie sõbrad on lahkunud ja me olime kahekesi saarele jäänud, kuhu oli jäetud maha kõik olmeprügi, isiklikud asjad, niimõnigi telk ja muu staff.. Olime ülirõõmsad ja optimistlikult naeru lagistastades korjasime kokku kõik selle laga! Selleks ei läinud üldse palju aega - umbes pool päeva. Ja me tegime seda naudinguga.



Seitsmes peatükk: SÜNNIPÄEVAKAARDID

Kunagi hiljem, kui kodus sobrasin ja koristasin oma autot, siis leidsin sealt niimõningagi sünnipäeva sürpriisi. Ka kaarte oli seal terve ports. Mu head sõbrad ikka oskavad mulle südamesse pugeda oma luuletuste ja lugudega. Ei hakka neid kõiki laulvaid ja jutustavaid kaarte siia välja tooma peale ühe. Teadmiseks Sulle Margit, õel vanamutt - pole Sul kah need " viiekümnendad enam mägede taga!"

Aga tekst siis järgmine:

Kallis Marge:
50-dad hakkavad tiksuma pärast suurt juubelit järgmisel aastal. See oli väike vihje, et aasta pärast trauma liiga suur poleks.
Senika aga: palju õnne sünnipäevaks, raha, õhtuseid õrnusi, tervist, kuuma seksi jne.
Margit ja Marek