Ivan

Ivan on mu toanaaber ja mu korteri omaniku Gloria poeg. Ivanil on siiras naeratus ja pikad krässus juuksed ning peas tagurpidi nokamüts, mis on juured alla võtnud. Ta vist peaks olema minust vanem, aga kurat neid Lõuna- Ameeriklasi teab, ta ema on ca 90 ja näeb välja nagu keskealine kena tibi. Kui ma esimest korda Gloriat nägin, kes on pärit Ecuadorist ja lapsepõlves siia oma kannad kinnitanud koos oma emaga, tutvustas ta mulle oma poega, hääldades ta nime nagu midagi tohutult eksootilist- Aiivan! Mäletan, kuidas Ivan krimpsutas tiba rahulolematult oma nägu ja surus oma kämbla mulle pihku- Ivan! rõhutas ta oma nime venepärast hääldust.
Selles keerulises korteris, kus me kõik koos elame, lõppeb üks käänuline ja kitsas koridor meie kahe uksega. Nurkapidi koos. Tavaliselt, kui mu toa uks on kinni, siis ma ei kuule üldse teiste tegemisi. Tänu sellele, et see maja, kus elan, on nii üüratult vana, et tolajal ehitati kõiki vaheseinu nagu kindlusemüüre- need on paksud- heli ja välistemperatuurikindlad ja ühesõnaga kõik see, mis teeb mind õnnelikuks- minu olmemöla ei kostu välja, teiste oma sisse, suvel palavus mind ei häiri.. ja talvel vist mitte ka külm.. nii nad räägivad, eks paistab.
Aga täna ma kuulsin oma tuppa kostuvat muusikat. Ivan, kes tavaliselt kuulab Metallicat ja erinevat vana rocki, oli avastanud enda jaoks midagi uut ja olles sellest nii eufoorias, pani kõlarid põhja ja hoidis enda ust pärani. Selleks hetkeks, kui mina oma toast välja läksin, oli ta kedranud seda lugu vähemalt viis korda. Suu kõrvuni tantsis ta läbi koridori, arvestatavalt hästi oma ema trotsiks loole kaasa lauldes. Mul oli hea meel, sest tegemist on ühe minu lemmik, lemmik looga samuti.

tagasi siin

Ma ei tea, kas ma üldse oskan enam kirjutada. eriti oma uue ja popi klaviatuuriga, mille sain ca paar päeva tagasi Siimu käest enne, kui hakkasin Charlestonist tagasi sõitma.
Noh, peale ühte lauset tundub, et grammatiliselt oskan vist kirjutada jah aga iseasi on see, kas suudan seda teha ka kirjanduslikul moel.. eks paistab siis..
Ma ei ole siia kirjutanud vist üle poole aasta kindlasti ja üks põhjus on kindlasti see, et algselt oli liiga palju sündmusi ja teine, et hiljem oli liiga pikk vahe. Ja kui liiga pikk vahe on, siis ei oska enam otsast pihta hakata.
Aga jätan siis selle vahepealse loba ja kirjutan lihtsalt mingi olmemöla üles põhiliselt sellepärast, et harjuda oma uue eestikeelse klaviatuuriga ja teiseks selleks, et teha algus lahti jälle oma blogis kirjutamises. Sest ma tahaks kirjutada üles paljusidki asju. Ja panna pilte vahetevahel. Ja kiruda ja rõõmustada siin. See on mu jaoks olnud alati nii lõbus. Ja vahetevahel, kui kukun vaidlema mõne oma sõbraga mingite asjade üle, siis on juhtunud tihti sihuke asi- oi, ma tean! Ma kirjutasin kunagi sellest oma blogis ja panin ka paar pilti üles! Ja kohe saab märksõna otsingumootorisse pandud ja üles leitud teemad, pildid.
Okey..
Seekord siis mitte midagi tarka ja informatiivset. Ahh- kuulan praegu Pink Floydi ja olen õnnelik. Olen olnud õnnelik enamuse oma Ahvmeerika ajast, aga eriti peale seda, kui Queensist kolisin siia- Mannhattanile oma pisikesse tuppa, mida remondin juba kaks kuud vist- loe, plätseradan oma seinu erinevate värvidega. Ükskord saan ka oma ideaalse värvi!
Mis on huvitav tegelikult, on see, et ma ei vihka enam seda linna.. ma suisa armastan..
Kohutavalt raske linn minu jaoks, samuti raagivad sellest paljud inimesed, kes siin ammu juba elavad ja enne mind. Aga mul on hea meel, et lõpuks ma sain sellest linnast sotti. Sest vastakad tunded kaisid mul juba siis üle pea, kui olin siin eelmine aasta kolm kuud. Ma ei armastanud seda linna ja samas ta meeldis mulle kohati tohutult. Ma tundsin ennast siin võõrana ja piidlesin ja piidlesin. Kohati lagistasin naerda.. that`s it.
Mul on nii hea meel, et saatuse teed tõid mind siia upper west side, Mannhatanile, minu pisikesse tuppa, mida tavaliselt kasutan vaid magamiseks ja hetkel esimest korda ka kirjutamiseks :)
Sest ma armusin oma neighborhoodi. Sest siin on nii palju millesse armuda. Eelkoige inimesed. Ja ma ei hakka sinna teemasse hetkel laskuma, sest siis ma jääksingi kirjutama. Sellest teemast tuleb palju eraldi peatükke, kindlasti hakkan sellest kirjutama. Siis kõik need majad, kirikud, soe õhk ja aura ja rotid, kes jooksevad mu jalgade eest mööda, kui teen oma õhtusi sigarette trepil.. ja see katus, mis on mu salakatus ja kuhu lähen siis, kui tahan taielikku rahu saada. Eks ma homme kirjutan sellest kõigest lähemalt.. äkki..
Aga kuulan hetkel seda lugu: