vahel mulle tundub, et mu kodu on nagu muuseum

Selline veider päev ja õhtupoolik on möödas. Ma ju üritasin mitu korda magama minna aga siis trah-trah-trah tuli igast suunast kõnesid - nii kauaoodatuid ja ka mitte oodatuid. Lõpuks läks uni täitsa ära ja ka õigel ajal, sest mu katkine veranda katus otsustas kõikselle vihma, mis päeva jooksul oli sadanud sinna kusagile vahele, nüüd mu põrandale soristada. Eks ma siis kuivatasin ja toimetasin tükk aega seal ca lausvihma all omas kodus.. Hetkel kuulen vaid meloodilist tilkumist kahte pesukaussi- tsilk-tsolk..tsilk tsolk.. vahepeal- tsiiiiillk ja siis bassihäälega- tsoolk. Nonii, see katus kukub varsti mulle pähe ja ujutab üle mu popi arvuti ja ka kõiksellemuu tehnika, millega hetkel suhtlen Teiega.
Aga enne, kui ma veel magama minna ei üritanud, tegin koristustöid. Igasugu masti. Näiteks kraamisin oma suuri puuvitsadest tehtud korve, kus pudi-padi ja oma muid sahtleid. Kusjuures ma leian, et mul on liiga palju sahtleid - ma muudkui korrastan neid aga ikkagi valitseb seal kohutav korralagedus..
Aga ikka ja jälle leian sealt ulmeasju. Erinevatest ajastustest oma elus. Ja ausalt - alati, kui ma koristan, viskan ma minema tohutult palju vana trääni.. nagu näiteks tänagi.
Ma peaks vist uuesti kolima. Sest kunagi oli aeg, kui kolisin pidevalt ja siis ikka sai loobitud seda mõttetut jama suurte konteinerite täite kaupa prügilasse. Aga maeisaaaru, miks nüüd tekib vahel nostalgia, kui sorteerin oma nänniprügi...  - ohh, selle nöörist jalapaela sain kunagi mingilt tegelaselt Indoneesiast.. ammu juba teine räbalaks kulunud ja ei ole võimalik isegi parandada. Aga ikkagi panen ta oma sahtlisse tagasi. Oi - ja see kaardipakk, millest puuduvad vähemalt neli kaarti... ma ei saa ju seda ära visata, sest mul on nii ilusad mälestused, kuidas me kunagi mängisime asfaldil kõhutades turakat ja veel valetamist.. oodates oma rongi Boliivias..
Oi.. ja need katkised igatmasti Ibiza ööklubide lehvikud - no ei suuda ma neist loobuda!
Ja muidugi on mul kapitäite kaupa kive ja teokarpe igast maailmanurgast, kus olen vähegi käinud. Need vedelevad mu kappides ja sahtlites ja ootavad oma aega - äkki ma nikerdan kunagi neist kokku midagi huvitavat. Teen mingit kunsti või nii. Mingit oma värki.
Siis on veel see, et iga asi tuletab mu kodus meelde mulle inimesi, kellel on olnud siin mingi tõsisem roll.
Värvid seinades - see oli mitte minu valik. Kunagi, kui minu tubades remonti tegime, siis üritasin ikka oma arvamust peale suruda. Mul oli oma visioon. Aga Mikk oli kõvem ja ta jäi peale ja siiani olen tema tolleajase võidu üle väga rahul. Kuigi need värvid on tänapäevaks juba niii luitunud, et tuleks üle värvida..
Ja kui ma lähen esikusse, mis on käänuline ja tume koridor, siis kardan vahel, et kohe võib mulle prantsatada pähe musta ja punaseruuduline klaaslagi, mis oli ülipopp sellel ajal, kui mu isa veel siin elas ja mis on vist minust mõni aasta vaid vanem..
Täna, kui ma puhtaid linu voodisse panin ja padjapüüre ümber patjade tõmbasin, siis tekkis väga veider mõte - kõik mu padjad on siia majja toodud erinevate meeste poolt. Ainult üks - kõige räbaldunud ja vanem pisike tegelane on minu enda oma. Mille soetasin kunagi ammu-ammu. Aga oma laias voodis laiutan kõige nende neljaga.. ja vat siis tekkiski ka selline mõte... džiisas küll - kas ma elan tõesti nagu muuseumis?!
Tra.. juba homme viskan selle uunikumi kogumi piltlikult öeldes ahju ja ostan endale uhiuued uhked sulgpadjad!

Ehh, see ikebana ei ole vähemalt kellegi teise uunikum - see on täitsa minu oma. Ise tõin oma saarelt suve alguses need neli nirakat hundinuia - ujusin mitusada meetrit neid hambus hoides ja siis kihutasin veloga koju kottpimedas. Ja need kenad kaunid ümmargused sitapruuni värvi kaunistused, mis mu tapeedil, on shokolaadiküpsised, milled olin nööpnõeltega kaunistuseks seinale kinnitanud.
Isegi ei mäleta, miks oli vaja seda teha. Eks ole aega ka mööda läinud. Aga arvan, et oli lihtsalt igav ja süüdi oli ka see napsupudel, mis figureerib koos küpsiste ja nuiadega..

tundub muinasjutuna

Kui juhtuks nii, et mõne kuu pärast ma enam Eestis ei elaks. Ja ma ei elaks kusagil kindlal maal. Minu koduks oleks Lai Maailm. See kohakene, kuhu on hetkel just tuju minna. Ja niimoodi kuni surmani.
Ma rändaks ringi ja teeks asju, mis mulle meeldivad. Ma pildistaks ja filmiks ja loeks meeletustes kogustes raamatuid õhtuti oma kiiges võnkumas, taamal laineloksumise hääled. Ma õpiks. Väga paljusid asju. Näiteks keeli ja erinevate rahvaste kultuuri tundma sellel kõige lähedasemal moel - nende inimestega ise kontaktis olles. Kui ma ei tahaks liikuda, siis ma oleksin paigal. Kui ma tahaksin mandrit vahetada, siis ma teeks seda. Mul oleksid kõik teed valla.
Ma saaksin Avastada näiteks Hiinat mitte ühe kuu sisse mahtuva kiirustava rutuga vaid pamalenku - niipalju aega, kui iganes tahtmist on. Ma ei peaks planeerima oma uut Lõuna - Ameerika trippi mitte neljaks kuuks, nagu enne oli kavas, vaid rahulikult - oleksin seal kasvõi mitu aastat. Ma saaksin minna Aafrikasse ja avastada sealseid minu jaoks täiesti uusi elamusi. Ja mul ei oleks kusagile ikkagi veel kiiret.
Mis Te arvate sellest mõttest? Ma ei ole saanud miljonäriks vahepeal, ärge arvake nii. Aga mul on võimalus täiesti äraelatava raha eest kuni surmani mööda laia maad ringi trallata. Kas see ei ole unistuste tipp!