Minu sünnipäev on 25. juulil. See on see õige päev siis. Tavaliselt ma sellel päeval oma sünnipäeva ei pea, sest on olnud igasugu faktoreid... Eelmine aasta näiteks ei pidanud sellepärast, et oli halb ilm. Pidasin augustis, kui päike säratas kolm päeva meie Saare kohal ja kõigil oli hea. Üleeelmine aasta näiteks otsustasin üldse mitte oma sünnipäeva pidada. Lihtsalt sellepärast, et raha ei olnud... ja ka mingitel rumalatel ja hetkel arusaamatutel põhjustel juua ei tahtnud. Mäletan, et õige päev oli vist teisipäev. Juhtus aga nii, et juba esmaspäeval tuli mulle külla Annika. Sellel lihtsal põhjusel, et teisipäeval ta oli tööl. Õnnitlema või nii. Ja teisipäeval tuli mulle külla jällegi paar sõpra. Ja kolmapäeva õhtul, kui ränkraskelt tööpäevalt koju veeresin, avastasin oma aias murutrimmeriga askeldamas Janno ja Priidiku. See siis ükskord purjuspeaga lubatud sünnipäeva kink-üllatus. Lihtsalt ei jäänud ju midagi üle, kui kribasin jällegi poodi šaslõki ja viina järgi. Ja nii iga päev kuni pühapäevani välja. Tagajärg oli see, et mul oli esmaspäevast kuni järgmise esmaspäevani iga hommik korralik pohmakas ja raha kulus kolm korda rohkem, kui ühe korraliku peo pidamine. Seepärast otsustasin, et nüüd pean alati oma sünnipäeva.
Seekord sai seda siis peetud õigel päeval - 25.juulil. Reedest pühapäevani. Ja ikka saarel.
Kutsusin kokku oma sõbrad.
Ja panime üles oma laagri. Sealjuures Ahti kuulsa telgi, kuhu mahub sisse terve žiguli. Ja mille ülespanekuks ja langetamiseks läheb vaja tervet armeed.
Sai joodud, söödud, ujutud ja parvetatud saarte vahel madratsitega. Seda nii päikesepaistel, kui ka ööpimeduses.
Mingi hetk jäi kõik edasine üsna ähmaseks aga maagiline fotokas (arvatavasti minu käes) jäädvustas hetki. 
Maaaaakera!!!
Valgusest sai pimedus ja pimedusest valgus ja nii veel üks kord. Tundus, et päikeseratas tiirutas meeletu kiirusega meie ümber või meie ümber tema.
Aga mingi elu toimus siiski veel päikesekuma taustal.
Ja siis inimesed lihtsalt väsisid ära. Magama sai kukutud nii istukil kui ka pikali asendis.
Mõni mees norskas ka püstijalu.
Aga mõni mees seisis veel täitsa sirgelt püsti.
Ärkamine oli raskevõitu.
Koduteel väsis Mikk ära ja nõndaviisi tududes leidsime ta üles peale pikka otsimist.
Ja mõne mehe uni jätkus veel koduski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar