Hüvasti Filipiinid! (lõik mu reisipäevikust)

Ja ma istun siin Clarki lennujaamas varahommikul, lennuni on aega rohkem, kui neli tundi. Õhk on nii karge nagu Eestimaa suvehommikuti.
Mikk vaagib, kas panna selga pusa või mitte, mina itsitan imevaikselt ja tunnen ennast ülihästi. Milline paradoks! Kes meist on külmavares?!
Mulle meeldis see riik - Filipiinid niiväga, et seda on raske sõnadega kirjeldada lühidalt. Aga põhiline - inimesed!
Mis on see, mida lähed otsima, kui rändad võõrastesse riikidesse..? Kultuuri, põnevust, seiklust, imekaunist loodust ja kindlasti midagi hingele.
Minu hinge jääb kauaks filipiinode soe ja suur süda.
Positiivsel esmamuljel suhtusin sellesse ettevaatlikult nagu ikka, kui satud tundmatu maa rüppe. Aga ma ei pidanud kordagi pettuma.
"Tai - naeratuste maa." (nii on kord öeldud)
Filipiinid - siiraste miljonite naeratuste maa!
Lahedad inimesed, kaunis loodus, Aasia kohta väga puhas riik.. pisike organiseerimatus ja väike kaos oma kellaaegade ja muuga .. nii armas ja tore!
Nii kahju on siit ära minna..
Istun siin lennujaama ees ja päike tõuseb ja ma vaatan rahvast. Haigutan laia suuga ja siis panen ruttu naerdes käe suu ette, kui taban endalt mitu pilku. Rahvas rõkkab naerda, mina koos nendega. Nendega on nii lihtne..
Pilgu ette jääb kolm mudilast, kes lennujaama käruga rallit teevad.. vanatädike, kellel peas uhke juuksevõru soengusse seatud ja seljas mugav pidžaama moodi riietus. Uhke noosand patseerib mööda lennujaama esist edasi-tagasi, peas Calvin Cleani müts, silme ees neoonpunaste raamidega päikeseprillid..
Ja terve kamp õrnades valgetes tärgeldatud pearättides kristlikke nunnasid taamaks.
Ja kõik nad naeravad ja naeratavad. Üksteisele ja ka mulle, kui meie pilgud kohtuvad.
Need on viimased naeratused siin - Filipiinidel.