ole paigal mõttehetkel

Ja lihtsalt mõtle enne, kui tegutsema hakkad. Või kui mõelda ei viitsi pikalt, siis lihtsalt katsu mõtiskleda. Aga asja mõte on see, et ära tee midagi, mida hiljem kahetsema võid hakata.
Mina teen seda pidevalt. Mitte ei mõtiskle pikalt pärast X tegu, vaid kohe tegutsen hetketunde ajal. Ja tihti väga-valesti. Lihtsalt mul ongi selline iseloom - enne tegutsen, siis mõtlen.. ja hiljem kahetsen. Targad inimesed räägivad, et on olemas neli põhiiseloomu tüüpi inimesi - koleerikud, flegmaatikud, melanhoolikud ja sangviinikud. Ja lihtne psühholoogiline näide, kuidas nad käituvad teatud olukorras, on järgmine:
Sind röövitakse, topitakse kotti ja viiakse pimedasse metsa ja jäetakse sinna vedelema. Siis sa rabeled ennast seal kotist välja. Sa oled üksi pimedas laanes, ümber sinu ei ole ühtki häält, mis viitaks tsivilisatsioonile. Kuidas sa käitud?
Melanhooliku tüüp kohkub surmani ära niipea, kui on kotist välja roninud: "Oo, kui hirmus ja masendav mets! Siia ma jään ja siia suren. Elu on mul kohe läbi!" Ja nii ta sinna halisema jääbki.
Flegmaatiku suhtumine seevastu on umbes järgmine: "Pime mets.. mis siis ikka teha. Hetkel midagi tarka välja ei mõtle, teen endale parem okstest onni, põõnan hommikuni, sest hommik on õhtust targem!" Ja nii norskab ta rahulikult hommikuni.
Aga Sangviinik- lahe tüüp (kes ma tahaks isegi olla) hingab endale täiel rinnal kopsudesse mõnusat sambla- ja männimetsahõngulist hapnikku ja õhkab rõõmsal rinnal: "Oo, kui mõnus mets! Oi, kui kaunis kuu ja kui kaunid tähed säravad! Kui tore ja vahva on siin olla ja ma naudin seda täiel rinnal!"
Koleerik seevastu aga rebib hammaste ja küüntega oma koti pisikesteks tükkideks. Peale kotist pääsemist peksab jalgade ja rusikatega esimest ettejuhtuvat männipuud ja lõugab täiest kõrist: "Kurat, ma tapan ära selle värdaja, kes seda minuga tegi! Seda ta kahetseb terve oma ülejäänud elu! T..ra, ma ei lõpeta enne, kui olen kätte maksnud sellele persoonile, kes mind nii alandas.. ja tõi mind siia rõvedasse konni, sisalikke ja muid limuskeid täis padrikusse.. Andestamatu!" Ja nii ta märatseb päikesetõusuni.
Sellesse viimasesse kategooriasse kuulun kahjuks ka mina. Olen kindel, et hommikuks on koleerik-koletis oma häälepaelad ära karjunud ja füüsiliselt väsinud. Kui ta aju suudab genereerida ka mõtteid, peale seda kui viha on aju lahti lasknud, siis ta ka saab aru sellest, miks ta näiteks raiskas ära terve öö sellele vihast ajendatud mõttetu tegevuse peale. Ta saab aru ja kahetseb.. ja hakkab normaalselt mõtlema. Ja kui talle on tekitatud selliseid "kotis metsa viimise" situatsioone tsivilisatsioonis ja enne selgusepuhangut on tehtud mingi mõtlematu tegu, siis mõelge tema kaitseks: tema viga on lihtsalt selles, et emake loodus liigitas ta "koleerikute" hulka. Ja tegelikult on ta hea inimene aga andke talle aega lihtsalt pimedast metsast väljatulekuks ja oma vigade-tunnete vaagimiseks. Need koleerikud pole üldse nii jubedad ja halvad, kui esmapilgul paistavad..

nutt ja hala

Mu auto on katki. Ja ma olen väga õnnetu sellepärast. Sest arvatavasti pean nüüd ostma uue ja ma ei taha seda teha. Katki läks ta aga täiesti ebaloogiliselt. Lihtsalt, kui ma ta eelmine nädal oma maja ette ära parkisin, siis oli ta veel kõige paremas korras ja kui ma nädal hiljem teda käivitasin, siis oli ta täiesti haige. Värises, turtsus köhida ja ei tahtnud üldse sõita. Võib-olla ta solvus sellepärast, et ma Miku autoga terve nädala ringi kihutasin. Aga tegelikult, eks ta ole vana kah ja ta on mind laitmatult teeninud üle viie aasta. Aga kahju on teda nagu ära visata, äkki veel saab talle eluvaimu sisse puhuda. Igastahes Mikk lubas vaadata, mis teha annab.

Nädalavahetusel tegin tööd Timmi autoga ja terve järgmise nädala saan sõita Janno autoga. Hea, kui sul on sõpru.
Ehh, tuleb siiski see otsus ära teha ja võtta uus auto liisingusse. Olen seda niigi kaua edasi lükanud, sest raha pole. Või tegelikult tahaks seda raha hoopis muudele asjadele kulutada. Sellest kuust sain väikese palgakõrgenduse ja otsustasin, et panen selle raha eraldi arvele - reisifondiks. Nüüd peab vist sama raha liisingumakseteks kulutama, jama..

eksirännakud Eesti saartel

Kindel plaan minna Prangli saarele tekkis juba eelmisel kolmapäeval. Ja kui on plaan, siis tuleb see ka teoks teha, hoolimata tuulest ja tormist.
Sadamast sõitsime välja laupäeva hommikul vara. See tähendab minu ja Miku mõttes vara, umbes kell kümme hommikul. Ahti tahtis seda teha juba kell viis hommikul - põhjusel, et oli ilmajaamast uurinud, et hiljem tõuseb tuul. Ja muidugi, tuult oli merel. Kohati puhanguteni 18 meetrit sekundis. Ja ka kena laine loksutas meie väikest jahti. Esialgu loobusime oma Prangli mõttest ja kinnitasime ennast ankrusse Aegna sadamasse.

Aegna saar on ilus saar- olin seal käinud viimati lapsepõlves ja see mälestus leidis uuesti kinnitust. Seal on ka naljakad tänavad ja majad, kus keegi ammu juba ei ela.

Kondasime tiiru saarele peale, kahju, et ilm oli kehvapoolne.

Selleks ajaks, kui sadamasse jõudsime, oli tuul niivõrd vaibunud, et sõitsime Pranglile. Mina seda meresõittu kahjuks ei näinud, sest magasin vööris nagu lapsuke ja tundsin ennast ülihästi. Hiljem jutud käisid, et laine oli loksutanud päris kõvasti. Selge tõestus sellest, et ma pole merehaige tüüp. Sest lapski peaks teadma, et kõige rohkem loksutab vööris.

Pranglile jõudsime peaaegu pimedas - oli soe ja sume suveõhtu ja täielik tuulevaikus. Ka tundus see nii hommikul, kui ärkasime oma hubases kajutis. Aga niipea, kui olime oma nina välja pistnud, saime aru, et ilmataat on hulluks läinud.
Tuul oli ja külm oli. Laine oli suur ja paks uduloor kattis sadamat. Lainemurdjad, mis kaitsesid meid turvaliselt tormi eest, olid vaevalt silmaga nähtavad.

Trotsides ilmataati, otsustasime siiski saarega tutvuda ja siis enne õhtut vaadata, mis saab. Kas on võimalik koju sõita või oleme sunnitud jääma tormivangi. Kõigepealt oli aga vaja kõhud täis süüa, selleks siirdusime sadamast ca 800 meetrit eemal asetsevale lõkkeplatsile. Seal siis sai grillitud, kiigutud ja puravikke korajatud. Ja seda kõike udu- ja tormivines.

Minu järjekordsed eksirännakud hakkasid pihta siis, kui siirdusime ära lõkkeplatsilt.
Mehed tahtsid korraks läbi astuda Mustast Luugist, ehk siis baarimoodi asjandusest, mis asetses peaaegu keset saart. Minul oli jällegi kihk minna sadamasse jahile oma puravikusaagiga tegelema. Nii antigi jahi võti minu kätte, sest mul ju ainult shortcut lõigata sadamani.. Aga juhtus veidralt nii, et otseteest sai väga pikk tee ja seda seletada ei oska ma siiani, kuidas see täpselt juhtus. Lihtsalt mingil teelõigul, kui ma teistest lahku läksin, tegin väikese kõrvalpõike, et luurata puravikke. Ja siis ma neid ka leidsin ja seejärel lihtsalt kadus mul suunataju. Seeni oli palju ja mul tekkis hasart nagu kasiinokonksul pokkeri automaadi taga. Tiirutasin ringiratast nagu hullumeelne ja toppisin puravikke Miku fliisjaki põhjatutesse taskutesse. Kindlasti etendasid mõjuvat rolli minu eksimises metsa, Prangli saare noored mehed, vanuses ca 8-10 aastat, kelle käest ma peale esimest suunataju kaotamist teed sadamasse küsisin. Pisikese kuratliku itsituse saatel juhatasid nad mind otse.. ja paremale.. ja seda suunda ma ka läksin, kuni jõudsin välja imelisele rannale, kus paistis päike ja meri oli tüüne nagu siid. Siis sain alles aru, et olen jõudnud saare vastaskaldale, sest selles sadamas, kuhu mul oli vaja minna, mässasid torm ja maru.
Siin siis ka nüüd väike Prangli kaart, täpsustaks seda, et sadama kõraval asuvat grillplatsi tähistab punane kärbseseen ja minu eksiräänakute kõige lõunapoolsemat tippu tähistab kollane kärbseseen (pisikesed seened kaardi peal). Kohalikud hiljem väitsid, et nad pole oma elu jooksul kunagi viitsinud Pranglil nii palju jala maha vantsida, kui mina seda tegin kolme tunni jooksul.

Läbi viperuste kadalipu tagasi jõudnud sadamasse, selgus, et Ahti oli meile tellinud vahepeal ekskursiooni. Kastiauto koos autojuhi ja giidiga, ootas mind sadamakail ja mingi aja pärast saabusid ka Ahti ja Mikk, kes olid mind käinud metsas hõikumas. Ja seda juba paar tundi järjest..
Nõndaviisi siis õnnestus mul mark kogu eluks maha teha. Igaljuhul tulevikus kindlasti lähevad need inimesed põhjapoole, keda ma siiralt lõunapoole soovitan minna. Sest pole lihtsalt võimalik see, et üks inimene eksib totaalselt ära Eestimaa väikestel pindaladel kaks korda ühe nädala jooksul.
Ekskursioonil olin juba kõiki vaatamisväärsusi näinud. Seda kohta, kus kunagi venkud puurisid maa sisse suure augu, lootes leida naftat või uraani aga sattusid hoopis maagaasi otsa ja siis toimus plahvatus. Nüüdseks on seal väike agregaat, kust immitseb maagaasi ja igaüks võib oma välgumihkliga sinna tule otsa panna.

Keegi seda loodusvara ei kasuta, ainult üks külavanamutt pidi seal aeg-ajalt käimas oma seakartuleid keetmas.

Siis veel II Maailmasõja ajal alla tulistatud Saksa lennuki jäänused, mille piloot jäi ellu ja tänutäheks selle eest, et Prangli saare elanikud toimetasid ta Tallinnasse, kingiti neile langevari, mille siidist õmmeldi hiljem Prangli pruutidele pruutkleidid.

Ja veel surnuaed, millest oma eksirännakutel mööda kõmpisin aga nüüd kuulsin selle kohata südantlõhestavat stoorit, mis siis järgmine:

Eesti rahva hävitamise eesmärgil alustasid okupandid eestlaste sundkorras Venemaale küüditamist ka mobilisatsiooni sildi all.
Viimaste Venemaale saadetute (17 laeva karavanis) oli ka Eesti suurim kaubaleav A/L "Eestirand" pardal 3600-4000 mobiliseeritut, lisaks 23. august varahommikul viimastena leavale toodud 34 Eesti reservohvitseri, kes olid varem tapikorras Venemaale saadetuist kuidagi maha jäänud.
A/L "Eestirand" väljus Tallinna reidilt 24. august 1941 kell 10. Jõudes Keri tuletorni kohale tuli Saksa lennukite poolt tugev õhurünnak ja kell 15.15 sai A/L "Eestirand" kaks tabamust. Üks pomm langes teise trümmiluugist sisse, läbis laeva ja lõhkes põhja all. Teine pomm lõhkes lastiruumis inimeste keskel, mattes rusude alla ja tappes kapteni arvates 40-50 inimest. Laeval tekkis paanika, vesi tungis trümmi, laeva vöör hakkas vajuma, ahter tõusma. Inimesed hüppasid kabuhirmus merre, teised pildusid tekile lastud planke vette, tabades varem vettehüpanuid.
A/L "Eestirand" kapten Boris Nelke peatas laeva ja koos venelasest politrukiga käisid Keri tuletornis Tallinnasse telefoneerimas, kuid vaatamata laeva rasketele vigastustele anti käsk Leningradi poole edasi sõita. Kell 18.15 toimus teine rünnak Soome tunnustega lennuki poolt, kes viskas ilmselt tahtlikult neli pommi laeva kõrvale, piloot andis märku sõita Prangli suunas.
Teine õhurünnak tekitas uue paanika. Mehed nõudsid randa viimist, kuid vastuseks avas politruk koos vene madrustega käsigranaatide kasti. Ähvardustest siiski kaugemale ei mindud. Paanikat ja laeva vajumist nähes, viis kapten Boris Nelke omavoliliselt leava Prangli saare randa, kuhu jõuti 24. august kell 20.30. Järgmisel päeval pommitas üks Saksa lennuk veelkord rannast umbes 300 meetri kaugusel asuvat laeva. Kaks ahtrit tabanud pommi panid laeva põhjale istuma, kus see seisis kuni 1946 aastani, mil pukseeriti Tallinna lahte ja lammutati vanarauaks.
Prangli saare liivakaldale rajati "Eestiranna" kalmistu. Nelja meetri kõrgusele lihtsale puuristile paigutati laeva päästerõngas ja tekst "Eestirand" 24.08.41
Esimesel päeval maeti Jaan Erm Tallinnast ja 13 tundmatut, (puudusid dokumendid) samuti toodi laevast ja maeti mitu kotitäit pommide poolt purustatud inimjäänuseid.
Matusetalituse pidas Haapsalu õpetaja Kütt. Hiljem uhtus meri veel laipu välja, kes samuti ühiskalmistule maeti.
Andmed pärinevad: erukapten M. Grosbergeri ettekandest omakaitse staabile (viibis ise laeval) ja Elmar Pettai mälestustest brozüüris "Meresõda Läänemere põhjaosas 1941-1944" Stockholm 1988. (viibis neil päevil Prangli saarel).

Üks viimaseid vaatamisväärsusi Pranglil oli veel mingi "suur" rahn, mis jäi kõvasti alla meie saare kivile.

Ja siis veel kohalik kirik, mis oli ainuke koht, kuhu ma polnud oma eksirännakuga jõudnud.

Kogu selle ekskursiooni ajal saatis meid väike vahva Prangli poiss.

eksirännakud Eestimaal

Kõik algas sellest, et läksime eelmine neljapäev Mikuga seenele. Jällegi sinna Soodla veehoidla ümbrusesse, kus on kuradi keeruline mets. Seletan kohe, miks see on nii keeruline:
Kõigepealt- mets on nagu mets ikka, kasvavad seal kuusepuud ja männipuud. On ka palju lagendikke, kus kasvab sammal ja rohi. Kohutavalt ühtemoodi näeb see mets välja ja nii kilomeetreid ja kilomeetreid. Eriti keeruliseks teeb metsa see, et seal vonkleb kohutavalt palju metsateid. Just selliseid autoga läbitavaid teid, mitte radasid. Iga poole kilomeetri tagant need teed ristuvad ja ristmikud ei ole mitte tavalised väikesed ristmikud, vaid koosnevad vähemalt viiest-kuuest hargnevast ristmikust. Ja kõik need ristmikud on kohutavalt sarnased.
See oligi arvatavasti põhjuseks, miks eksisime ära siis, kui hämarik võttis võimust ja meie seenekorvid olid täis puravikke ja kukeseeni.
Kõigepealt trampisime kindlas veendumuses mööda ühte rada, arvates, et kohe-kohe hakkab paistma meie auto. Järgmisest ristmikust mööda teist rada ja enam-vähem samas kindlas veendumuses. Ja siis trampisime lihtsalt mööda suvalisi radu, põigates igast ristmikust suvalistele teedele ja mis salata, eksisime põhjalikult ära. Muidugi seda endale me tunnistada ei tahtnud aga tagant-järgi mõeldes, puudus vähemalt minul igasugune aimdus, kuspool on Narva ja kuspool on Tallinn. Rääkimata autost.
Ja siis hakkas sadama. Esialgu tibutas ja seejärel hakkas kallama paduvihma. Oli kottpime ja ma kukkusin mudas pikali. Õnneks seenekorv jäi püsti. Olin märg ja ligane ja mu jalg valutas. Hetkeks tundus, nagu viibiksin 17. sajandi põlismetsas, kus kohe-kohe hundid ja karud sind maha murravad. Tekkisid lahkhelid ja vaidlused- mina tahtsin minna paremale, Mikk vasakule. Jõudsime minna mitu korda riidu ja ka ära leppida. Jõudsime minna ka mitu korda pimedas lahku ja jälle kokku jõuda- põhjusel, et peale lühikest jonni jooksin Mikule järgi, peljates pimedat metsa.
Kokku ekslesime sealkandis üle kolme tunni, kuni kogemata koperdasime oma auto otsa. Hea, et auto oli heledat värvi, muidu oleksime kindlalt mööda põrutanud..
Imelik.. olen alati arvanud, et taolised seiklused panevad mind ainult muigama. Aga rõõmsalt lagistasin naerda alles siis, kui olin soojas autos, sõin singi- ja seenepirukaid ja jõin limonaadi peale ja jälgisin kompassilt suunda, siis kui metsast välja sõitma hakkasin. Sest hoolimata sellest, et Mikk oli valmis vahepeal kottpimedas metsas okstest onni ehitama, tuues põhjuseks, et hommik on õhtust targem, oli minul marukergendustunne, kui jõudsin oma turvalisse kodukanti. Hakkan vict vanaks jääma.

suvi lipsab sõrmede vahelt läbi..

Astrid Lingren kirjutas kunagi mingis oma lasteraamatus umbes sellise lause: See Rootsimaa suvi on nii üürike ja karm aga nii ilus, et võtab pisara silma. Sama mõtlen ma ka meie Eesti suvede kohta. Eks me oleme ka enam-vähem ühel laiuskraadil.
Suvi kahaneb nii jubekiiresti, et hakkab lausa hirm. Sest nii palju asju on veel tegemata. Plaanisin käia ohjeldamatult sukeldumas, matkamas, purjetamas jne.. Olen neid tegevusi teinud õige vähe. Põhjus ka ju muidugi selles, et puhkust pole võimalik suvel võtta ja vabad on vaid nädalavahetused. Seda siis muidugi sellepärast, et on vaja talvel pikki reise korraldada.. mis on muidugi kah hea.
Aga tööl on suvel käia tüütu. Teen seda vastumeelselt. Kuigi üldiselt pole mul oma töö vastu eriti midagi, sest on ka palju hullemaid töökohti.
Seepärast ongi väga tähtis, et kõik vabad nädalavahetused tuleb ära sisustada väljasõitudega kusagile loodusesse. Või merele. Või näiteks Antslasse sõbrannale külla.
Lisaks nädalalõppudele saab sisustada ka oma õhtuid lühikeste väljasõitudega loodusesse. Näiteks soojadel suveõhtutel tuleb kindlasti käia ujumas jalgratastega. Männiku karjääri ääres on imeilusaid liivarandu. Aga ka nõukaaegseid traktoreid-kraanasid.

Samuti saab sügisel ka õhtuti seenel käia, mis on kah kena meelelahutus. Eriti, kui on kena sammaldunud seenemets ja sambla all pesakondades kukeseeni.
Nii palju kukeseeni nagu möödunud kolmapäeval, korjasin viimati väga varajases lapsepõlves. Ja puravikke.

Aga see ei olnud mingi salakoht, tegemist oli Soodla veehoidlat ümbritsevate metsadega. Ilus oli sealkandis.

Järve ääres olid ilusad rannakohad, kuhu saab panna oma telgi ja teha lõkke. Mis ei olnud ilus, oli praht, mille olid maha jätnud miljonid "inimahvid," kes ei saa aru loodusilu võludest. Ma ei saa aru, miks nad ei või oma laagriplatsi üles lüüa lasnamäe mikrorajoonide vahelistel tühermaadel, mida kutsutakse kena nimega "lollide maaks?" Sest neil ei ole ju vahet. Siis ei peaks nad ju kaugele sõitma ja bensuraha saaks kulutada näiteks viina ostmiseks. Sest näiteks see prügikott, mis on seotud järgneval pildil puu külge, ripub täiesti tühjalt ja põhi pole ka alt ära kukkunud, ise kontrollisin.

Ärge kunagi laenake oma autot Margele, kui ta tahab sõita Lõuna-Eestisse Kätule külla. Sest kummalisel kombel ei oska ta vastust anda mõlkide kohta, mis tekkisid Miku auto kapotile. Vastuse leiab ta alles siis, kui mitu päeva hiljem pildid oma fotokast arvutisse on tõmmanud.

Või oli see kass, kes need mõlgid tegi? Piinlik lugu igastahes..

Aga Antsla laada võlu on see, et ei peagi laadale minema, kui lähed Kätule Antslasse külla.



Sest Kätu on üliarmas inimene ja tal on ülihea külas olla. Tema ainus viga on see, et ta elab nii kaugel. Umbes nagu Londonis - kolm tundi sõitu.
Ja seal peaaegu teiselpool mandrit õnnestus mul üle mitme kuu näha oma õeraasukest. Hoolimata sellest, et elame küllaltki lähestikku.

Aga vahva on ka see, et juba ülehomme sõidame jahiga Prangli saarele.

sõbrad, päike, saar ja sünnipäev

Minu sünnipäev on 25. juulil. See on see õige päev siis. Tavaliselt ma sellel päeval oma sünnipäeva ei pea, sest on olnud igasugu faktoreid... Eelmine aasta näiteks ei pidanud sellepärast, et oli halb ilm. Pidasin augustis, kui päike säratas kolm päeva meie Saare kohal ja kõigil oli hea. Üleeelmine aasta näiteks otsustasin üldse mitte oma sünnipäeva pidada. Lihtsalt sellepärast, et raha ei olnud... ja ka mingitel rumalatel ja hetkel arusaamatutel põhjustel juua ei tahtnud. Mäletan, et õige päev oli vist teisipäev. Juhtus aga nii, et juba esmaspäeval tuli mulle külla Annika. Sellel lihtsal põhjusel, et teisipäeval ta oli tööl. Õnnitlema või nii. Ja teisipäeval tuli mulle külla jällegi paar sõpra. Ja kolmapäeva õhtul, kui ränkraskelt tööpäevalt koju veeresin, avastasin oma aias murutrimmeriga askeldamas Janno ja Priidiku. See siis ükskord purjuspeaga lubatud sünnipäeva kink-üllatus. Lihtsalt ei jäänud ju midagi üle, kui kribasin jällegi poodi šaslõki ja viina järgi. Ja nii iga päev kuni pühapäevani välja. Tagajärg oli see, et mul oli esmaspäevast kuni järgmise esmaspäevani iga hommik korralik pohmakas ja raha kulus kolm korda rohkem, kui ühe korraliku peo pidamine. Seepärast otsustasin, et nüüd pean alati oma sünnipäeva.
Seekord sai seda siis peetud õigel päeval - 25.juulil. Reedest pühapäevani. Ja ikka saarel.

Kutsusin kokku oma sõbrad.

Ja panime üles oma laagri. Sealjuures Ahti kuulsa telgi, kuhu mahub sisse terve žiguli. Ja mille ülespanekuks ja langetamiseks läheb vaja tervet armeed.

Sai joodud, söödud, ujutud ja parvetatud saarte vahel madratsitega. Seda nii päikesepaistel, kui ka ööpimeduses.

Mingi hetk jäi kõik edasine üsna ähmaseks aga maagiline fotokas (arvatavasti minu käes) jäädvustas hetki.

Maaaaakera!!!

Valgusest sai pimedus ja pimedusest valgus ja nii veel üks kord. Tundus, et päikeseratas tiirutas meeletu kiirusega meie ümber või meie ümber tema.

Aga mingi elu toimus siiski veel päikesekuma taustal.

Ja siis inimesed lihtsalt väsisid ära. Magama sai kukutud nii istukil kui ka pikali asendis.

Mõni mees norskas ka püstijalu.

Aga mõni mees seisis veel täitsa sirgelt püsti.

Ärkamine oli raskevõitu.

Koduteel väsis Mikk ära ja nõndaviisi tududes leidsime ta üles peale pikka otsimist.

Ja mõne mehe uni jätkus veel koduski.