Kusjuures millegipärast puudutab tema surm mind eriti tugevalt, võrreldes igasugu muude avaliku elu ja meedia tegelastega. Äkki on põhjus selles, et olime peaaegu naabrid ja millalgi aastaid tagasi hakkasime ükseteist sõbralikult teretama. Siis, kui ta oma koeraga mulle vastu jalutas mööda Pedaja tänavat. Hiljem ka poes ja selline lihtne tavaküsimus - kuidas läheb? ja tavapärane vastus lisandus tervitusele. Ega ma temaga isiklikult juttu rohkem puhunud ei olegi. Lihtsalt oli tore alati näha õhtupoolikutel Onu Raivot jalutamas oma tiiru ja temalt siirast naeratust saamas.
Ta oli ka omamoodi minu lapsepõlve kangelane, sest ma armastasin tema saateid.
Kui minu ema lahutas minu isast ja meie perekonnas oli kriis, siis aastaid hiljem, kui mu ema leidis omale hästi toreda sõbra - hakkasime mina ja mu õde, ema sõpra nimetama Leopoldiks. Ma mäletan seda kurja päeva, kui käisin oma isa sugulastel külas ja mu isapoolne vanaema käratas mulle peale - kuidas Sina Tatt julged täiskasvanud inimest mõnitada! See lause tuli seepeale, kui ta oli uurinud, kellega mu ema läbi käib. Mina aga vastasin - "ma ju ei mõnita, Endel ongi ju laste kõige suurem sõber.. täpselt nagu Leopold!"
Onu Raivo Jutupliiats ja Leopoldi lood tekitasid minus kohutavalt turvalise tunde. Ime kah, et ma oma kasuisa, kes mängis meiega veesõda, viis meid matkale ja ehitas meile onne, Leopoldiks ei kutsunud.
Ma arvan, et paljud inimesed langetavad oma pea ja nutavad pisaraid Onu Raivo mälestuseks. Nagu minagi. Mul on lihtsalt nii kahju mõelda, et sellel samal Pedaja tänaval ma enam ei trehva teda ja ei näe tema onuraivolikku naeratust..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar