Sadamast sõitsime välja laupäeva hommikul vara. See tähendab minu ja Miku mõttes vara, umbes kell kümme hommikul. Ahti tahtis seda teha juba kell viis hommikul - põhjusel, et oli ilmajaamast uurinud, et hiljem tõuseb tuul. Ja muidugi, tuult oli merel. Kohati puhanguteni 18 meetrit sekundis. Ja ka kena laine loksutas meie väikest jahti. Esialgu loobusime oma Prangli mõttest ja kinnitasime ennast ankrusse Aegna sadamasse.
Aegna saar on ilus saar- olin seal käinud viimati lapsepõlves ja see mälestus leidis uuesti kinnitust. Seal on ka naljakad tänavad ja majad, kus keegi ammu juba ei ela.
Kondasime tiiru saarele peale, kahju, et ilm oli kehvapoolne.
Selleks ajaks, kui sadamasse jõudsime, oli tuul niivõrd vaibunud, et sõitsime Pranglile. Mina seda meresõittu kahjuks ei näinud, sest magasin vööris nagu lapsuke ja tundsin ennast ülihästi. Hiljem jutud käisid, et laine oli loksutanud päris kõvasti. Selge tõestus sellest, et ma pole merehaige tüüp. Sest lapski peaks teadma, et kõige rohkem loksutab vööris.
Trotsides ilmataati, otsustasime siiski saarega tutvuda ja siis enne õhtut vaadata, mis saab. Kas on võimalik koju sõita või oleme sunnitud jääma tormivangi. Kõigepealt oli aga vaja kõhud täis süüa, selleks siirdusime sadamast ca 800 meetrit eemal asetsevale lõkkeplatsile. Seal siis sai grillitud, kiigutud ja puravikke korajatud. Ja seda kõike udu- ja tormivines.
Pranglile jõudsime peaaegu pimedas - oli soe ja sume suveõhtu ja täielik tuulevaikus. Ka tundus see nii hommikul, kui ärkasime oma hubases kajutis. Aga niipea, kui olime oma nina välja pistnud, saime aru, et ilmataat on hulluks läinud.
Tuul oli ja külm oli. Laine oli suur ja paks uduloor kattis sadamat. Lainemurdjad, mis kaitsesid meid turvaliselt tormi eest, olid vaevalt silmaga nähtavad.
Tuul oli ja külm oli. Laine oli suur ja paks uduloor kattis sadamat. Lainemurdjad, mis kaitsesid meid turvaliselt tormi eest, olid vaevalt silmaga nähtavad.
Trotsides ilmataati, otsustasime siiski saarega tutvuda ja siis enne õhtut vaadata, mis saab. Kas on võimalik koju sõita või oleme sunnitud jääma tormivangi. Kõigepealt oli aga vaja kõhud täis süüa, selleks siirdusime sadamast ca 800 meetrit eemal asetsevale lõkkeplatsile. Seal siis sai grillitud, kiigutud ja puravikke korajatud. Ja seda kõike udu- ja tormivines.
Minu järjekordsed eksirännakud hakkasid pihta siis, kui siirdusime ära lõkkeplatsilt.
Mehed tahtsid korraks läbi astuda Mustast Luugist, ehk siis baarimoodi asjandusest, mis asetses peaaegu keset saart. Minul oli jällegi kihk minna sadamasse jahile oma puravikusaagiga tegelema. Nii antigi jahi võti minu kätte, sest mul ju ainult shortcut lõigata sadamani.. Aga juhtus veidralt nii, et otseteest sai väga pikk tee ja seda seletada ei oska ma siiani, kuidas see täpselt juhtus. Lihtsalt mingil teelõigul, kui ma teistest lahku läksin, tegin väikese kõrvalpõike, et luurata puravikke. Ja siis ma neid ka leidsin ja seejärel lihtsalt kadus mul suunataju. Seeni oli palju ja mul tekkis hasart nagu kasiinokonksul pokkeri automaadi taga. Tiirutasin ringiratast nagu hullumeelne ja toppisin puravikke Miku fliisjaki põhjatutesse taskutesse. Kindlasti etendasid mõjuvat rolli minu eksimises metsa, Prangli saare noored mehed, vanuses ca 8-10 aastat, kelle käest ma peale esimest suunataju kaotamist teed sadamasse küsisin. Pisikese kuratliku itsituse saatel juhatasid nad mind otse.. ja paremale.. ja seda suunda ma ka läksin, kuni jõudsin välja imelisele rannale, kus paistis päike ja meri oli tüüne nagu siid. Siis sain alles aru, et olen jõudnud saare vastaskaldale, sest selles sadamas, kuhu mul oli vaja minna, mässasid torm ja maru.
Siin siis ka nüüd väike Prangli kaart, täpsustaks seda, et sadama kõraval asuvat grillplatsi tähistab punane kärbseseen ja minu eksiräänakute kõige lõunapoolsemat tippu tähistab kollane kärbseseen (pisikesed seened kaardi peal). Kohalikud hiljem väitsid, et nad pole oma elu jooksul kunagi viitsinud Pranglil nii palju jala maha vantsida, kui mina seda tegin kolme tunni jooksul.
Mehed tahtsid korraks läbi astuda Mustast Luugist, ehk siis baarimoodi asjandusest, mis asetses peaaegu keset saart. Minul oli jällegi kihk minna sadamasse jahile oma puravikusaagiga tegelema. Nii antigi jahi võti minu kätte, sest mul ju ainult shortcut lõigata sadamani.. Aga juhtus veidralt nii, et otseteest sai väga pikk tee ja seda seletada ei oska ma siiani, kuidas see täpselt juhtus. Lihtsalt mingil teelõigul, kui ma teistest lahku läksin, tegin väikese kõrvalpõike, et luurata puravikke. Ja siis ma neid ka leidsin ja seejärel lihtsalt kadus mul suunataju. Seeni oli palju ja mul tekkis hasart nagu kasiinokonksul pokkeri automaadi taga. Tiirutasin ringiratast nagu hullumeelne ja toppisin puravikke Miku fliisjaki põhjatutesse taskutesse. Kindlasti etendasid mõjuvat rolli minu eksimises metsa, Prangli saare noored mehed, vanuses ca 8-10 aastat, kelle käest ma peale esimest suunataju kaotamist teed sadamasse küsisin. Pisikese kuratliku itsituse saatel juhatasid nad mind otse.. ja paremale.. ja seda suunda ma ka läksin, kuni jõudsin välja imelisele rannale, kus paistis päike ja meri oli tüüne nagu siid. Siis sain alles aru, et olen jõudnud saare vastaskaldale, sest selles sadamas, kuhu mul oli vaja minna, mässasid torm ja maru.
Siin siis ka nüüd väike Prangli kaart, täpsustaks seda, et sadama kõraval asuvat grillplatsi tähistab punane kärbseseen ja minu eksiräänakute kõige lõunapoolsemat tippu tähistab kollane kärbseseen (pisikesed seened kaardi peal). Kohalikud hiljem väitsid, et nad pole oma elu jooksul kunagi viitsinud Pranglil nii palju jala maha vantsida, kui mina seda tegin kolme tunni jooksul.
Läbi viperuste kadalipu tagasi jõudnud sadamasse, selgus, et Ahti oli meile tellinud vahepeal ekskursiooni. Kastiauto koos autojuhi ja giidiga, ootas mind sadamakail ja mingi aja pärast saabusid ka Ahti ja Mikk, kes olid mind käinud metsas hõikumas. Ja seda juba paar tundi järjest..
Nõndaviisi siis õnnestus mul mark kogu eluks maha teha. Igaljuhul tulevikus kindlasti lähevad need inimesed põhjapoole, keda ma siiralt lõunapoole soovitan minna. Sest pole lihtsalt võimalik see, et üks inimene eksib totaalselt ära Eestimaa väikestel pindaladel kaks korda ühe nädala jooksul.
Ekskursioonil olin juba kõiki vaatamisväärsusi näinud. Seda kohta, kus kunagi venkud puurisid maa sisse suure augu, lootes leida naftat või uraani aga sattusid hoopis maagaasi otsa ja siis toimus plahvatus. Nüüdseks on seal väike agregaat, kust immitseb maagaasi ja igaüks võib oma välgumihkliga sinna tule otsa panna.
Nõndaviisi siis õnnestus mul mark kogu eluks maha teha. Igaljuhul tulevikus kindlasti lähevad need inimesed põhjapoole, keda ma siiralt lõunapoole soovitan minna. Sest pole lihtsalt võimalik see, et üks inimene eksib totaalselt ära Eestimaa väikestel pindaladel kaks korda ühe nädala jooksul.
Ekskursioonil olin juba kõiki vaatamisväärsusi näinud. Seda kohta, kus kunagi venkud puurisid maa sisse suure augu, lootes leida naftat või uraani aga sattusid hoopis maagaasi otsa ja siis toimus plahvatus. Nüüdseks on seal väike agregaat, kust immitseb maagaasi ja igaüks võib oma välgumihkliga sinna tule otsa panna.
Keegi seda loodusvara ei kasuta, ainult üks külavanamutt pidi seal aeg-ajalt käimas oma seakartuleid keetmas.
Siis veel II Maailmasõja ajal alla tulistatud Saksa lennuki jäänused, mille piloot jäi ellu ja tänutäheks selle eest, et Prangli saare elanikud toimetasid ta Tallinnasse, kingiti neile langevari, mille siidist õmmeldi hiljem Prangli pruutidele pruutkleidid.
Ja veel surnuaed, millest oma eksirännakutel mööda kõmpisin aga nüüd kuulsin selle kohata südantlõhestavat stoorit, mis siis järgmine:
Eesti rahva hävitamise eesmärgil alustasid okupandid eestlaste sundkorras Venemaale küüditamist ka mobilisatsiooni sildi all.
Viimaste Venemaale saadetute (17 laeva karavanis) oli ka Eesti suurim kaubaleav A/L "Eestirand" pardal 3600-4000 mobiliseeritut, lisaks 23. august varahommikul viimastena leavale toodud 34 Eesti reservohvitseri, kes olid varem tapikorras Venemaale saadetuist kuidagi maha jäänud.
A/L "Eestirand" väljus Tallinna reidilt 24. august 1941 kell 10. Jõudes Keri tuletorni kohale tuli Saksa lennukite poolt tugev õhurünnak ja kell 15.15 sai A/L "Eestirand" kaks tabamust. Üks pomm langes teise trümmiluugist sisse, läbis laeva ja lõhkes põhja all. Teine pomm lõhkes lastiruumis inimeste keskel, mattes rusude alla ja tappes kapteni arvates 40-50 inimest. Laeval tekkis paanika, vesi tungis trümmi, laeva vöör hakkas vajuma, ahter tõusma. Inimesed hüppasid kabuhirmus merre, teised pildusid tekile lastud planke vette, tabades varem vettehüpanuid.
A/L "Eestirand" kapten Boris Nelke peatas laeva ja koos venelasest politrukiga käisid Keri tuletornis Tallinnasse telefoneerimas, kuid vaatamata laeva rasketele vigastustele anti käsk Leningradi poole edasi sõita. Kell 18.15 toimus teine rünnak Soome tunnustega lennuki poolt, kes viskas ilmselt tahtlikult neli pommi laeva kõrvale, piloot andis märku sõita Prangli suunas.
Teine õhurünnak tekitas uue paanika. Mehed nõudsid randa viimist, kuid vastuseks avas politruk koos vene madrustega käsigranaatide kasti. Ähvardustest siiski kaugemale ei mindud. Paanikat ja laeva vajumist nähes, viis kapten Boris Nelke omavoliliselt leava Prangli saare randa, kuhu jõuti 24. august kell 20.30. Järgmisel päeval pommitas üks Saksa lennuk veelkord rannast umbes 300 meetri kaugusel asuvat laeva. Kaks ahtrit tabanud pommi panid laeva põhjale istuma, kus see seisis kuni 1946 aastani, mil pukseeriti Tallinna lahte ja lammutati vanarauaks.
Prangli saare liivakaldale rajati "Eestiranna" kalmistu. Nelja meetri kõrgusele lihtsale puuristile paigutati laeva päästerõngas ja tekst "Eestirand" 24.08.41
Esimesel päeval maeti Jaan Erm Tallinnast ja 13 tundmatut, (puudusid dokumendid) samuti toodi laevast ja maeti mitu kotitäit pommide poolt purustatud inimjäänuseid.
Matusetalituse pidas Haapsalu õpetaja Kütt. Hiljem uhtus meri veel laipu välja, kes samuti ühiskalmistule maeti.
Andmed pärinevad: erukapten M. Grosbergeri ettekandest omakaitse staabile (viibis ise laeval) ja Elmar Pettai mälestustest brozüüris "Meresõda Läänemere põhjaosas 1941-1944" Stockholm 1988. (viibis neil päevil Prangli saarel).
Üks viimaseid vaatamisväärsusi Pranglil oli veel mingi "suur" rahn, mis jäi kõvasti alla meie saare kivile.
Ja siis veel kohalik kirik, mis oli ainuke koht, kuhu ma polnud oma eksirännakuga jõudnud.
Kogu selle ekskursiooni ajal saatis meid väike vahva Prangli poiss.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar