laupäev, 27. august 2011

Aleksandr (Issajevitš) Solženitsõn, 1918-2008 oli vene romaanikirjanik

Olge tasakaalukalt elust üle – ärge peljake õnnetust ja ärge igatsege õnne, sest niikuinii ei kesta kibedus igavesti ega saa magusa mõõt täis. Aitab ju küll, kui külm teid ära ei võta ja kui nälg ja janu ei kärista teie sisikonda. Kui teie selgroog pole murtud, kui teie mõlemad jalad suudavad käia ja mõlemad käed painduvad, kui teie mõlemad silmad näevad ja mõlemad kõrvad kuulevad – miks peaksite te siis veel kellelgi kade olema? Milleks? Teiste kadestamine hävitab kõige rohkem meid endid. Hõõruge oma silmad selgeks ja peske puhtaks oma süda – ja hinnake üle kõige neid, kes teid armastavad ja on teie vastu heatahtlikud. Ärge solvake neid, ärge riielge nendega, ärge iialgi lahkuge neist vihameeles; te ju ei tea, võib-olla on see teie viimane tegu enne arreteerimist ja te jäätegi niisugusena nende mällu!
(“Gulagi arhipelaag”, 1973)

reede, 19. august 2011

igatahes..

Ma nüüd natuke mõtlen, mida kirjutada.
Ahh jah, mu laps sõidab aastaks Austraaliasse. See on ju tore, kuigi hakkan nendest veidratest nägelustest ja ka headest hetkedest kindlasti hirmsasti puudust tundma. Eekõige sellest, et oma laiskusehetkel ei saa enam voodist täiest kõrist lõuata: Iiiivoooo!!!
Mida ta niiväga vihkab, et ükskord prahvatas tigedalt mulle, et kavatseb oma nime ära vahetada..
Tegelikult on elu olnud ilus ja vahepeal ka natuke paha. Aga ei ole põhjust kriunumiseks, sest kriunumine on üdini negatiivne ja ka nakkav. Nagu mingi hull nakkushaigus ja lõpuks hakkavad kõik sust eemale hoidma, sest keegi ei taha ju haigeks jääda.
Käisin Annikaga Haapsalus Valget Daami vaatamas. Üdini positiivne üritus. Alates toredast väljasõidust ja kiirparkimisest kusagile Haapsalu kõrvaltänavale, kus ka autos ööbisime. Võnnu tänav oli vist nimi.. nu ei mäleta täpselt. Palun sügavalt vabandust nende toredate naabrite käest, kes meie pisikest pidu olid sunnitud välja kannatama ja tänama selle eest, et nad meile korrakaitsjaid ei kutsunud..

Peale etendust kobisime Lennujaama. See selline tore koht, kus saab juua, tantsida ja lõbutseda. Seda siis seal ka tegime.. Lõpuks, kui otsustasime koju (autosse) kobida, siis pühkisin elegantse käeliigutusega oma triibulise üleõlakotiga näitlejate laua jookidest puhtaks. Ausalt.. täiesti kogemata ja jube häbi oli. Korvasime siis moraalseid ja materiaalseid kahjusid ja lahkusime, üritades sirgelt tippida.. algul teadmata suunas.. üritades leida Võnnu tänavat.. või iganes mis nimi ka sellel oli. Loomulikult leidsime üles oma autost kodu, tehes eelnevalt igasugu huvitavaid peatusi, kas vesteldes kohalike napsitanud tegelastega, või leides huvitavaid silte ja plakateid, kus oli ju vaja ka poseerida.


Kui olime teinud üles oma imemugava voodi auto tagaosas, siis hakkasid meil taksoga käima külas külalised, kes tahtsid pakkuda meile öömaja ja võtsid koos meiega loomulikult paar turgutavat viinapitsi. Nende meelehärmiks olin aga mina kusagile väga hoolikalt ära paigutanud meie autovõtmed nii, et pimeduse varjus oli võimatu neid üles leida. No ikkagi kusagile kindlasse kohta. Üldiselt see pisiasi ei morgendanud meid - saatsime viimased külalised taksoga koju ja keerasime ennast oma pessa magama.


Millegipärast avastasin autosse ronides, et Annika oli meie suure voodi aknale kirjutanud tagurpidi PEACE ja sinna alla üritas näpuga udusele aknale kirjutada ka tagurpidi YOKO ONO. Mis tal kuidagi välja ei tahtnud tulla ja mille peale ta vist natuke solvus nii, et mõne hetke pärast oli tahaaknale kirjutatud õigetpidi YOKO ONO KILL YOU




Hommikuäratus oli ka meeldiv, keegi lahke inimene pistis oma pea kõrvalistuja esiaknast sisse (seda akent me ei saanud sulgeda kadunud võtmete pärast) ja hõikas meile mingi meeldiva hommikutervituse. Nagu naksti leidsime oma väga kadunud võtmed juhiistme alt üles, kuigi olime oma külalistega koos sobranud läbi selle koha eelmine öö vist paarkümmend korda. Aga jällegi leidis kinnitust see vanarahvatarkus, mida ma enne magamaminekut olin muretult lausunud - hommik on õhtust targem. Ja nii saigi siis pakitud kokku oma mustlaslaager ja sõidetud toredale võõrustajale külla, et ikka nautida veel seda mõnusat Haapsalu fiilingut.





Paljude toredate inimestega sai tuttavaks saadud. Naerulihased sai valusaks naerdud. Lossipargis sai ennast muru sees veeretatud..




Ja kui ma hommikul vetsu läksin, siis ehmatas mind peaaegu surnuks üks käsitsi heegeldatud inimesesuurune puudel, mis oli uks külge naelutatud ja jõllitas mind elava koera pilguga..




Ohh, ja kojuminek laabus ka nii kenasti.


Kuna ma tundsin, et ei ole oma tippvormis, et rooli istuda, siis jalutasin kenasti pühapäeva pealelõunal Tallinna maantee äärsesse bensiinijaama ja palusin lahkete inimeste käest abi. Kurtsin neile oma muret - nimelt, et mul on küll auto aga puudub juht.. äkki keegi on nõus mind abistama, tahaks ju kangesti Tallinna minna. Ja loomulikult leidub lahkeid inimesi, tänan veelkord tagantjärgi südamest. Sellest ka väike mõttetargutus - ei ole elus väljapääsmatuid olukordi, tuleb vaid julgelt küsida, ära karda, kui sa viisakalt küsid, siis peksa sa ei saa..



pühapäev, 14. august 2011

positivus 2011

Enne Positivusele minekut ma hääletasin viimati .. mhmmm .. arvan, et viisteist aastat tagasi. Aga lahe oli uuesti hääletada. Ja nelja autoga, mis mind viis Lätimaale, oli tore sõita, sest nii vahvad inimesed olid need, kes mind peale võtsid ja ka need inimesed, kellega suhtlesin nii teeääres, kui ka Pärnu linnas. Palju toredaid inimesi! Ma tänan Teid kõiki, olge musid!
Ja see oli ka väga tore, et palju mu sõpru ootasid mind juba kohapeal. Ja nüüd siis sellest väike lugulaul - pildiseeria

tähtkuju värk

Naljakas on see, et tegelikult ma ei ole kunagi ei eiranud, ega ka lugupidanud tähtkujudest. Et umbes nii - kes sa oled ... aaa .. Jäär.. järelikult suht sitt inimene või nii.
Ok, aga mind ajas natsa irvitama jutt minu tähtkujust, mida lugesin just kümme mintsa tagasi - lõvi nimelt ja siin see jutt on. Kusjuuras mõningad asjad isegi klapivad..

Looduses on lõvi loomade kuningas, teda peetakse nende valitsejaks. Niisamuti valitseb ka Lõvi päikesemärgi all sündinud isik teid ja kõiki teisi. Jah, kõik teavad, et otseselt ta seda muidugi ei tee, kuid ärge palun talle seda öelge. See purustaks tema suure sooja ja iseka südame. Lõvi tähtkuju all sündinud on väga rikka hingeeluga, võimukad inimesed. Neis inimestes on kõigis, ükskõik millisesse ühiskonna klassi nad ei kuuluks, midagi kuninglikku. Need inimesed on suursugused, auahned, edasipüüdlikud. Teesklust ei salli, on alati loomulikud. Kõik nad on temperamentsed ja impulsiivsed. Lõvi vihkab ühtviisi nii pimedust, kui halli igavust.
Lõvi on väga mitmes suhtes ülimalt tark ja nutikas. Harilikult ei hakka ta vaeva nägema kuivanud kaevust vee kättesaamisega, nagu Jäärad seda tihti kipuvad tegema. See teeb Lõvist haruldase organisaatori ja targa kohustustejagaja. Tema käsklused on imekspandavalt mõjusad, kui ta väheke tagasi tõmbab oma harjumuslikku dramaatilist tooni. Ta oskab oma mõtteid meisterlikult esitada ka lihtsate ja otsekoheste sõnadega, ehkki neil on pisike teatraalsuse maik juures. Lõvi avaldab heakskiitu heldelt ja avalikult ning võib oma liialdavate komplimentidega tekitada piinlikke olukordi. Ta ei häbene välja öelda ka seda, mis talle ei meeldi. Mida ta ütleb, seda ta tavaliselt ka mõtleb.
Lõvi elab aktiivset seltskondlikku elu, mis vaheldub laisklemisperioodidega. Lõvi tähtkuju all sündinu mängib meeleldi esimest viiulit, ihkab hiilgust ja toredust. Elamine väikestes oludes on neile piinaks. Nad on ka abivalmid ja kaastundlikud ning helded ja nende kõrval on alati tunne, et neid mõistetakse, et võib loota abile. Kui juhtute kokku inimesega, kes kergesti punastub, kontrollige kõigepealt, kas te ei aja omavahel segi kohmetuspuna ja uhkuse või ego lõõska. Lõvi nägu võib õhetada kiirest tantsust, tema palged võivad roosaks lahvatada armsama lähedusest, ent mitte kunagi pole selle värvitooni tekkimise põhjuseks introvertsus või kartus seltskonnas liigselt silma torgata. Introvertseid Lõvisid pole olemas. Mõni Lõvi jääb küll aastatega mahedamaks, aga oma uhket pead ei langeta ta iialgi.
Mis puutub selle päikesemärgi esindaja välimusse, siis otsige inimesi, kes sarnanevad looduslike lõvide või lõvitaridega. Neil on lõvilakka meenutav paks juuksepahmak ja petklikult laisk pilk. Lõvi rüht on sirge ja majesteetlik, liigutused kassilikult nõtked. Lõvist naistel on selle nõtkuse taga selgelt aimatav jõulisus, mida nad edukalt peidavad oma maheda, tavaliselt rahuliku ja talitsetud natuuri varju. Kuid pidage meeles, et emalõvi võib iga hetk rünnata, kui haistab hädaohtu. Ta hoiab küüned küll peidus, kuid need on tal teravad.
Lõvi avaldab inimestele kummalist mõju, mida on lausa naljakas pealt vaadata. Selle tähtkuju all sündinud on üllameelsed ja valmis kangelastegudeks, kuid langevad ise kergesti lõksu, mida tingib psühholoogilise vaistu ja taktitunde puudumime.

laupäev, 6. august 2011

sõprus

Sõpruse üle on heietatud sellest ajast saati kirjapildis, kui kirjamärgid leiutati. Ja vaat siis tekibki selline loll lugu, et miljon mõtet peas, mida ma sõprusest võiks kirjutada, aga see oleks nagu copy paste kõikide inimeste mõtetest ja ma ei tahaks ju kuidagi nii nõme olla, et neid korrata..
No nii.. aga üritan.. mida mina siis oskaks panna sinna varamusalve, millel nimeks on "sõprus..?"
Minumeelest sõprus on see, kui sa oled korraks ja etteteatamatult kodust eemal ja vaatad, et facebooki on saatnud su enda suur poeg sõnumi - ma armastan sind ema!
Sõprus on ka see, kui sa ei pea valima viisakusväljendeid ja saad lihtsalt pasaaritada kõige lollemaid mõtteid välja oma peakolust.. oma sõbrale.. ja ta ei pahanda, vaid lagistab suga naerda koos, kas siis lihtsalt väljapursatud napaka nalja üle või siis selle üle - kui loll on hetkel su sõber (ma) - aga sellest iroonilisest ja naljakast naerust käib läbi sõnum: "ma armastan Sind!"
Sõprus on see, et ei pea häbenema seda, kui tahad ennast oma Sõbra õla najal tühjaks nutta.
Sõprus on see, kui andestatakse asju, mis on keerulised, sest tegelikult on ühises minevikus seljataga palju rohkem head, kui paha.
Sõprus on see, kui sa ei pane paika oma sõpra enda vaatenurga järgi, vaid lased tal elada ja mõtelda nii nagu ta on..
Sõprus on see, kui sa ütled oma sõbrale otse välja, miks ja mismoodi ta sulle närvidele käib.
Sõprus on see, et kui sa saad oma sõbra käest õiglast kriitikat oma nõmeda käitumise kohta ja siis sa ei solvu, vaid armastad teda veelgi rohkem..
Sõprus on see, kui sa ei tunne piinliku vaikusetunnet, kui oled koos oma sõbraga vaikinud tunde ja tunde..
Sõprus on see, kui vahel tunned koos sõbraga olles, et su südame sees on päike.
Sõprus on see, kui sa saad lohutada ja ka lohutatud olla.
Sõprus on ka see, kui sa ei pea seletama asju, mida ei jaksa hetkel selgitada ja piisab vaid sõbra pilgust, et ta sai sinust täiesti aru.
Sõprus on see, kui teed midagi suurt oma sõbra jaoks, aga sa ei anna endale üldse aru, et see oleks suur asi - lihtsalt see on nii loogiline tegu.. oma sõbra jaoks sellel hetkel..
Ja kõige alus sõpruses on usaldus.
Aga ka alati, nagu ka eluski, ei ole sõprus ja vaen, usaldus ja usaldamatus valge ja must, vaid seal vahel on erinevaid värvitoone. Isegi mitte halli, vaid pigem vikerkaare moodi värve.

Need on minu mõtted sõprusest. Kirjutasin siia seda, mis mu sülg suhu tõi, aga mitteühtegi võltsi mõtet. Seda listi võiks mu elupagasi varal täiendada lõpmatuseni, aga see tüütaks ära nii mind, kui ja Teid. Las ta siis olla, onju..

Ma armastan Teid - mu sõbrad!