No mis ma siia ikka pikka loba ajan.. tegelt tahtsin siia panna üles jälle oma pildiseeria ja loomulikult koos muusikaga. Eva on võtmetegelane, sest see oli Meie päev.
Noh, kui seda saab nimetada päevaks - alustasime õhtul oma tillukest napsu ja venis teine siis järgmise õhtuni. Aga lahe oli. Armastan Sind Eva!
Surfan arvutis ja siis tuli meelde, et peaks ikka kirjutama midagi... oot, vahetan lugu...
Polegi kirjutanud nii ammu midagi - igavate inimeste värk. Kes on lugenud mu eelmiste aastate talvepostitusi, siis nad teavad - tavaline talvevingumine - külm, kaminakütmine, Rotid ja lagunev vana maja. Ei ole minu jaoks enam atraktiivne sellistest teemadest rääkida.
Ilgelt tahaks olla positiivne ja olen kaa.. kohati. Kohati jällegi mitte.
Vahel oli tunne, et sitta ja rahet kallab ainult minu pähe.. aga see on ju lauslollus, sest õnnetuid inimesi on igal pool. Seepärast ei kirjutanudki vahepeal, kuna ei tahtnud ju paisata interneti maailma sitta ja rahet. Sest ma olen tegelikult õnnelik inimene:
Mul on tervis, mis küll tiba jukerdab, aga Ta on olemas.
Mul on mõistus, mis ka vahel jukerdab - aga, eheee - Ta on olemas!
Mul on Sõbrad, kel küll on omad tegemised.. - aga Nad on olemas!
Mul on poeg Austraalias, kes on hetkel küll minuga riius.. - aga ma loodan, et Ta on mul olemas!
Ja mul on mu ema ja õde, kes lihtsalt on olemas.
Mul on palju häid mõtteid, mis on mul koguaeg olemas!
Ja mul on suhtumine, mis ei luba saata kõiki inimesi ja loomi ja taimi vittu, kui mul sitasti läheb..., sest elu ju läheb edasi.. onju?
Sest tegelikult mul ei lähe ju sitasti ja vittu saata ei ole kedagi ega midagi põhjust.
Ma tunnen kohutavalt puudust kirjutamisest. Mäletan seda, kui kirjutasin vanasti omareisijutte - olin üksi kodus oma prõksuva kamina ääres - jäin totaalselt tööle hiljaks, kuna oli vaja kirjutada hommikutundideni. Ja ma olin nii rahul ja ootasin jällegi õhtut, et saaks koju tulla - pilte lapata.. ja oma muljeid kirja panna.
Aga nüüd on mind ampsanud ära üks suur loom, millel nimeks Inimlaiskus. Äkki on see ka millegiks vajalik - äkki see on ajutine..ja hiljem oskan talle vastu lõugu panna.
Sest tegelikult ma ei ole ju nii laisk, hoolimata sellest, et ma tööl ei käi. Õpin keeli, hispaania - ja inglise keelt. Teen kodutöid nagu vanasti koolis. Üritan olla usin, sest see on tähtis. Olen kah.. aga võiksin olla palju rohkem.
Tegelikult tahaks:
Tervise heaks palju rohkem teha - see on minu kätes
Mõistust korrigeerida paremuse suunas - see on võimalik
Sõpradega suhelda rohkem, sest ma armastan neid
Oma Pojaga leida ühise keele, sest arvan, et see on võimalik absoluutselt
Oma Emale teha pai ja õel käia külas ja öelda, et ma armastan teda
Oma mõttetegevuse suunata õigele rajale... ja.. ohh, ma tean, kui palju potensiaali on minus.. kahju on selle raiskamisest
Mitte vittu saata mõttes inimesi ja ka Elioni töötajaid, kui nad nussivad mu ajusid :)
Aga kõige tähtsam on - nagu ütles üks mu väga hea sõber - jäägem Inimesteks Suure Algustähega.
Ja seda ma üritan nüüd siis teha, see ei ole kerge ülesanne - see on kohutav vastutus.
