imeline veealune maailm

Vahepel on jutt läinud siin liiga praktiliseks ja melanhoolseks. Arvan, et see on sellepärast, et olen liiga pikka aega istunud ühe koha peal ja silmaring on läinud kitsaks ja meel vinguvaks. Tervelt aasta pole ju kusagile kaugemale saanud..

Loomulikult enamuse oma vabast ajast sisustan sellega, et surfan netis ja elan kaasa teiste inimeste reisidele-rännakutele. Täna sattusin lugema pikalt ühe laheda sukelduja reisjutte. Ohh, selline kihk tuli peale akvalangi selga tõmmata! Või kasvõi ainult maski ja toru pähe tõmmata ja sukelduda veealusesse maailma. Sest see on nii võrratu!

Tegelikult selleks, et saada veealusest maailmast ülimat laksu, pole isegi vaja alati sukeldumisvarustust. Maalimas on olemas palju kohti, kus piisab vaid tavalisest maskist-torust, ehk siis snorkeldamisvarustusest. Võiksid olla muidugi ka lestad.

Üks selline koht näiteks, kus ma ei tundnud puudust akvalangist olid Banda saared Indoneesias Paapua külje all. Sattusime sinna siis, kui olime Mikuga ca aasta tagasi terve kuu Indoneesias. Rännatud ja sukeldatud oli juba läbi minu lapsepõlve unistustekoht - Komodo rahvuspark ja Florese saar. Ja siis, kui tegime väikese break`i Balil ja nuputasime, kuhu edasi põrutada, juhtus meie näpu alla kaardil selline saarestik nagu Banda saared. Ok, sinna oli minna üsna keeruline, sest keegi Balil ei osanud meile nõu anda. Ka LP info ei pidanud paika, mis puudutas transporti sinna. Pidas paika aga LP info, mis puudutas võrratut loodust ja meeletult ilusaid korallaedu, mis ümbritses seda saarestikku. Jah, kahjuks seal sukelduda ei olnud võimalik, sest ainuke tegelane, kes seda seal oli kunagi organiseerinud, oli juba ammu sealtkandist ära kolinud, lihtsal põhjusel - sinna sattus liiga vähe huvilisi, et piisavalt sisse tuua äraelamiseks. Põhjus oli lihtsalt selles, et see kant on veel täielikult avastamata massturistide poolt. Muidugi ei teinud see asjaolu meile seda trippi vähem nauditavamaks - pigem vastupidi.

Kohalikud pakkusid meile saarestikult jalga lasknud divemasteri mahajäetud sukeldumisvarustust. Ei tihanud me seda varustust isegi vaatama minna, et veenduda, mis olukorras need asjad on. Ja tegelikult selliste korallsaarte ümbruses saab snorkeldamisega sama efekti.


Kõik neli saart, mille ümber me veealuse maailma läbi uudistasime, olid eriskummaliselt erinevad üksteisest. Meeletud korallaiad - pehmed korallid, kõvad korallid, punased, sinised, rohelised, lumivalged nagu lumehelbed talvise akna taga, põdrasarvede kujuga ja katsudes sametised, veealuse laine käes looklevad nagu jämedad puhmasvarred, mille tipus säravad kirkavärvilised õied. Laiad nagu üks suur seenekobar ja selle peal veel teistvärvi seenekobar. Üks erinev värk algab seal, kus teine lõpeb.. silme eest teeb kirjuks ringi siiberdavad kalad - suured, väikesed, punased ja rohelised, kõhnad nagu liistakad ja suurte punnis kõhtudega. Siis veel hirmuäratavad merekoletised, kelle nime ma ei teadud ega tea veel tänaseni. Sattusin neile peale täielikult juhuslikult ja Mikk oli kusagil kaugel oma veealust maailma uudistamas. Tulid nad suure karjaga, kõige ees oli karjajuht - suur ja must ja tundus isase moega kala. Suuruselt meenutas täiskasvanud napoleonkala, vaata alt pildilt ja seda videot u-torust. Aga need kalad ei olnud üldse nii leebe iseloomuga, kui suur aga heasüdamlik Napoleonfish. Nendel kaladel oli kuri nägu ja nad käitusid agressiivselt. Välimuselt olid nad süsimustad ja suured nagu kaheinimese diivan. Näod olid neil kurjad, peas oli neljakandiline sarvemoodi asi ja suu asemel oli koon, kus turritasid välja tervad hambad. Juhtkala möödus minust ca meetri kauguselt ja heitis mulle ähvardava pilgu. Ta ei kartnud mind ja demostreeris seda sellega, et näris jõulise liigutusega ühe kõva koralli pisikesteks tükkideks nii, et kuulsin selgelt vee all puruneva kivisarnase moodustuse müra ja nägin, kuidas korallipuru lendas mulle näkku. Seejärel, kui juht oli veendunud, et etteaste on mulle piisavalt aukartust äratava mulje jätnud, ujus ta väärikalt minema, ca 6-10 pealine kari tema sabas.


Selleks, et vahel oma uudishimu rahuldada, kui sul ei ole sukeldumisvarustust, saab ka niisama maski ja toruga nii mõnegi meetri vee alla sukelduda, et huvitavaid asju lähedalt silmitseda. Ja ka katsuda. Tegelikult seda muidugi teha ei tohiks, kuid mul lausa vahel hakkavad näpud sügelema, ja minust mitteolenev jõud sunnib mind silitama pehmeid ja karvaseid koralle. Hästi õrnalt muidugi. Tegelikult on see muidugi ohtlik, sest kunagi sa ei tea, kust võib sind sutsata mõni mürgine tegelane nagu näiteks stonefish, kes maskeerub ennast kivi või korallidega ühte värvi ja on maailma üks mürgisemaid kalu. Endal õnnestus teda kohata Koh Tarutao saarestikus sukeldumas.

Nägime ka nii mõnda suurt kilpkonna, nii sukeldudes, kui ka snorkeldades. Samuti õnnestus meil Indoneesias näha vee all päris parajat hulka haisid, kes esmapilgul nägid välja küll kurjakuulutavad, kuid hiljem täiesti tavapärased.

Ja mis ma tahan selle jutu lõpetuseks öelda on see, et maalimas on nii vähe kohti, mis on inimeste poolt veel tavapärases mõttes täielikult avastamata. Tavaline on see, et sa kõmbid oma kodumetsas ja vaatad, kuidas puud lähevad kevadel lehte. Sul on selle üle hea meel, samuti sügisel, kui puud raagus, tuleb väike nukrus südamesse. Ja nii aastaid. Olen nautinud maapealset loodust terve oma elu ja olen väga õnnelik, et avastasin enda jaoks midagi hoopis uut ja erilist. Ja ma soovitan seda kõigile, kel vähegi huvi on.. ja te ei kahetse. Veealune maailm tekitab sõltuvust nagu reisiminegi aga õnneks need kaks asja käivad enamasti käsikäes.