Tere mina ise ja inimesed, kes seda kunagi juhtuvad lugema. Ma pidasin kunagi aktiivselt oma blogi ja ehh, enam mitte. Vahel juhtub elus asju, millest oleks jube palju kirjutada aga samas on palju põhjusi, miks neist ei saa kirjutada. Nagu naiteks taksotöö, mida tegin mustalt, peale seda, kui kukkusin oma kae otsast ja sellel hetkel oli iga öö minu jaoks seiklus, sest juhtus nii palju koomilisi asju pidevalt. Ma oleksin saanud sellest kogemusest kirjutada raamatu, mille pealkiri võiks olnud välja näha nii näiteks- kiisu takso ja maailma varjuküljed, või siis- kuidas ma peale tööood ei suutnud uinuda, kuna olid naerukrambid.. jne.
ja siis ma tulin jälle Ameerikasse...
Tegelikult see jutt on siin mõttega- tahan tänada möödunut aastat- thats it, Ja üritan seda teha nii kokkuvõtlikult, kui see üldse on võimalik:
Ma saabusin siia 08. jaanuar aasta alguses, oli lumi ja külm, ma oma mõtetes tänan südamest Anne-Lyt, kes jälle võttis mind vastu ja kelle juures elasin ca kuus kuud. Queensis, kus on nii ilus kevadeti, kui kõik kirsipuud õitsevad ja ma naabruskonna lapsi uhe hõikega rivistasin oma rõdu alla ritta, et hüüda neile- teeme nüüd ühe pildi ja siis sain saata Siimule sekund hiljem pildi tegelastest, kes lärmasid enne, nagu hullumeelsed, aga olid vaiksed ja lahedalt poseerivad nagu sukad, kui nad rivistusid üles mu hõike peale.
Ma tahan tänada seda erakordset aastat selle eest, et ma läksin ca aprillis üksinda kaheks nädalaks Costa Ricale ja mul oli seal nii palju seiklusi ja ma sain sealt endale nii palju uusi sõpru.
See oli lihtsalt nii lahe, kui ma võtsin öösel lennujaama lähistelt kaheks nädalaks auto ja palusin rendifirma tegelasi, et nad juhataksid mind lähima ok hinnaga hotelli, kus magasin ainult varahommikuni, sest olin oma lennujaamast ostetud Jose Cuervo Gold-i (liitrise uhh) maha pillanud enne autorendi kohta jõudmist.. uhh veelkord ja minu kohustuslik naps igasse võõrasse riiki sisenemise puhul jäi tegemata.. ja hommiku kohe hakkasin kohe sõitma- suvalisse kohta. Aga jõudsin Montezumasse- ja jäin nagu kärbes meepütti sinna kinni kuueks päevaks. Oh, kui kirjutan seda hetkel Teile kallid sõbrad siis mulle meenub see sisenemine, kui tulin autoga praami pealt ja hakkasin keerutama mööda rannikuteid, kus oli nii ilus isegi pimedas sõita, et.. olin lihtsalt nii eufoorias.
Ma jõudsin Montezumasse lausöösel ja mingi tsiklimees tegi mulle vaikselt ees teed, kuna teed olid mägised ja treppis :) Suudlesin teda selle eest hiljem
See oli tore koht.
Punusin hipidega koos ehteid, nad õpetasid mind nii armsasti. Põristasime koos trumme ja mingi
öö mu rõdul ja jäin magama pea ühe laheda naisinimese süles, samas käis mu ümber trummipõrin ja mul ei lähe see kunagi meelest.
See oli üks hea trip.
Lahkusin sealt süda nii täis häid emotsioone ja samas oli ka tiba kurb meel. Aga seiklus oli alles veel ees ja siis kimasin ringi mööda seda riiki, eksisin ära mägedes ja sõbrunesin lahedate inimestega, kellest tunnen siiani puudust- see oli jälle nii lahe. Ma ei tundnud kordagi üksindust, kuigi olin sinna riiki sisenenud nõndaviisi, et olin üksi ja ei tundnud kedagi. Ma lahkusin sealt miljon korda rikkamana, kui olin sinna saabunud. Ja ma olen nii õnnelik selle üle. Ja uhke.
See mees- Tema oli minu jaoks nagu hipide pealik- vana indiaanlane, uhh, kuidas me vaidlesime kõik see nädal.. viimane õhtu istusime koos rannas tähistaeva all ja ma naersin ja naersin. ja siis tulevad veel mingid teised pildid ka.
Mida ma siin veel pikalt jutustan- jäin nagu tuiutama oma elamusi aga nagu mõte oli selles, kuidas ma siin olen elanud selle aasta lõpuni ja teate- see oli üks hea aasta.
Ma põgenesin ära Queensist ja olin paar nädalat Charlestonis- samal ajal, kui mu asjad olid kusagil lahedas getos, mida ma ka armastasin, pakuti mulle elamist siin Gloria juures, kes on üheksakümne aastane vanamutt ja ma üürin siiani tema juures tuba ja kes just koputas mu uksele ja kutsus mind aastavahetuse peole. Dziisas- ma peaksin rokkima ju kusagil linna peal, mitte olema siin. Aga ma olen siin. Ja see on nii kummaline, mismoodi mu teekond siin- Mannhattanil- 99 tanav ja Amsterdam Ave. nurga peal edasi läks.
Ma tulin siia elama ja ma vihkasin Mannhatanit. Ma lihtsalt ei sallinud seda saart. Ja ma olen nii õnnelik, et ma siiski kuidagi siia elama jäin, sest ma olen seda saart nii palju armastama õppinud.
Olin siin terve suve ja istusin igal pool- tegin suitsu iga kiriku trepi peal, kõndisin kogu aeg läbi linna ja hullasin hulgustega ja lõugasin lõugustega. Ma armastan seda linna. Sa ei ole kunagi siin üksi. Piisab vaid ukselävest välja astumast.. ja kogu linn on Su jalge ees- vaatad ja imestad.. naerad ja lõkerdad.. teed trikke- hea koht
Raske linn, kõik räägivad seda, kes on vähegi targad..
Ja siis veel see katus, kus ma istun ja räägin Eestiga ja kuulan kõrvaklappidega muusikat. Kus ma olen külmetanud nüüd talvel ja olen higistanud suvel ja kus ei käi keegi peale minu- see on Minu katus. Lihtsalt nii ongi- minu oma. See on midagi müstilist siin, sest põigeldes juutidest mööda vahel, lähen oma tekiga sinna katusele- vahel kardan, et see uks äkki pannakse minu jaoks kinni sest olin täna nii lollakas, et peaaegu sosistasin pühaõhtu söömaaja ajal Gloriale, et lähen katusele luurama, mis uus aasta toob. Ja nad hakkasid kohe hädaldama ja väitsid, et katusele ei saa ega tohi keegi minna- vill sii- mis homne päev toob, äkki ongi tänu mu lollakale sõnapruukimisele kõik lukus. Aga pildid on siin:
Uhh ja mu kirikutorn, mille pealt ei ole vaja isegi kella lugeda
Ja mis ma nüüd siis räägiks selle viimase ja möödunud aasta kiituseks on see, et ma leidsin endale sõbra. Tema nimi on Karin ja ma olen suht kindel, et ta on mu sõber kuni surmani, kui ma ise mingit sitta korda ei saada. Lihtsalt nii lihtne see ongi- olen kindel temas ja kui keegi peaks küsima, kuidas sul sõpradega lood on, siis vastaks, et jube hästi. Sest mul on Helen. Ja veel paar sõpra. Mikk on olemas ja ma ei oskagi seda kirjeldada, kui lahe oli see, et Karin tuli mulle siia külla ja me saime sõpradeks. Ma arvan, et headeks, sellisteks, kes lihtsalt on üksteisel olemas.
Vot selline jutt siis möödunud aastast- sest see on nüüd juba uus number. Kohutawalt palju oleks veel kirjutada, äkki kunagi teengi seda..
