ma olen armunud..

Ma olen armunud.. uuesti ja ma ei uskunud ammu juba, et see nondaviisi juhtub. Ma olen armunud oma uude Minasse, olen armunud sellesse, kuidas ma tunnen ennast onnelikuna. Olen onnelik, sest nii lahe on omada enda ymber toredaid sopru ja enamgi veel. Olen armunud ka New Yorki, sest see linn on nii kummaline. Siin on nii palju varve ja rasse ja hullumeelsust, mis minu hingele paneb hyyumargi!
Ma olen muutunud siin linnas ratsionaalselt ja uskuge voi mitte aga see on voimalik nii lyhikese ajaga. Ma arkan vabatahtlikult yles kell kuus hommikul ja mu paev on pikk. Selle aja jooksul, kui olen siin olnud, olen vaadanud vaid paar korda telekat. Maletan, kuidas kodus ma ainult persetasin ja persetasin - kodus teleka ees voi arvuti taga ja siis autos. Olen alla votnud rohkem, kui kymme kilo ja see ei ole naljutamise teel saadud saavutus. Ma lihtsalt liigun ja seda ainult oma kondimootori abil. Kerge on kaia- kui algusenadalal tulin rongiga koju ja tippisin oma koduteed maest yles ja siis avastasin veel enda eest korge trepi, mis laheb sillale, mis yletab raudteed.. mhmm.. ma hakkasin seal all peaaegu nutma. Ka koige aeglasemad vanamutid ronisid sealt yles kiiremini, kui mina siis. Nyyd ma jooksen sealt yles, pole mingit polveprobleemi.
Ma armastan NYC-i haali ja seda kui lahedad on inimesed. Neil on koguaeg argipaeviti kiire, aga nad leiavad alati ka aega teiste inimeste jaoks.. kui naiteks keegi metros kaarti uurib, siis on kohe vahemalt kolm inimest ymber, kes oma abi pakuvad.
Mul oli seda vaja - siiatulekut, et saada paljudest asjadest aru ja lihtsalt oma eneserahu ara teenida.
Ohh, tegelikult on see nii yldine jutt, raakida oleks paljusti, naiteks sellest, kuidas kaisin Charlestonis Siimul kylas ja see kolm paeva palmide all, koos hea seltskonnaga oli fantastiline. See on Louna ja nii kardinaalselt erinev New Yorkist ja ma taiega kaifisin seda. Inimesed ei kiirustanud, majad olid pisikesed. Nad raakisid aeglaselt ja teise dialektiga. Tempo sobis mulle.. Ma lahen sinna varsti juba tagasi.
Ja paari tunni parast lahen lennujaama Mikule vastu, kes tuleb kymneks paevaks meile kylla. Ta esimest korda New Yorkis ja ma olen kindel, et talle meeldib siin.
Kas olete kunagi Eestimaal lihtsalt mooda tanavat vantsinud, sinu korval kaivad kaks meest, kes on tihedas jutuhoos omavahel ja jarsku keerab yks nendest oma pea sinu poole ja kysib - kuidas tana su paev laks? Kas pole ilus ilm? Ja ta tunneb huvi su vastuste vastu. See on nii tavaline siin ja sarnaseid situatsioone juhtub mitu korda paevas.
Moned pildid kah siis Charlestonist

Add caption