Kõik räägivad, et tuleks ometi suvi, sest nad on nii väsinud sellest pikast ja külmast talvest. Mina olen sellest vaid väikese osa siin saanud olla, aga seegi on väga pikk ja väsitav mu jaoks. Umbes kolm nädalat.. vist.. olen oma kodumaal olnud ja see aeg on küll jube kiiresti lipanud.
Mitte nii kiiresti, kui need kolm kuud, kui rändasin mööda maailma.
Mäletan, et millalgi ammu olin ma džunglis lõkke ääres ja magasin omatehtud palmiokstest onnis..
Ja seal rändasin ma hoopis teises dimensioonis.. see tundub hetkel nii müstiline ja uskumatu, et peaaegu ei usu, et see tegelikult toimus reaalselt. Jaah, sest hetkel, kui istun oma igituttavas arvutitoolis ja kuulan trompetimuusikat, on raske meenutada džunglihääli.. lõkkepraksumist.. ebamaiset üminat. Aga kui sulgen silmad ja natukene keskendun, siis tegelikult naaseb see mälestus mu hetkereaalsusesse..ehhee. Täitsa on olemas!
Jaaah, raske on aru saada siiani paljudest asjadest siin kodumaal. Algul eriti see, kuidas siin kohaneda. Sest probleeme on palju siin. Eriti, kui tuled tagasi pärast julma ja külma kolme Eestmaa kuud ja sind ootab ees mahajäätud maja külmunud torude, külmast katkiläinud tehnikaga ja töö, mida on vaja usinasti teha. Sest need eelnevad kolm kuud, mil iga päev oli erinev teisest päevast, tunduvad tagantjärgi nagu kolm aastat kodukandis. Ja raske on muutuda uuesti kapitalistiks, kes nõuab, rassib, kavaldab, tegutseb selle nimel, et saaks parema diili selleks, et saaks jälle võimaluse nõuda, rassida ja kavaldada..
Sest see elu on nii väga erinev sellest elust, milline oli meie elu meie reisil, selle kolme kuu jooksul, kui meie ainukesed mured olid suht lihtsad ja primitiivsed - väike kõhutäis ja öömaja.. ja siis vaatame, mis edasi saab. Kuhu läheme ja mis vahet on, millal jõuame.. Kui ei jõua, kah pole hullu.. kui pole muret, siis pole ka probleemi. Ja see oli hea tunne. Aga ka vahel oli selline tunne, et oled ulgumerel. Ja seda parem tunne oli, kui sattusid kohta, kus tundsid ennast nagu kodusadamas.
