tundub muinasjutuna

Kui juhtuks nii, et mõne kuu pärast ma enam Eestis ei elaks. Ja ma ei elaks kusagil kindlal maal. Minu koduks oleks Lai Maailm. See kohakene, kuhu on hetkel just tuju minna. Ja niimoodi kuni surmani.
Ma rändaks ringi ja teeks asju, mis mulle meeldivad. Ma pildistaks ja filmiks ja loeks meeletustes kogustes raamatuid õhtuti oma kiiges võnkumas, taamal laineloksumise hääled. Ma õpiks. Väga paljusid asju. Näiteks keeli ja erinevate rahvaste kultuuri tundma sellel kõige lähedasemal moel - nende inimestega ise kontaktis olles. Kui ma ei tahaks liikuda, siis ma oleksin paigal. Kui ma tahaksin mandrit vahetada, siis ma teeks seda. Mul oleksid kõik teed valla.
Ma saaksin Avastada näiteks Hiinat mitte ühe kuu sisse mahtuva kiirustava rutuga vaid pamalenku - niipalju aega, kui iganes tahtmist on. Ma ei peaks planeerima oma uut Lõuna - Ameerika trippi mitte neljaks kuuks, nagu enne oli kavas, vaid rahulikult - oleksin seal kasvõi mitu aastat. Ma saaksin minna Aafrikasse ja avastada sealseid minu jaoks täiesti uusi elamusi. Ja mul ei oleks kusagile ikkagi veel kiiret.
Mis Te arvate sellest mõttest? Ma ei ole saanud miljonäriks vahepeal, ärge arvake nii. Aga mul on võimalus täiesti äraelatava raha eest kuni surmani mööda laia maad ringi trallata. Kas see ei ole unistuste tipp!