kolmapäev, 19. september 2012
jälle reisile
neljapäev, 6. september 2012
laupäev, 1. september 2012
vahepeal on nii palju asju juhtunud
Ja loomulikult BOOM! Aga arvan, et kirjutan sellest teinekord pikemalt. Sest see on see teema, mida hetkel ei oska panna nendesse õigetesse sõnadesse, sest sõnadega on täna nigelad lood ja pildiseeriat kah ei tahaks üles panna, kuna on kavatsus teha sellest reisist sellise video-pildiseeria. Sest seekord on võimalik ka panna sinna sisse videosid. Kuna ostsin videokaamera.
Aga see Eestimaa suvi on olnud selline näruse ilmaga aga ilus. Ma olen saanud palju positiivseid elamusi ja pigistanud seda suve enda sisse. Muidugi olin kahjuks või ka õnneks 3 nädalat selle suve jooksul Eestimaast eemal. Pilgutaks silma suvele - sellise kavala ja kuratliku näoga. Vingepusse on ta visanud mulle ja tegelikult mõnusaid.
Aga ega ma nüüd lobisema ei hakkagi pikalt. Lihtsalt üle pika aja istun ja klõbistan ja räägin - iseendale. Eile kohtusin oma Kasuisaga, keda ma ei olnud näinud 20 aastat. Inimene, kel oli tähtis osa minu lapsepõlves ja tänu kellele olen selline nagu olen hetkel. Sest ta oli minu kõrval kui olid mu nooruspõlve kujunemisaastad. Ja ta aitas mind voolida. Noh - jutt tundub nagu mõistukõne aga por ejemplar - kui olin 14, siis ta ostis endale sapaka - sellise seebikarbi ja tegi omale load. Paralleelselt kohe õpetas ta mind autoga sõitma, mille tagajärg vahel oli see, et virutasime sõbrantsiga ta auto ära ja peitsime metsa.. lihtsalt sellepärast, et ta ära minna ei saaks.
Tema oli ka see, kes tabas mind esimestelt salasigarettidelt ja ütles - Marge, ära kõlguta jalgu seal teise korruse akna peal, vaid tule ja tee suitsu köögis pliidi ääres. Mu emale see tegevus üldse ei meeldinud aga kasuisa kaitses mind.
Temaga pidasime ka hullumeelseid veesõdasid, kui ema läks ära. Näiteks sanatooriumisse. Kahekordne maja ujus veest, sest isegi aiavoolik sai teisele korrusele veetud, et ootamatult üksteist suure veesurvega tabada.
Tema oli see, kellega ma muljetasin oma raamatutest, mida olin lugenud ja väitlesime ja vaidlesime - mõlemil omad arvamused, mis tihti läksid kokku.
Tema oli see, kes kannatlikult istus mu voodi kõrval kõvast puidust toolil ja kuulas minu nooruse rumalusi, mida ise nimetasin novellideks, mis ma kirjutasin ja kirjutasin oma lõpututesse kaustikutesse. Alati, kui ta tuli, siis ta küsis - no mida sa nüüd jälle oled kribanud ja siis ma lugesin talle ette vahel poolte öötundideni.
Kui ma sain 17, siis oli onu Entu see, kellega ma esimest korda napsu võtsin. Ta teadis, et nüüd on see aeg, kus ma seda tahes tahtmata tegema hakkan ja ta leidis, et on turvaline see esmane kogemus koos temaga läbi teha. Mäletan, nagu see olnuks eile, kuidas ta võttis köögis asuvas tööriistade kapist välja vahuveini pudeli, mis oli ema eest peidetud pruuni paberkotti. Ja siis me tõime suurest toast ema kristallist shampusepokaalid ja valasime need täis ja kõlistasime kokku. Kahest pokaalist tekkis mul täiesti eufooria - see oli uus maailm mu jaoks aga peale kolmandat sukeldusin vannituppa oksendama. Mul oli elupaha aga onu Entu nokkis mind mõnusalt, sest ta teadis, et ma ei sure selle kätte mitte üks teps.
Me kutsusime teda lapsepõlves Leopoldiks koos oma õe ja mu lapsepõlve sõbrantsi Ailiga, kes tolajal elas praktiliselt meie juures. Kunagi, kui mu isapoolne vanaema kuulis seda nime, siis kukkus ta kurjustama - kuidas sa Marge nõndaviisi nimetad täiskasvanud inimest! Ja siis mina vastu - aga ma ei ütelnud ju midagi solvavat - Leopold on ju laste kõige suurem sõber!
Ja nüüd siis selle pika jutu peale paar pilti onu Entust ja minust - eile õhtul.. siis kui me kohtusime 20 aastat hiljem.
Aga see Eestimaa suvi on olnud selline näruse ilmaga aga ilus. Ma olen saanud palju positiivseid elamusi ja pigistanud seda suve enda sisse. Muidugi olin kahjuks või ka õnneks 3 nädalat selle suve jooksul Eestimaast eemal. Pilgutaks silma suvele - sellise kavala ja kuratliku näoga. Vingepusse on ta visanud mulle ja tegelikult mõnusaid.
Aga ega ma nüüd lobisema ei hakkagi pikalt. Lihtsalt üle pika aja istun ja klõbistan ja räägin - iseendale. Eile kohtusin oma Kasuisaga, keda ma ei olnud näinud 20 aastat. Inimene, kel oli tähtis osa minu lapsepõlves ja tänu kellele olen selline nagu olen hetkel. Sest ta oli minu kõrval kui olid mu nooruspõlve kujunemisaastad. Ja ta aitas mind voolida. Noh - jutt tundub nagu mõistukõne aga por ejemplar - kui olin 14, siis ta ostis endale sapaka - sellise seebikarbi ja tegi omale load. Paralleelselt kohe õpetas ta mind autoga sõitma, mille tagajärg vahel oli see, et virutasime sõbrantsiga ta auto ära ja peitsime metsa.. lihtsalt sellepärast, et ta ära minna ei saaks.
Tema oli ka see, kes tabas mind esimestelt salasigarettidelt ja ütles - Marge, ära kõlguta jalgu seal teise korruse akna peal, vaid tule ja tee suitsu köögis pliidi ääres. Mu emale see tegevus üldse ei meeldinud aga kasuisa kaitses mind.
Temaga pidasime ka hullumeelseid veesõdasid, kui ema läks ära. Näiteks sanatooriumisse. Kahekordne maja ujus veest, sest isegi aiavoolik sai teisele korrusele veetud, et ootamatult üksteist suure veesurvega tabada.
Tema oli see, kellega ma muljetasin oma raamatutest, mida olin lugenud ja väitlesime ja vaidlesime - mõlemil omad arvamused, mis tihti läksid kokku.
Tema oli see, kes kannatlikult istus mu voodi kõrval kõvast puidust toolil ja kuulas minu nooruse rumalusi, mida ise nimetasin novellideks, mis ma kirjutasin ja kirjutasin oma lõpututesse kaustikutesse. Alati, kui ta tuli, siis ta küsis - no mida sa nüüd jälle oled kribanud ja siis ma lugesin talle ette vahel poolte öötundideni.
Kui ma sain 17, siis oli onu Entu see, kellega ma esimest korda napsu võtsin. Ta teadis, et nüüd on see aeg, kus ma seda tahes tahtmata tegema hakkan ja ta leidis, et on turvaline see esmane kogemus koos temaga läbi teha. Mäletan, nagu see olnuks eile, kuidas ta võttis köögis asuvas tööriistade kapist välja vahuveini pudeli, mis oli ema eest peidetud pruuni paberkotti. Ja siis me tõime suurest toast ema kristallist shampusepokaalid ja valasime need täis ja kõlistasime kokku. Kahest pokaalist tekkis mul täiesti eufooria - see oli uus maailm mu jaoks aga peale kolmandat sukeldusin vannituppa oksendama. Mul oli elupaha aga onu Entu nokkis mind mõnusalt, sest ta teadis, et ma ei sure selle kätte mitte üks teps.
Me kutsusime teda lapsepõlves Leopoldiks koos oma õe ja mu lapsepõlve sõbrantsi Ailiga, kes tolajal elas praktiliselt meie juures. Kunagi, kui mu isapoolne vanaema kuulis seda nime, siis kukkus ta kurjustama - kuidas sa Marge nõndaviisi nimetad täiskasvanud inimest! Ja siis mina vastu - aga ma ei ütelnud ju midagi solvavat - Leopold on ju laste kõige suurem sõber!
Ja nüüd siis selle pika jutu peale paar pilti onu Entust ja minust - eile õhtul.. siis kui me kohtusime 20 aastat hiljem.
Tellimine:
Postitused (Atom)
